Päike kõrvetas ja tundus, et asi enam hullemaks minna ei saagi. Kärbsed kogunesid higi ja vere lõhna peale, üritasid mu haava ligi pääseda ning paljudel see ka õnnestus, sest polnud lootustki neid täielikult ära ajada. Nende abilisteks olid parmud, kes alailma hambad säärde lõid, pannes valust karjatama.
Jay torkas pea vette ja valas puhast vett endale selga. Ta tegi end üleni märjaks ning naeratas mulle.
„Lase käia! Kuni leiame hingelise, kuivame ära. Ja kelle asi see on, kuidas me välja näeme? Tähtis on, et oleme elus, eks ole?” Jay valas endale vett näkku ja lasi sel vabalt maha voolata. Ohkas õndsalt, nautides jahedust. Ma vaatasin korraks tema poole ega saanud enam pilku ära. Peale selle ühe silma polnud tema näos enam elavat kohta. Teine silm nägi välja nagu üks jube sinipunane muhk; suunurk paistes ja lõhki, silmaalused laialt sinised; vasak kulm katki. Ta surus näo vee alla ja hoidis seda niikaua, kuni jaksas hinge kinni pidada. Pühkis vee ära terveks jäänud silmast ning vaatas mulle kurvalt otsa.
„Nad tegid mind ilusaks, eks ole?” sõnas ta kibedalt. „Ära vaata mind nii, sa ise pole põrmugi parem!”
Siis võttis ta pihkudesse vett ning viskas selle äkitselt minu pihta. Kättemaksuks võtsin minagi vett ja viskasin tema poole. Ja nii arenes välja tõeline veesõda. Ma naersin, olles unustanud korraks peavalu, mis mind hommikust saati järelejätmatult piinas. Ja ka Jay naeris, kõverdades vaevu oma paistetanud huuli.
Meie lõbutsemise katkestas ootamatu köhahoog. Jay vajus käpuli ning köhis aina, ahmides õhku ja lämbudes valust. Ma võtsin tal õlgade ümbert kinni ja lasin oma õla najale toetuda. Kui see lõppes, oli ta kaks korda nõrgem kui enne, värises üleni ning tõmbas sõrmeotstega ettevaatlikult üle suu. Näpud said veriseks. Ta tõstis korraks pead, et mulle otsa vaadata ja langetas selle taas.
„Minuga on lood kehvad, Lorie,” kähistas ta vaevaliselt. „Näed, seal on maja,” Jay viipas nõrgalt käega teise kalda suunas. „Seal on tee, mis viiks meid ükskord teise maja juurde. Aga sa ei oska ujuda, ja mina… ma vajun praegu põhja paremini kui kirves. Mine, hüüa appi, ehk ometi keegi kuuleb. Las ma puhkan veidi” Jay roomas veest eemale, käpuli nagu ta oli,sättis end järsu nõlva najale poolistuvasse asendisse ning sulges silmad. Ninast nirises helepunane piisk, kuid ta ei märganud seda.
Kabuhirmus ronisin mööda rada tagasi üles ja hakkasin karjuma. Ma aina hüüdsin, et siin on inimene hädas. Aidake ometi! Ma karjusin ja karjusin, kuid ühtki häält ei kostnud mulle vastu. Kas jõgi lookles tollest külast eemale või läksime me vales suunas, oli võimatu aru saada. Igatahes olime sellest kaugel. Kui kaugel võiks asetseda järgmine küla? Seda võis ainult aimata. Lähedal igatahes mitte, kaugemal vaevalt. Väga kaugel? Ilmselt küll. Kui kaugel on väga kaugel???
Mu jõud lõppes otsa. Varisesin kokku ja puhkesin täie häälega nutma. Mina ju suudan veel käia, kuigi jalad on katki ja valusad ning pea ähvardab lõhkeda. Aga Jay, kas temagi jaksab? Mis saab siis, kui ta enam ei jaksa? Kas jätan teda päikese kätte kõrbema ja lähen lihtsalt edasi? Ei, ma ei saa teda maha jätta.
Jay tuli rada mööda järsakust üles, jälle andis ta mulle käe ja tõmbas mind püsti. Ma vaatasin talle silma ja teadsin, et me ei lähe iialgi lahku.
„Aitäh, sa tegid mis suutsid. Kahju, et see oli mõttetu. Valikut pole, me peame jälle edasi minema.”
Puhkus polnud teda kosutanud, hoopis veel nõrgemaks oli ta jäänud. Enam ei tormanud ta edasi, vaid astus pikkamisi mu ees, hingas kähinal ja vahel sülitas kõrvale. Ma jälgisin teda hirmunult, aimates halba. Ma kartsin, et ta kukub kokku, kuid seda ei juhtunud. Pilk kangelt ette suunatud, rühkis ta edasi lõpmatusse, mis meie ees järk-järgult avanes. Mu lootus kippus kustuma. Ei, ei, me ei leiagi küla, me ei jõua iialgi pärale. Aga tema… ta on mu vastu nii hea, ta ei valanudki viha juhtunu pärast mu peale välja. Ta hoopis püüdis mind julgustada ja isegi naljatas üle jõu…
Jay tuikus ja komistas, vahel karjatas, haarates kahe käega rinna ümbert kinni. Peatus, et veidi hinge tõmmata, siis, olles natuke jõudu kogunud, rühkis taas edasi. Ma ei saanud teda aidata ja see tegi mu olemise vastikuks. Mu oma jalad valutasid nii, et neile oli peaaegu võimatu astuda. Kuid mitte tema polnud see, kes kukkus, vaid hoopis mina. Astusin äkitselt mingisse lohku ja lendasin siruli rohu sisse. Jalast lõi tuld välja, kui ma istuli tõustes pahkluust haarasin.
Jay tuli tagasi. Vaevatud ilmel seisis hetke sõnatult mu ees, kuni kähedalt küsis:
„Mis juhtus?”
„Väänasin jalga, pole hullu,”püüdsin jääda vapraks.
„Kas tõusta suudad?”
„Ma proovin, aga äkki puhkame veidi, ma olen nii väsinud,” palusin härdalt.
Nooruk langetas pea rinnale.
„Ei, mina lähen edasi,” ütles ta jonnakalt. Kuid siiski hetke seisis ta veel. Kuulsin vaikseid plõksatusi ja iga tema hingetõmme kõlas käheda oigena. „Tead, kui ma sündisin,” jätkas Jay väga vaikselt, „ennustas üks nõid, et suren väga noorelt. Ma ei taha, et see nii ruttu tuleks.” siis keeras ta mulle selja ning komberdas nagu pimesi edasi.
Ma mõtlesin õudusega, et mu kaaslane on mõistuse kaotanud. Tõusin vägisi jalule ning proovisin käia. Valu tõi pisarad silma ja nii ma töinasin, järgnedes talle. Miks ta ei võiks korrakski istuda varju, et puhata? Miks ta peab end lõpuni ära vaevama? Nii ma mõtlesin vihaga, et see mees on küll segane, et ta ei hooli minust ega veel vähem iseendast. Samas ma mõistsin teda. Ta kardab nõrkeda, jõudu pole enam palju järel, see tuleb topelt ära kasutada, enne kui üks meist lõplikult kokku vajub. Kui jõuaks nii, vägisi, sihtmärgile veidigi lähemale…
Just siis, kui ma arvasin, et pean teda hüüdma ja paluma siiski korrakski peatuda, varises ta äkki rohu sisse. Jäi liikumatult lamama. Ma jooksin longates tema juurde ning langesin põlvili. Katsusin pulssi Jay kaelal ja märkasin samas kergendusega, et ta siiski hingab. Silm oli veidi avatud, pupill ahenenud tillukeseks täpiks, ise kahvatu, kui laip. Ma puudutasin tema musti juukseid, need olid tulikuumad. Päike kõrvetas halastamatult. Suust ja ninast nirises jälle verd. Ma olin kindel, et siit ta enam ei tõuse.
Ma keerasin rohupuhmad nooruki pea kohale kokku, sättisin iseennast päikesevarjuks, kuid mõne aja pärast avastasin, et mul on tohutu janu. Kiskusin kingad jalast ja valu pärast kiunudes laskusin kaldast alla vee äärde. Siin polnud kallas nii järsk. Ma jõin oma isu täis, valasin vett pähe ja astusin päris vettegi, et end üleni jahutada. Siis katkusin veetaimi ja läksin tagasi oma kaaslase juurde, kes polnud ei sõber ega tuttav ega keegi, lihtsalt see neetud maailm näis äkki temata nii tühjana… Liiga teravalt tundsin nüüd oma üksindust. Mu teejuht lebas teadvusetult maas ja kui ta sureb, pean lootma enam mitte talle, vaid ainult iseendale. Ja millele on loota, kui pole kodugi, kuhu minna! Ma ladusin taimi Jay pea ümber, katsin nendega terve pea, jättes välja vaid näo. Niisutasin tema tursunud haavu.
Edasi ma lihtsalt istusin, nutsin ja mõtlesin mõtteid, mis ei viinud kuhugi. Valus oli näha Jayd lamamas nii, tundetuna, justkui unes. Ometi polnud see loomulik uni ja mul oli hirm, et ta võib sellest enam mitte kunagi ärgata. Vahel ta oigas, vahel pomises midagi seosetut, silm oli mõne aja pärast sulgunud ja ta näis tõesti magavana. Oh issand, kes sa ka poleks, miks sa meid ometi maha jätsid? Kuidas võib niivõrd ilus suvepäev kujuneda kellegi jaoks täielikuks põrguks? Alles eile olin ma ju Ferniga koos, ikka veel teda rumalalt armastades. Ja polnud vähimatki aimdust sellest, et öösel proovib Ray mind tappa.
„Ära mine!” palus Jay äkki, katkestades mu süngeid meenutusi. „Ema… ära mine…!” Ta nuuksus oma unes kui väike laps, kobas jõuetult käega. Ja siis tüki aja pärast palus veel: „Võta kitarr, mul on nii halb… laula mulle, palun…” ja oigas jälle.
Ma aimasin, kui halb tal on ja tema palved tõid uuesti pisara silma. See palve polnud suunatud mulle, kuid ilmselt oli tal kusagil olemas keegi, kes oleks laulnud. Ma heitsin noormehe kõrvale ja hakkasin tasa laulma. Ta rahunes ja isegi jättis oigamise. Raske oli mõelda, et võib-olla laulan teda nüüd surmaunele. Abi polnud enam kusagilt loota ja siia vaikselt