BERBERA, SOMAALIA
Maapinnal oli ligi viiskümmend kraadi sooja, seal aga, kus istus tema – kümme meetrit maa all –, oli tunduvalt jahedam. Samir üritas keskenduda Mona retseptiivsuskaitsele, kuid ei saanud kuidagi silmi lahti mustalt skorpionilt, kes liikus pikaldaselt üle tohutu suure betoonpõranda. Kuiv ja läppunud õhk kandis endaga kaasa peaaegu talumatut lehka. Ta vajas värsket õhku. Samir tõusis kangelt, ta oli istunud palju tunde asendit muutmata. Tooli kolin kajas tühjas saalis vastu. Selle lagi oli rohkem kui seitsme meetri kõrgusel. Ta läks läbi ruumi ja jõudis pikka koridori, ka see oli üleni betoonist. Nurkades vedeles vanu õllepurke ja kaltse. Siin oli õhk täis laoruumis müriseva vana diiselgeneraatori heitgaaside lõhna. Elektrist, mida see genereeris, piisas valgustamaks koridori, töökohta ja väikest ruumi, milles ta mõne tunni ööpäevas magas. Ennekõike andis see voolu arvutile.
Ta jõudis koridori lõpus asuva terasredelini. Silt seinal oli venekeelne. Ta asus vaevaliselt üles ronima. Samir oli oma vormi ammu kaotanud. Ta oli kõhn ja kurnatud, tokerjate juuste ja pügamata habemega. Kest ei olnud oluline. Redel viis üles maapinnale. Ta tõusis väiksesse betoonehitisse, mille katkistest akendest paistis sisse päike. Ta astus üle põrandal vedelevate klaasikildude ja avas roostes metallukse. Leitsak ja valgus tabasid tema nägu nagu rusikahoop ja algul ei näinud ta midagi. Ta seisis keset pikka sirget teed. Teisel pool olid mõned madalad betoonehitised. Tee kõrval kulgesid kitsad relsid. See oli vana Nõukogude raketibaas. Külma sõja jalajälg. Siin oli Nõukogude laevastik hoidnud oma robotrakette. Nüüd, kolmkümmend viis aastat hiljem, oli see piirkond ikka veel kõigest mahajäetud betoonhaud. Rakette ei olnud enam, nii nagu Nõukogude Liitugi. Ala piiras roostes okastraataed. Ainus märk, mis osutas, et seda kohta taas kasutatakse, oli paraboolantenn ühe maja katusel. Aga see ei olnud midagi niisugust, millele võidaks tähelepanu pöörata. Üles oli seatud vana taldrik, mis nägi välja nagu veel üks jäänuk Nõukogude aegadest.
Momba Siad Barre tõstis teisel pool teed loiult tervituseks käe. Tema ja teised somaallased istusid väikese vahimaja varjus. Nende ülesanne oli kutsumata külalisi eemal hoida. Soovimatute külaskäikude oht oli siiski väike. Paistis, et Momba on mingisugune kohalik bandiit. Suur, lihaseline ja peaaegu täiesti hammasteta. Ta oli viletsas inglise keeles selgitanud, et kuulub piraatide hulka, kes võtavad pantvangi kaubalaevu Somaalia rannikul. Kõik somaallased olid relvastatud vanade Vene Kalašnikovi automaatidega AK-47, padrunilindid jooksid risti üle paljaste sissevajunud rinnakorvide. Kõik see jättis teatraalse mulje.
Samir ei olnud kunagi tundnud sellist kuumust. Selle piirkonna temperatuur muutus vahemikus miinus viis kuni pluss viiskümmend kraadi. Ta oli väsinud. Pikk reis Nice’ist sinna oli olnud sündmustevaene, maandumine Berberas seevastu surmalähedane elamus. Momba oli teda oodanud pagasi väljastamise kohas ning toimetanud ta sõnaahtralt raketibaasi. Siin olid uus arvuti, võimas elektrigeneraator ja paraboolantenn. Kõik kandis endas vaikset sõnumit Ahmad Waizylt: lõpeta oma ülesanne, tee viirus valmis.
Samir kõndis mööda teed ja liikus rööpapaari kõrval, mida mööda olid kunagi veerenud raketivagunid. Maapind oli tolmune ja pinnas pragunenud. Rohelust sealkandis ei olnud. Võibolla ei ole see alati nii olnud. Baas asus mere lähedal. Võib-olla oli maastik kunagi olnud viljakas, päike aga on halastamatu ning nüüd on kõik kõrbenud ja kuivanud. Ta riided olid ikka veel punkrilõhnalised. Ta ei olnud end mitu ööpäeva pesnud ja haises kindlasti ise ka.
Ta tegi tiiru ümber kõige kaugema maja ja pöördus siis tagasi. Samir nägi, kuidas Momba teda pilguga saatis, ja talle meenus Melah as-Dullah Nice’is. Sama küsimus nii siin kui ka seal. Kas Momba oli siin teda kaitsmas või valvamas?
Mona resistentsuskaitse jukerdas ja Samir ei suutnud oma Nice’i märkmikku leida. Seal oli infot, mida ta vajanuks.
Kui Samir jõudis tagasi maja juurde, mis varjas selle all asuvasse kaljuruumi viivat redelit, peatus ta, et vett lasta. Ta silmitses laigulisele betoonseinale pritsivat uriini ja mõtted kandusid oma kehale, ta oli hämmastunud, et see jätkuvalt nii hästi toimis. See avaldas muljet. Ta oli peaaegu täiesti lõpetanud enda vajaduste rahuldamise. Tundus, nagu irvitaks keha tema üle sellega, et jätkab toimimist. Süda, mis visalt kehasse verd pumpas, oli ebalojaalne. Kopsud avardusid ja tõmbusid ühtlases rütmis kokku, ei kollabeerunud ega vedanud teda alt. Varem, vanas elus oli ta sageli muret tundnud selle üle, kui habras on inimkeha. Kui ta oli lebanud ärkvel ja kuulanud Mona nõrku hingetõmbeid, oli teda vallanud võimetu hirm tüdruku haavatavuse pärast. Ta jälgis hoolega, mida laps sõi, jälgis tema liikumist, und. Nüüd aga, kui ta tegi kõik, et bioloogilist masinavärki lõhkuda, tundus see olevat hävitamatu.
Ta sisenes taas läbi roostes ukse ja ronis mööda pimedat šahti alla. Teel tagasi astus ta läbi magamisnurgast ja otsis välja šokolaaditahvli. Võib-olla oli ta näljane või siis piinas teda kõigest hoolimata südametunnistus selle pärast, kui halvasti ta oma keha eest hoolt kandis. Kui Samir taas arvuti juurde jõudis, kontrollis ta hoolega, et laua all, toolil või töökoha läheduses ei oleks skorpione. Terve baas kihas neist.
Ta võttis kätte iPodi ja pani mängima Wagneri „Lendava hollandlase“. Miks resistentsuskaitse ei aktiveerunud? Nüüd, kus Mona oli põhimõtteliselt valmis, olid igasugused muutmised rasked. Seadefunktsioonid olid lukustatud, et teha rünnaku avastamine viirusetõrjele raskemaks. Ta keris näiliselt lõputut koodi edasi. Wagner komponeeris sümboleid, mis jooksid hüpnootilise mustrina üle ekraani. Ta peatus äkitselt ja suumis ühte jadasse sisse. Siis kummardus ta monitorile lähemale ja vedas sõrmeotstega üle märkidesarja. Siin see oli! Puhas hooletusviga. Ta nõjatus tagasi ja põrnitses pettunult lage. Ei ole mõtet end needa. Õigupoolest oli see ju hea. Ta oli leidnud vea. Nõela heinakuhjast. Mõistagi oli see puhas juhus, aga sellegipoolest. Ta sisenes vigasesse koodistringi ja vahetas kaks viimast numbrit omavahel.
Mona oli valmis. Samir mälus aeglaselt šokolaadi ja mõtiskles oma töö üle. Pikkade kuude vaev oli läbi. Nüüd jäi üle vaid laadida uss TBI võrgustikku. Failide abil, mis ta Nice’is oli kopeerinud, oli seda lihtne teha. Pärast pangasüsteemi sisenemist pidi uss hakkama paljunema ja just nagu elusolend levima edasi kõikidesse sellega ühendatud võrkudesse. Kui aeg on käes, aktiveerib Samir viiruse käsitsi interneti kaudu.
Ta viskas šokolaadipaberi põrandale ja pühkis sõrmed pükstesse puhtaks. Seejärel liikus mööda arvutivõrku üles ja avas failiserveri. Seal asusid TBI failid teabega panga tulemüüride ja olemasoleva viirusetõrje kohta. Tal kulus kümme minutit, et murda läbi tulemüüri pordi sisse ja uss injitseerida. Samir saatis lühikese sõnumi Ahmadile ja sulges siis arvuti. Kui ventilaator peatus, täitis vaikus suure saali.
Läppunud hais oli talle liiast ja ta ronis taas kord redelist üles. Päike oli taevas laskunud madalamale ja õhk oli jahedam. Jõuk istus endiselt vahimaja kõrval. Ta läks nende juurde ja noogutas Mombale.
„C’est fini … Valmis.“
Momba naeratas.
„Good. Good.“
Üks