Danger see-eest eelistas privaatsust. Ta kas sulgus mõnega oma plikadest tahatuppa või saatis teised lihtsalt minema. Ei Funk ega Slipp ei vaielnud vastu, läksid irvitades ja lubasid end murest täis juua, kuna Danger samal ajal kõik nende kolm tüdrukut korraga oma sängi taris.
Õnneks enamasti keegi mind ei kutsunud, kuid vahel kuulsin siiski mõnda vihjet. Keegi ei julgenud mulle peale käia, sest Kenzo ise andis range käsu – see käsk oli püha ning sellevõrra võisin mina tunda end üsna turvaliselt ja tugevaima poolt kaitstuna.
Üle kõige ühendas meid sarnane minevik. Saatus oli meile otsa komistanud, peale astunud ja ehk mõne äärepealt laiakski litsunud. Kenzo oli meie päästeingel, kaitsja ning kuningas. Igaühel oli südamel koorem, millest ta eal ei rääkinud, sest minevik oli meile tabu. Keegi ei tulnud ka küsima, sest kehtis lihtne reegel – teiste elu pole sinu asi, aga samas keelatud see ju kah polnud. Rääkis see, kes rääkida tahtis, uudishimutsejal pandi aga suu ruttu kinni.Minul näiteks polnud põhjustki teistele enesest rääkida. See polnud tõesti teiste asi.Ja ega teisedki kippunud.
Elamine Onnis, nagu kõik meie majauberikku kutsusid, oli omaette ooper. Onn oli ta tõepoolest. Siin oli kaks tuba ja köök. Köök väike, hädavaevu mahutas endasse igivana köögikapi, pliidi ja ümmarguse söögilaua. Väike külmkapp oli seina ja laua vahele pressitud.
Kokatädiks oli meil tavaliselt Eileen Bunyon, toosama Horror, kelle hobiks olid õudusraamatud ja kes tavaliselt kössitas tagatoas oma murede all lookas. Ta ei kiirustanud eal ise juttu alustama. Vaikseks ja häbelikuks loodud, rõõmustas ta alati siiralt, kui keegi teda kättpidi magamistoast teiste hulka vedas. Häbi meile, kes me vahete-vahel Horrori tahatuppa ära unustasime.
Elutuba – see endine elutuba – mahutas endasse kahekohalise voodi, diivani, mida võis soovi korral samuti voodiks kohandada ja vana, vaevu koos püsiva laua. Laua ümber oli viis tooli. Kui kaardiässadele sellest väheks jäi, lükati laud diivani kõrvale. Veel seisis toas kõrge riidekapp ning nurgas ahi. Puude eest hoolitses loomulikult Kenzo, meie mureks oli vaid kütmine. Seitsme põliselaniku jaoks oli loomulikult ühest riidekapist vähe, seepärast minu riided, mida mõnikord ostsin, läksid kastiga sahvrisse. Kehtis kindel hierarhia, kus kapi vallutasid vanimad, nagu Funkie, Danger, Karpoid ja Kera.
Pesupesijaks osutus kindlalt alati Kera. Tema võttis vabatahtlikult enda peale kohustuse majapidamine korras hoida. Koristas ja kraamis vahel öö otsa, samal ajal, kui kogu ülejäänud bande laua ümber kaarte tagus. Poisid lõõpisid ja narrisid teda. Kera ei pannud seda iialgi pahaks. Ükskord küsisin, kuidas ta seda ometi talub. Kylie Blake vaid lõkerdas naerda selle peale ning ütles, et ta ongi ju ümmargune kui kera. Miks peaks tõe pärast pahandama? Nad ju teevad ainult nalja! Mul oli Kerast vahel isegi kahju. Üldiselt oli ta ju tore plika. Ülekaal näis talle vähe probleeme valmistavat. Ta oli ülienergiline, väikest kasvu tüdruk, kes meeldis tegelikult igaühele. Ta ei imenud endasse halba nagu Horror. Talle ei läinud korda õnnetused, ta lihtsalt oskas kõigest kasu lõigata ja siis jälle rõõmu tunda. Kuigi Kera, Horror ja Karpoid käisid alati kõikjal koos nagu parimad sõbrannad, olid nad samas kõik täiesti erineva iseloomuga isikud.
Too kolmas – Karpoid, oli enesest üdini sissevõetud kaunitar. Ta oli meist veidi vanem, 19aastane brünett ning keelule vaatamata jumaldas ta kamba ilusaimat poissi, Funkie´t. Nad sobisid suurepäraselt, ning näis, et Dan polnud kaunitari suhtes samuti ükskõikne. Mina sellele neiule ei meeldinud algusest peale, sest ta käitus ülbelt ja üritas kohe mulle käpa peale panna, aga mina ajasin jonnakalt sõrad vastu. Ma ei tahtnud talle alluda, nagu tegid seda Kera ja Horror. Seepärast jäin pigem hoopis üksi.
Meie magamistuba oli tilluke kui mägrakoobas. Ainult üks väike peeglilaud, kušett ning hunnik madratseid ja tekke. Pesukapp voodipesu jaoks oli ukse kõrval nurgas. Seda läks palju tarvis, sest liig tihti tekkisid olukorrad, kus keegi tahtis valel ajal väga magada, kuid voodikohti oli ju ainult viis, põliselanikke aga seitse. Seega hommiku poole ööd, kui pidu läbi ja uni tulemas, käis Onnis alati äge võitlus uneruumi pärast. Kui Funkie´l und ei tulnud, oli tema kõrvale sattumine ohtlik ja üldse magamajäämine eriti närvesööv tegevus. Tavaliselt laiutas Funkie üksinda voodis ja ootas sinna julget plikat, kellega enne uinumist veidi mürada. Lahti võtmata diivanil keris end rõngasse Kera, tema kõrvale mahutas end hädavaevu Slipp, pannes tooli toeks kõrvale ning hoides kahe käega Kerast kinni. Danger vajus ülbelt magamistuppa. Ka tema kõrvale heitmine polnud mulle unistuste eesmärk. Kui me siis Horrori ja Karpoidiga voodid üle vaatasime, tuli masendus peale. Karpoidil muidugi mitte. Tema läks rõõmuga Funkie teki alla ning järgnes see, mis järgnema pidi. Ma nägin rängalt vaeva, et mitte Onnist neil puhkudel jäädavalt põgeneda. Minu koht asus enamasti ahju ja ukse vahel nurgas, kus ma alandlikult end madratsi peale kerra tõmbasin. Olin ammu leppinud tõsiasjaga, et ma mitte iialgi, mitte mingi hinna eest ei pääse voodisse magama. Harjusin pornoetendustega niipalju, et suutsin tihtipeale nurgas istudest külma näoga saia mugida, kui Funk oma Karpoidiga voodis ameles.
Ent vastavalt tujule ja olukorrale ja isikule ei suutnud ma siiski vahel oma närve talitseda.
Plikad läksid marru, kui ma tahtmatult oma armukadedust Slipi suhtes välja näitasin. Tegelikult polnud see õige kadedus ega miski. Näha teda alasti plikadega hullamas käis mulle lihtsalt üle jõu. Ta mõistis mind ja püüdis enamasti mu sisenemisel mängu katkestada. Ühel septembrikuu tuulisel ööl jooksis mulle aluspükste väel õue järele, kui ma taas uksel kannapöörde tegin. Ropp sõim kiimaliste plikade suust saatis teda kinni löödud ukse tagant. See oli minu jaoks niigi halb päev. Kehva tuju kroonis vaatepilt, mida ma taluda ei suutnud. Teiste suhtes arenes välja teatud immuunsus, aga mitte Slipi suhtes. Tema oli ju näinud, ta mäletas ja meenutas mulle kõike jälle.
„See ei saa niiviisi kesta, Hüdra!” Ta haaras mind tookord oma käte vahele ja püüdis sellega vaigistada mu nuukseid. „Sa pead end lõpuks vabaks laskma! Sa ju suudad seda, ma tean!”
„Ei! Ma ei saa sellest üle! Slipp, mul on nii suur hirm! Sa ei saa sellest aru!”
„Saan küll, rahune nüüd, eks.”
„Mitte nii nagu mina pean seda mälestust kandma!”
„Mul ei olnud kergem, Hüdra, aga me tulime sellest läbi ja välja. See on võit, mida peab nautima, mitte koormana kaasas kandma. Unusta see kõik, palun, sul on uus võimalus elada õnnelikult! Usu vaid seda koos minuga, Hüdra!”
„Ma ei tahtnud sind segada, anna andeks, Slipp, ma lähen parem ära.”
„Kuhu sul minna on, tüdruk, tule tagasi! Tahad, magan täna su kõrval, siis saad olla rahulik. Sa tead, et ma ei puutu sind. Kõik saab korda!”
„Tean, aitäh, Slipp, aga ma ikkagi lähen. Ma pean veidi olema üksi.”
„Kas ikka tõesti pead?”
„Jah.”
„Hea küll.” Ta suudles mind laubale ja embas korraks tugevasti. „Rahune maha ja tule tagasi. Ära kauaks jää. Me tõesti kõik hoolime sinust.”
Ma lahkusin teadmisega, et Slipp valetab. Kellelgi pole tegelikult minust sooja ega külma. Ma veel ei teadnud, et eksin oma uute sõprade siirust alahinnates. Nad küll ei tulnud sellest rääkima, aga hoolisid tõepoolest. Sel eluperioodil tundsin end üksiku ja tõrjutuna. Ma arvasin, et isegi Kenzo ise on üks alatu valetaja, sest oli ta ju isiklikult mulle lubanud, et hoolitseb kättemaksu eest. Aga siiani näis mulle, et keegi ei liiguta lillegi, et tasuda alanduse eest, mida pidime Slipiga läbi elama. Kui küsisin Slipi käest, ütles too jahedalt, et ei tea midagi, et teda ei huvita ja üleüldse ei taha ta selle peale isegi mõelda. Ta pigem matab mineviku maha ja püüab kõik unustada. Mina nii ei osanud. Ma kartsin, et Ray tuleb mind otsima, kui kusagilt teada saab, et olen siiski elus. Mulle ei andnud rahu mõte, et see lurjus lihtsalt naudib edasi lõbusat elu, mida ta enne juhtunutki tegi.