Ma olen oma loomu poolest üksildane, üsna seltsimatu hing. Selleks on omad põhjused, võib-olla upsakus või uhkus? Ma pole eal arvanud end uhkeks. Ma lihtsalt ei alanda end selle nimel, et omada sõpru. Ma olen ikka püüdnud uskuda, et elust läbi tuleb võidelda üksi. Elu lastekodus ei olnud just põrgu, kuid midagi head sest meenutada samuti pole.Ma olin leppinud saatusega. Nii vist pidigi olema. See oli saatus… Võib-olla.
Nad hakkasid mind hüüdma avalikult litsiks. Nad kasutasid mind ära, meelitades lõksu, jootes sisse õlut või veini, tekitades olukorra, kus ma kaotasin enese üle kontrolli või lihtsalt… Vahel ma kartsin vastu hakata, sest see poleks midagi päästnud. Ma polnud ju veel kümnenegi, kui kaotasin süütuse… Ma olin nende oma, igaühe oma… kuid see ei hävitanud mu uhkust. Olid omad piirid, millest üle ei astutud. Ma usun, et nad siiski kõigele vaatamata pidasid minust lugu.Nad olid omamoodi sõbrad, sest teisi polnud kusagilt võtta.
Mis jäi mul veel üle? Plikad vihkasid mind. Ma seltsisin vaid poistega ja nemad tahtsid selle eest tasu. Ei saa öelda, et see mulle meeldis, ma tundsin end üsna väärtusetuna. Aga kuhugi pageda ju samuti polnud, sest see oligi mu elu. Ma kaklesin oma au nimel, kuid samal ajal vihkasin vägivalda. Ma astusin alati vahele, kui kedagi kiusati ja võib-olla just sellepärast pani üks poiss mulle äkki nimeks Hüdra. Hüüdnimi kleepus külge nagu liimitult ning imelikul kombel see isegi meeldis mulle.Nimi lasi mul tunda end teistest üle olevana. Seda ei nimetatud põlastavalt ja ma olin säärase nime üle äärmiselt uhke, sest võib-olla peegeldas see paremini mu iseloomu kui ükskõik milline Lawrence Jones!
Paraku oli seal üks vanem mees – öövalvur, kelle vastu ei aidanud uhke nimi ega ka mitte iseloom. Umbes korra nädalas tuli talle kihk peale ja ta kutsus mind öösel oma puhketuppa. Neetud! Ma ei teagi, millal see õieti algas. Näis, et see oli alati nii olnud ja näis jätkuvat igavesti. Igakordne vastikus ja hirm tegid kogu mu elu tohutuks närvipingeks – ma ei suutnud ilmaski keskenduda õppimisele. Ma kartsin õhtuid, sest ta lukustas ukse ja sai oma tahtmise, hoolimata sellest, kas ma olin sellega nõus või mitte… Ja ükskord, kui ma julgesin ähvardada, et kaeban ära… siis ta näitas mulle täpselt, mida ta minuga teeb kui ma oma ähvarduse täide viin. Pärast seda võisin ma olla kindel, et tema ei kõhkle hetkekski, kui peab mind tapma. Ta andis mulle vaikimise raha ja mina vaikisin, sest tahtsin väga elada.
Ray osutus esimeseks sõbraks väljaspool lastekodu. Ray ootas, kuni sain kuusteist täis ja päästis mind põrgust. Ta oli esimene, kes suhtus minusse hästi, kes ei rutanud ära kasutama, vaid kuulas mu ära. Usaldasin teda rohkem, kui ükskõik keda oma senistest sõpradest. Ray kaitses mind ja vastutasuks sai temast mu esimene tõeline armastus. Raymond Fern oli see, kes keeras pea peale kogu mu üldise ettekujutuse meestest kui alatutest seksmasinatest. Ta oli ilus, laiaõlgne, ruugejuukseline noormees, minu sinisilmne isiklik kangelane. Ta oli lubanud ja lõpuks viiski mind sellest põrgust igaveseks ära. Kaasavaraks sain täiskomplekti ähvardusi öövalvuri poolt ja hunniku kadedust omavanuste tüdrukute käest.
Asunud Raymond Ferni juurde elama, ärkasin aga paraku ruttu oma helesiniste unistuste rüpest. Fern polnud mingi muinasjutuprints, tema lummav oreool tuhmus juba napilt kahe kuuga. Ta oli pühapäevajoodik, kelle ükski puhkepäev ei möödunud ilma alkoholi ja sõpradeta. Tema hobiks oli ilkuda nõrgemate kallal ja norida purjus peaga tüli. Ta oli ka armukadeduse musternäidis. Oskas olla tüütu ja jõhker, kuid mina jäin siiski veel õnneks tema kaitse alla.Ta ei tõstnud iialgi minu vastu kätt, ükskõik, kui palju me ka oma põhimõtete pärast ei tülitsenud.
Minu püüdlused elada normaalset pereelu jooksid vägisi katastroofilise lõpu poole.Igapäevased nääklused ennustasid armastuse lõppu. Ma ei osanud elada ilma Ray´ta, ma armastasin teda nii, nagu armastatakse esimest korda, ilma lootuseta jääda üksinda ellu. Ma kartsin teda kaotada ja nutsin üksinda kodus olles, sest ma ei teadnud, mis jääb armastuse taha.
Kuid ma pole loodud kodukanaks, kes vaid nuttes nurka poeb, kui on täiesti ilmne, et mees teda petab. Ei, ma hakkasin talle salamisi kätte maksma. Iga võõra litsi eest, kellega teda flirtimas nägin, võtsin ette ühe mehe ja peaaegu vältimatult viis see lõpuks kakluseni. Ma ei reetnud oma sihti. Nii jäin Ray silmis talutavalt süütuks. Eriti rõõmustasin muidugi siis, kui õnnestus tekitada jama tüübiga, kes osutus Fernist tugevamaks ja viia siis oma kallis abikaasa hellalt koju, kus see mitu päeva lõhkise larhviga oma sinikaid põdes. Kättemaks võib olla pagana magus, kui ise sellega vahele ei jää!
Nii tõdesin, et pimedast armastusest võib võrsuda hoop is vihkamine ning kui see kord idaneb, ei saa teda peatada ega välja kitkuda nagu umbrohtu. Viha on sügaval sees ja eales enam ei saa temast lahti. Sest selleks pead sa välja kitkuma omaenese hinge.Armastus tuleb ja läheb, jättes kurjalt maha veritsevaid jälgi. Aga elu läheb edasi – enamasti ikka parem, kui enne.
1
Raymond Fernil oli kolm lähedasemat sõpra, kellega ta tihti baarides kokku sai. Alailma juhtus kellelgi olema sünnipäev või kuskil klubis toimus midagi põnevat, millest ta mingi hinna eest loobuda ei saanud. Ükski nädalavahetus ei möödunud meil kodus, alati läksime kuhugi välja ja lõbutsesime poole ööni Kuna aga keegi sõpradest ega ka mitte Ray ise polnud nii rikas, et omada päris isiklikku autot, siis tuli väga tihti seda organiseerida. Vanemad olid ju rikkad, ent enamasti nende kätte oma sõiduriistu ei usaldanud. Oli tavaline, et tellisime takso või kasutasime ära väikese papi eest mõne hea sõbra sõpra.
Ma ei pooldanud sellist labast suhtumist, mulle ei meeldinud Raymond Ferni sõbrad, kes mind alati kahemõtteliselt piilusid. Nad ei olnud perverdid, kuid autundest sõbra pruudi vastu polnud neil samuti aimugi. Ilma Ray järelvalveta ei tahtnud ma nendega igatahes hetkekski omaette jääda. Mind kutsuti alati kaasa, sest minust oli saanud nende seltskonnatibi. Lihtsalt Ray vajas mind enda kõrvale, ta ei tunnistanud mingit vastuvaidlemist. Tülide vältimise nimel pidin ma nõustuma, loomulikult kuulus kõige juurde paras annus alkoholi ja mu tuju tõusis. Küllap need kooskäimised tekitasidki õhkkonna, mis jättis petliku mulje meie roosilisest kooselust.Väliselt võis see paista tõesti nii.
Tol ööl, kui meie kooselu Raymond Ferniga lõplikult ja vägivaldselt katkes, lõbutsesime nagu ikka viiekesi ühes vähetuntud klubis. Kuna ma hiljem enam kunagi sinna ei sattunud, on nimi ammu meelest kustunud. Ja kui poleks, siis uskuge, ma tõesti ei tahaks seda mäletada.
Ronny Bass tegi lahke pakkumise jätkata pidu lõkkeõhtuga (s.t. ööga, sest kell näitas ligi üks öösel) linnast kaugel eemal tema ostetud uues suvilas, mis pidavat asuma looduslikult imekaunis kohas (ostjateks olid loomulikult tema vanemad). Et selle vana vare juurde pääseda, on vaja hankida auto. Kuna ühtki tuttavat autoomanikku silmapiiril ei olnud, otsustati kinni püüda mõni takso.
Minulgi olid joogid sees ja niisugusel hetkel ei oska ju keegi halba aimata. Õhtu oli möödunud lõbusalt, miks siis mitte puhata lõbusalt ka lõkke ääres? Ja Ronny meeldis ses seltskonnas mulle kõige enam. Tal oli anne kõiki pehmeks rääkida.Ta oli kena naeratusega, üks tavaline kutt, kellega võis mõnikord lihtsalt rääkida ja nalja visata.
Ja näe! Ime sai teoks! Nagu tellimise peale sõitis peagi klubi ukse ette tumepunane „Mazda” – eratakso. Tore! Lasi välja armunud paarikese, kes käsikäes otseteed klubisse suundusid. Ronny Bass asus kohe rünnakule. Kaks minutit ja taksojuht oligi nõus.
Ronny istus ette, meie kõik neljakesi taha. Mina mahtusin Raymondile sülle. Kandsin sel ööl ererohelist kleiti, mille Fern alles äsja oli mulle kinkinud. Teadsin, kui väga see mulle sobib ning tunnetasin omaenese väärtust. Mind ei pannud häbenema pilgud, mis mind sihtisid Ray sõprade poolt, sel hetkel need isegi meeldisid mulle. Ray oli mu kaitsja ja omanik, ma teadsin, et ta ei luba eales kedagi mu ligi. Ta oli seda palju kordi tõestanud ja nii võisin julgelt tema peale kindel olla.
Istudes niiviisi Ray süles, tabasin korduvalt ära ka taksojuhi pilgu. See oli pilk, mis pani mind vägisi muhelema. Kuigi juht oli päris nooruke, ehk vaid mõni aasta minust vanem, oli see kogenud seelikuküti pilk, hindav ja rahulolev. Selliseid mehi on lihtne ära tunda. Enesekindel käitumine tagab neile alati edu. Noh, vähemalt niikaua, kuni suhted liiga lähedaseks ei muutu.
Juhil olid ilusad silmad, natuke kissis, tumedad kui öö. Mustad juuksed ja kitsad, mõnusa kaarega kulmud. Kõrged põsesarnad reetsid idamaist päritolu, ent päris hiinlane ta kindlasti polnud. Mulle meeldis tema naeratus, mida ta ilmselgelt