Samir noogutas ja hakkas minema piirdeaia suunas. Momba järgnes talle tihedalt kannul. Külateele jõudnud, astus ta Samiri kõrvale ja koos liikusid nad alla vee poole. Maapind oli täis auke ja lõhesid. Igal pool vedeles kilekotte, plastpudeleid ja muud prahti. Alatasa sõitsid neist mööda mopeedid, mõlkis autod ja roostes jalgrattad. Teeäärsed majad olid valged punaste katustega. Värvikirevad rõivad rippusid pesunööridel ja ta nägi salkadena lapsi, kes mängisid jalgpalli või hüppasid hüppenööriga. Tumepruunide telefonipostide rida kulges vee suunas. Lõdvalt rippuvad juhtmed ulatusid maani. Hakkas hämarduma. Õhku täitis mere, kalade, puupliitide, grillitud liha ja heitgaaside lõhn.
Siin Berberas oli midagi, mis teda veetles. Midagi sellist, mis tema närtsinud hingega haakus. Ta ei osanud täpselt öelda, mis nimelt, kuid see koht lohutas teda mingil moel. Lootusetu koht annab lootusetule inimesele lootust.
Momba ümises midagi endamisi. Möödujad pöörasid temalt pilgu ära. Ta kandis seljal jätkuvalt automaati. Tee pööras mere poole ja nende ees avanes rand. Liiv oli hallikaspruun ja jämedateraline. Samir võttis sandaalid jalast ja astus lainete poole, mis pideva kohinaga randusid. Sada viiskümmend meetrit rannast eemal paistis suur tanklaev nagu rannikule kinni jäänud vaal. Hiiglaslik murtud selgrooga korjus. Momba osutas tankeri suunas.
„Bombs. In the war.“
Samir noogutas. Liiv oli niiske ja jahe. Pimedus saabus kähku. Rannaäärsetes elumajades süttisid tuled. Momba sai ilmselt aru, et Samir tahab olla üksi, sest ta eemaldus ja läks vanameeste juurde, kes seisid kobaras ja ajasid valjult juttu. Nood embasid teda südamlikult. Samir istus liivale ja vaatas merele. Ta pilk uuris musta horisonti kaugel teisel pool vrakki. Punase mere väravad. Nüüd oli juba peaaegu täiesti pime. Ta ei näinud enam laineid, kuid kuulis kohinat, kui need kaldale lähenesid, ja nägi ähmaselt valget vahtu.
Esimene etapp oli läbi, ta oli jõudnud sammukese sihile lähemale. Kuid tähtsaid ülesandeid oli ikka veel ees. Enne järgmist etappi pidi rühm taas kogunema. Kui Ahmad Waizylt saadud lühike instruktaaž välja arvata, ei olnud ta neist midagi kuulnud. Järgmises etapis osalevad märtrid. Pommimehed-enesetapjad.
Öö langetas Samiri kohale fantastilise sätendavate tähtedega taeva. See peegeldus mustas vees ja niiviisi liiva sees istudes ei saanud ta enam aru, mis on üleval, mis all. Ta hõljus läbi universumi nagu koer Laika. Väike ettur kellegi teise mängus, kobamisi liikumas läbi öö üksildase lõpu poole. Koer tiirles ümber oma maailma. Muudkui ringi ja ringi. Kaks tuhat viissada tiiru, enne kui kapsel atmosfääris hävis. Samir lamas vaikselt selili tohutu suure sätendavate aukudega kardina all – või kohal. Homme lahkub ta Somaaliast.
JERUUSALEMM, IISRAEL
Sinon heitis pilgu oma käekellale. Ta oli täna heas vormis. Kui ta niisugust tempot hoida suudab, siis purustab ta oma rekordi. Ta tõusis jalgrattapedaalidel püsti, vahetas käike ja lengerdas Bianchiga kord ühele, kord teisele poole, et järsul tõusul mitte hoogu kaotada. Süsinikkomposiidist jalgratas oli spetsiaalselt tema jaoks valmistatud ja kaalus kõigest kuus ja pool kilo. Iga päev tegi ta rattaga ringi, mõnel päeval ka kaks. Looklev Ruba el-Adawiya viis ta Oliivimäe tippu püha linna serval. Ta oli oma viiekümnekilomeetrise rattatiiruga parajasti poole peal.
Viimased päevad olid olnud sündmusterohked. Kõik hakkas peale sellest, et 8200 püüdis kinni kumu potentsiaalsest viiruserünnakust. Jakob Nachman oli tubli, Ahmad Waizy ettevaatamatu. Seejärel oli Mossadi tibi Rachel Papo Dubais komistanud Ariel al-Fattali nime otsa. See naine tundus olevat väga eriline agent. Sinon oli büroos maad kuulanud, et temast rohkem teada saada. Papo oli sündinud Sderotis. Tema vanemad surid varakult. Sõjaväes sai temast snaiper, teise intifada ajal võitles ta Gazas ja Liibanonis. Levisid ka kuuldused, et ta oli imbunud Al-Qaidasse ja saanud koolituse ühes nende treeninglaagris Põhja-Afganistanis. Ta oli Mossadi juhi Meir Pardo kaitse all ja tegutses juba mõni aasta üksuses 101. Rachel Papo oli saatan. Hatt, käed oma vendade verest verised. Ta tuleb nülgida enne, kui operatsioon Mona lõpule jõuab. Ta tuleb ühel või teisel viisil kätte saada.
Sinoni lihased protestisid ja kaeblesid, kuid ta oli õppinud valule mitte järele andma. Ta sõtkus ülespoole tempot vähendamata. Ariel al-Fattali nimi oli andnud David Yassurile tähtsa puslekillu. Ja siis tuli haarang Nice’is. See oli andestamatu. Seal oleks kogu projekt võinud luhtuda. Melah as-Dullah oli valinud märtrisurma. Õnneks. Samir Mustafil õnnestus Allahi kindla kaitse all pääseda. Nüüd oli rühm hajutatud. Kui ta Ahmadi teatest õigesti aru sai, viis Samir oma töö lõpule kusagil Aafrikas. Viirus on TBI arvutivõrku üles laaditud. Ei minutitki liiga vara, sest David oli ilmselt palunud abi FBI-lt. Kuidas ta võis teada, et jälgi tuleb otsida USA-st, see oli mõistatus. See võis olla ka puhas juhus, kuid FBI-l õnnestus identifitseerida Melah ja seejärel said nad kätte ka Samiri profiili. See ei olnud sugugi raske: moslemist arvutiviiruste ekspert, kes kaitses oma doktoritöö MIT-is ja läks kaotsi Liibanonis. FBI oli Mossadile saatnud tema kirjutiste kogu ja ajaleheartiklid. Pildid samuti. Ka Sinonil endal oli neist tema kirjutuslaual lebavas mapis koopia. Meiri jõuk oli kogu Lähis-Ida pahempidi pööranud, kuid Samir oli esialgu veel vabaduses. Nad ei leia teda mitte iialgi. Mitte senikaua, kuni teda peidab Ahmad.
Mobiil helises täpselt siis, kui ta lõõtsutades mäeharjale, Oliivimäe tippu jõudis. Ta pidurdas pahaselt ja tuli rattalt maha. Oru kohal hõljus kerge udu. Ühel pool avanes talle vaade vanalinnale ja Al-Aqsa mošee kuplitele. Teisel pool laiuvate avaruste taha jäi Jordaania. Sinon avas oma mobiili kaane. See oli tema assistent Sophia Francke, üks vähestest, kes teadis otsenumbrit. Sophia teatas erutatult, et finantsminister on otsustanud korraldada üleriigilise andmete varundamise. Midagi taolist ei ole veel kunagi juhtunud. Mitte kusagil maailmas. Sophia tõmbas hinge. Sinon kuulas ja vaatas üle viljaka oru. Algatus, mis oli ristitud projektiks Lehagen, heebrea keeles kaitse, nõudis aega. Kuid mitte keegi ei teadnud, kui palju neil aega on. Nüüd tahtis finantsminister teiste siseringkonna liikmetega kohtuda. Seepärast pidi Sinon võimalikult kiiresti Jeruusalemma ilmuma.
Ta lõpetas kõne ja raputas pead. Tal oli olnud juba üle kahe aasta sama assistent ja hoolimata korduvatest palvetest teda jalgrattasõidu ajal mitte segada, helistas naine jätkuvalt. Sinon vahetas SIM-kaardi ja saatis SMS-i Ahmadile, kus maailma otsas too parajasti ka ei viibinud. Seejärel hingas ta sügavalt sisse piiniate ja rosmariini lõhnast küllastunud õhku ja alustas sõitu järsust nõlvast alla. Allasõit oli alati tasu. Kõik takistused on ühesugused. Kõigepealt tuleb võidelda. Tõestada Allahile, et sa ei anna järele, ei paindu. Teda ei üllatanud, et Yuval Yatom otsustas hakata süsteemi varundama. See meede oli ühtviisi nii ennustatav kui ka kasutu. Nad alahindasid Monat. Viirus oli juba süsteemis sees. Projekt Lehagen oli täiesti tarbetu. Aga võib-olla tasub tal siiski sellega tegelda. Ei oleks ju paha, kui varundamine mõne päeva viibiks. See annaks Monale rohkem aega levida.
Tuul tuhises kõrvus. Miski ei meeldinud talle rohkem kui see. Ta teadis, et tee on kruusane, vastu võib tulla sõidukeid või jalgratas keti maha visata. Sellisel kiirusel tähendaks see lõppu. Insha’Allah.
Mona uss oli läbistanud TBI süsteemi ja tunginud sisse sadadesse ettemääratud serveritesse. Kell kuusteist ja kolmkümmend neli Palestiina aja järgi – samal ajal, kui viis aastat tagasi oli plahvatanud Qanas kobarpomm – avasid ussid oma digitaalse kesta ja päästsid Trooja hobuse kombel vabaks oma lasti, maailma kõige ohtlikuma arvutiviiruse. Mona esimene algoritm aktiveerus sügaval TBI aatomipommikindlas serverisaalis kahekümne meetri sügavusel maa all.
STOCKHOLM, ROOTSI
Eric tundis end uue inimesena. Ta käis üle mitme nädala esimest korda trennis ja istus oma tund aega aurusaunas. Seejärel ostis ta endale uued püksid ja pintsaku. Ta oli Östermalmi kaubakeskuses ringi uidanud ja kogunud kokku tänase õhtusöögi. Koju jõudnud, koristas ta korteri, tuulutas töötoa ja puhastas külmkapi. Praegu laulis maksimaalse hääletugevusega Pavarotti, laud oli kaetud ja küünlad süüdatud. Ta oli äsja kammkarbid grillpannile puistanud, kui kööki astus üllatunud näoilmega Hanna.
„Ja mis siin toimub? Shabes esmaspäeval?“
Eric viipas teatraalselt kaetud laua