Kogu selle sõimamise peale pööras Jay lõpuks näo minu poole. Ta ühes silmas oli piiritu väsimus. Jah, sel hetkel nägin tema pilgust, mida tegelikult tähendab kergemeelne väljend – surmväsinud. Huulil väreles nutt, kui ta mulle jõuetult pomises:
„Ma lihtsalt ei suuda enam, ei suuda…”
Äkki hakkas mul temast kahju. Mis õigusega tohin ma Jay peale karjuda! Ta ju ei teeskle, ta on rohkem kui vapralt vastu pidanud kogu selle hullumeelse teekonna. Mina olin see, kes maha jäi, nuttis ja palus puhkust, mitte tema. Ja isegi ainult tema ärritamiseks ei tohi ma Jay peale karjuda.
Astusin hoopis ligi ja võtsin tal ümbert kinni. Toetudes oma kaikale, surus ta näo mu õla vastu ja nuttis. Iial ei saa enam unustada sõpra, kellega koos oled kord nutnud…
Kui me mõlemad veidi rahunesime, võtsin siiski tal käest kinni ja kutsusin kaasa. Aina julgustasin ja püüdsin igati sisendada temasse usku, et ta ainult ei loobuks, sest ma teadsin nüüd, et kui ta veel kord kukub, siis on see kõik. Enesel oli meeletu soov temaga nõustuda, heita maha ja puhata. Puhata nii, et iial enam ei ärkaks ega peaks edasi minema.
Varsti algasid kased, kõrged, ilusad puud ning puhas metsaalune. Mulle näis, et kuulen hääli, kuid ei saanud olla kindel, et need pole luulud, sest tihti nägin ka inimesi, kes tegelikult lähemale kõndides osutusid puudeks. Minagi olin väsimusest segi. Jay komberdas nüüd minu kannul ning ma hoidsin kõvasti tema kätt. Ta aina köhis ja oigas, liiga tihti peatus, et hinge tõmmata. See teekonna osa osutus eriti aeglaseks ja raskeks. Piki metsaserva kõndisime mööda kitsast, sisse tallatud rada ning ma aina hirmuga ootasin, et Jay elutuna kokku variseb. Minult palus ta nüüd juua ja puhkust. Minult, kes ma olin teda vee äärest kaugele viinud.
Aeg-ajalt kuulsin ma nüüd selgesti koera haukumist. See tuli otse eest, sealt, kus kased ja kuused eemal kokku said, moodustades midagi nurga taolist. Ma püüdsin karjuda, et keegi meid kuuleks ja ehk vastugi tuleks. Raske oli moodustada sõnu, mu hääl osutus lootusetult nõrgaks.
Rada viis kaskede alt läbi ja lookles edasi piki luha serva. Sinna kase alla ta äkitselt kukkuski. Istus mu ees põlvili maas ning aina palus juua. Nii ma seisin abitult oma kaaslase kõrval, ühel pool lõplikult nõrkenud sõber, teisel pool lootus. Mul polnud talle kusagilt vett võtta.
„Jay, maja peab olema lähedal. Kui sa ei jõua, las ma lähen üksi. Kõik saab korda!” püüdsin leida mingi lahenduse.
„Anna mulle juua,” palus ta kähinal, „ära jäta mind üksi. Ma saan…”
Kuid ta aina istus ja ahmis oiates õhku. Ma ootasin. Pea vajus aeglaselt rinnale ning ta värises üleni pingest, kuni äkitselt kummuli langes. „Vii mind koju,” sosistas veel kinnisilmi, „koju.”
„Ma viin sind koju, Jay, ma luban!”
Mis on väärt selline lubadus! Ma ei suuda teda eales koju viia. Ma hoopis jätan ta maha ja lähen otsima edasi. Niikaua, kuni vähegi ise veel jalgadel seisan. Kui ükskord tagasi jõuan, on ta ilmselt juba surnud. Niipalju siis lubadusest. Ma suundusin metsa, et katkuda sammalt ja rohtu. Ladusin padjaks ta pea alla, varjasin veidi päikese eest ning siis tegin ränga otsuse: edasi pean minema üksi. Kui Jayd üldse veel päästa saab, siis on iga minut ses maailmas arvel.
Seekord ma lausa põgenesin tema juurest. Nüüd, kasutades tema kaigast endale toeks, komberdasin üksinda hääle suunas, mis enam ei kostnud, aga ma juba teadsin, et ta on olemas. Väsimus võttis silme ees mustaks ja peavalu piinas jälle, aga ma pidin kiirustama. Oma mõtetes ma jooksin, ometi tegelikkuses ei jõudnud jalad järele ning ma kukkusin korduvalt, enne kui metsani jõudsin, kust oli kostnud koera hääl. Vähemalt mulle näis, et see oli kostnud just sealt.
Ma ei teadnud, mis on elektrikarjus, nägin peenikest traati enda ees ja haarasin sellest käega. Löök lõi mu mõistuse äkitselt selgeks. Käpuli ronisin alt läbi, shokist üleni tudisedes. Püsti tõustes märkasin puude vahel viite lehma. Ma ei osanud neid karta ega osanud ka enam edasi minna. Nad tulid arglikult lähemale ja nuhutasid õhku. Ilmselt ei meeldinud neile vere lõhn, mis minust nendeni kandus. Nad piirasid mu sisse ja möirgasid kahtlustavalt. Selle kisa peale hakkas jälle haukuma koer ja nüüd tuli see väga lähedalt. Läksin veel kord hääle suunas, pugesin juba targemana teise traadi alt läbi ning mõne sammu järel mõistsin, et lõpuks olen ma kohal.
Maja kerkis ootamatult puude vahelt nähtavale. Astusin hoolitsetud, rohelisele murule ja nägin oma päästjat – see oli must hundikoer, kellele minu ilmumine sugugi rõõmu ei valmistanud.
Peatusin esimese lillepeenra juures. Ma teadsin, milline välja näen. Kas keegi julgeb mind puutuda, veelgi enam – appi tulla! Meeleheide ja hirm, et äkki suhtutakse minusse kui pidalitõbisesse, pani pisarad jooksma. Mu kleit oli ju täiesti lõhki ja räpane, vere ja kukkumiste mustusega koos. Siinsed inimesed näisid olevat aga korraarmastajad…
Väike, ligi kuue aastane poiss jooksis õue vaatama, miks koer nii vihane on, nägi mind ja hetkeks tardus soolasambaks.
„Ema!” karjatas äkki ja tormas tagasi tuppa. „Ema, koll! Ema!!!
Tuhat segast mõtet keerles korraga peas. Ma langesin põlvili päästvale murule, mis näis nii pehme ja kallis, et oleksin tahtnud seda maad suudelda. Ma istusin seal, naersin õnnest ja nutsin häbist ja palvetasin Jay eest, kui ta tuli. Kõhklev ja veidi ettevaatlik oli ta, kuid mitte tõrjuv, aitas mind oma õla najale püsti. Nagu haldjas, nagu ingel. Ma aina nutsin ja anusin, et ta päästaks mu sõbra. Ma olin täitsa unustanud, et Jay pole ei sõber ega tuttav ega keegi. Ta oli mulle nii tähtis.
3
Kelluke ukse kohal helises rõõmsalt, justkui teatades kõigile uue baarikülastaja saabumisest.
Ta tuligi – veidi naljakalt jalgu loopides, suits suunurgas, käed sügaval püksitaskus. Tuhmrohelist värvi teksajaki hõlmad avali, tumepunane T-särk all. Naeratasin juba eemalt, enne kui ta meieni jõudis. Mu kõrval peatudes vupsas nooruki käsi taskust välja ning hetkeks põimus mu piha ümber. Mitte pealetükkivalt, hoopis sõbralikult. Ning ma teadsin jälle, et olen iseenda peale kade. Teise käega urgitses ta taskust välja paar kulunud välimusega dollarit ja viskas need hoogsalt letile.
„Kaks martinit!”
Teadsin, et ta on minu suhtes alati eriliselt tähelepanelik. Teab täpselt, mis jook mulle üle kõige meeldib. Kuigi see polnud kaugeltki esimene kord, olin siiski alati meeldivalt üllatunud.
Slipp sättis end mu kõrvale istuma, sai joogid kätte ning lükkas ühe pitsidest minu ette.
„Suur tänu, Slipp!” ütlesin talle nagu iga päev varemgi. „Kuidas su tervis täna on?”
Ta ei vaevunud mind vaatamagi. Võttis lonksu martinit ning vangutas pead. Siis alles muigas kavalalt ja nähvas mulle mokaotsast:
„Ära aja möla! Sa küsid seda iga jumala päev, ometi tead väga hästi, et olen ammu terve!”
„Vabandust,” turtsatasin solvunult. „Ma tean, et oled ikka veel oma kookonis ja eile polnud ju sugugi kõik korras.”
„Ei, tõesti, täna on kõik suurepärane!”
„Ausalt?”
„Jah, sa ei pea mu pärast muretsema.”
„Keegi ju peab, eks ole?”
„Hoopis sa ise…ah, kurat, lõpeta see jama!” pahvatas Slipp naerma. Seejärel vaatas ta üle õla, sinna, kuhu minust vasakule olid kogunenud kolm näitsikut. „Hei, plikad, ma tulin teile teatama, et Che lendas Friscosse. Kas kuulsite?”
„Mida?” tegi Kylie Blake ning selle peale pöördusid teistegi näod meie poole.
„Guevara on läinud,” teatas Slipp veel. „Sai Friscost tööpakkumise ja läks!”
„Kas lähemalt ei leidnud?” imestas Horror.
„Jobu!” kommenteeris Karpoid ja ajas huuled pahaselt torru. „Täitsa jobu, et meid maha jättis!”
„Kes