Ta teadis, mis ilmselt ees ootaks. Naine vaataks talle otsa ja noogutaks. Sõnagi lausumata. Ta õlad vajuksid alla. Michelle ütleks, et ta mõistab, et küll kõik korda saab. Ta ei vihastaks. Pagan küll, milline idioot ta oli olnud. Naisel oli voodi kõrval terve kuhil reisiajakirju. Neid eemaltki vaadata ajas südame pahaks. Laurent suutnuks otsejoones siseneda korterisse, mis on täis relvastatud terroriste, aga oma naisele silma vaadata ja rääkida, millega ta hakkama sai – see käis talle üle jõu.
Laurent tõusis ja asetas kohvitassi koos muude hommikueinenõudega valamusse. Masendunult läks ta esikusse ja otsis jopetaskust välja telefoni. Ei ühtki vastamata kõnet. Ei ühtki sõnumit. Kolleegid respekteerisid nähtavasti tema puhkepäeva. Siis märkas ta väikest märkmikku välistaskus. Ta võttis selle endaga kaasa rõdule ja asetas lihtsale plasttoolile. Teisel pool tänavat nägi ta puu otsas oravat oksalt oksale hüplemas. Muretu olevus.
Kõik märkmikulehed olid teksti täis. Ta ei tundnud seda keelt. See oli pigem sümbolite jada kui tekst. Lehekülg lehekülje järel ülikorralikke märkide ja üleskirjutuste ridu. Kõik see näis olevat kirjutatud pikema aja jooksul ja erinevate kirjutusvahenditega. Ühel lehel oli mingi plekk ja mitu sümbolit oli niiskuse käes häguseks muutunud.
Orav viskas suure piiniakäbi puu alla pargitud Renault’ pihta.
Mispärast konstaabel Pierre Balzac niisuguseid iseäralikke üleskirjutusi tegi? Vaevalt küll oli see tavaline politseimärkmik. Miski siin ei klappinud. Pagan võtaks, kuidas märkmik Maréchal Fochi terroristidega seotud on? Ta käis mõtteis kogu sündmuste jada läbi. Balzac oli vastanud häireteatele, mille andis … mis selle naise nimi nüüd oligi? Scribé … Marie Scribé. Balzac läks kindlasti kõigepealt tema juurde, et selgitada välja, milles asi. Kas tal oli siis märkmik kaasas? Niisugune asi võis ehk Marie Scribéle meelde jääda. Ta võttis telefoni ja helistas Pages Bansches’sse – Prantsuse numbriinfosse. Seal leiti kiiresti Scribé telefoninumber ja ta ühendati edasi. Kõlas kaheksa kutsetooni, enne kui vastati.
„Halloo?“
„Bon jour, madame Scribé. Palun vabandust, et tülitan. Minu nimi on Laurent Mutz ja ma olen politseinik. Ma helistan sellepärast, et …“
„Tõesti, see on ju lausa kohutav!“
„Madame?“
„Teises Moosese raamatus annab taevaisa meile selged käsud, kas pole nii?“
Hääle järgi otsustades oli proua noorem, kui Laurent algul oli arvanud. Ta oletas, et nii umbes viiskümmend.
„Kas madame peab silma jumala kümmet käsku Moosesele?“
„Oh ei, sugugi mitte ainult Moosesele. Meile kõigile!“
Laurent nägi, kuidas veel üks mürsk puult lendu tõusis ja valget Renault’d tabas.
„Teil on täiesti õigus. Jumala käsud on meie kõigi jaoks. Ma sooviksin madame’ile esitada küsimuse. See puudutab mõistagi eilset päeva.“
„Taevaisa ei andnud meile kümmet tuhandet käsku, eks? Siis oleks ehk olnud raske nende järgi elada. Ta andis meile kümme. Vaid kümme. Mispärast nii vähe? Sellepärast et rohkem ei olnud vaja. Ja sellepärast et ta teadis, et tema alandlikel teenritel maa peal on ajumaht piiratud. Ainult kümme, et need meile meelde jääksid. Aga nüüd … viies … Viienda vastu eksiti otse minu ukse ees.“
Torust kostis krabinat. Laurent arvas end kuulvat, kuidas naine sigareti süütas.
„Madame peab silmas viiendat käsku – sa ei pea mitte tapma?“
„Aga nad lasksid ta maha. Ühe jumala lastest. Otse minu ukse ees.“
Kas see oli nuuksumine, mis telefonist kostis? Laurent köhatas.
„Enne seda käis konstaabel Balzac teie juures. Kas oli nii?“
„Ta oli väga viisakas. Rahulik ja kindel. Stiilne mees, kellele meeldib tema töö. See on tähtis töö. Te teete kõik head tööd, ma tahan, et te seda teaksite. Praegu ei ole politseinikel kerge. Mõelda, kui palju on igasuguseid mustanahalisi sisserännanuid, perversseid homosid ja narkouimas kerjuseid. Kui palju korrumpeerunud poliitikuid ja aidsihaigeid lapsi. Te teete head tööd.“
„Tänan, madame. Kui te konstaabel Balzaciga kohtusite, panite ehk juhtumisi tähele, kas ta tegi märkmikusse üleskirjutusi?“
„Märkmikusse? Ei, seda ma küll ei näinud.“
Laurent tundis pettumust.
„Kas olete kindel?“
„Ma olen kindel, et tal ei olnud märkmikku käes. Ja seda märkmikku, mille mina talle andsin, ei saanud ta kasutada, see oli üleni täis kritseldatud.“
Laurent tõusis plasttoolilt püsti.
„Kas te andsite talle märkmiku?“
„Vaene mees. Kui kena ta välja nägi. Sekund varem oli ta siin minu esikus ja sekund hiljem trepikojas surnud.“
„Madame, ma kordan küsimust. Kas Balzac sai teilt märkmiku?“
„Ärge tõstke häält nii valjuks. Ta sai minult märkmiku.“
„Palun vabandust. Sel juhul ma küsiksin, kust madame selle märkmiku sai? Ehk oli see teie märkmik?“
„Ei, kas teate mis. Mina ei ole mingi sirgeldaja. See oli seotud nende mustanahalistega. Nendega, kes konstaabli maha lasksid.“
„Kust te seda teate?“
Naine puhus suitsu välja. Heli oli eksimatult äratuntav.
„Sellepärast et ma leidsin selle kohe pärast seda, kui need mustad välja läksid. Keegi neist pillas selle maha. Ma tean, et varem märkmikku seal ei olnud, ja kui pärast prügi läksin viima, leidsin selle trepilt.“
Uskumatu. Üks ja sama märkmik on samast kohast kaks korda leitud.
„Tänan, kulla madame. Te olite suureks abiks.“
„Olin või? Noh, siis on hästi. Olge vaid ettevaatlikud. Kuulake issandat, et te eksiteele ei satuks.“
Laurent lõpetas kõne. Ta seisis veidi aega vaikselt ja põrnitses märkmikku. Lehed lendlesid tuule käes. Rida rea järel mõistetamatuid märke. Tervete lehekülgede kaupa.
STOCKHOLM, ROOTSI
Mõlemad magasid sügavalt. Eric, nagu alati – kõhuli, nägu patja mattunud. Hanna selili, käed külgedele välja sirutatud. Naise silmalaud värelesid ja sõrmeotsad võbisesid.
Naine rändas avaral maastikul. Kullavärvilisel. Taevas oli punane. Ta käis alasti. Tema jalad vajusid kuldsesse liiva. Ta ei tundnud sooja ega külma. Tuult ei olnud. Kuhu ta läks või kust ta tuli? Ei puid, ei mägesid, ei mingeid kontuure. Vaid liiv ja sirge horisont igal pool. Ta ei olnud siin kunagi varem olnud. Samas tundus vaade olevat tuttav. Sellel kohal oli oma ajalugu. Miljoneid aastaid vanad traditsioonid. Hoolimata tõsiasjast, et seal ei olnud mitte midagi peale liiva ja taeva, oli tunda väärikust, oli tunda tarkust. Siit oli kõik saanud alguse. See oli ürgne algpunkt. Aisting oli täiesti selge. Just nagu oleks keegi või miski ootusrikkalt hinge kinni hoidnud.
Alastus tegi ta tuju rõõmsaks. Kas on kindel suund, kuhu tuleb minna, või on see täiesti ükskõik? Miski vilksatas punases päikesevalguses. Naine tõstis silmade varjuks käe ja kissitas horisondi suunas silmi. Ei midagi. Ta seisis vaikselt ja ootas. Jälle vilksatus. Kusagil eespool, liivas. Ta lisas sammu. Liiv ta jalge all oli peen nagu jahu. Ta püüdis pilku peegeldusel kinni hoida, kartes suunda kaotada. See oli kaugemal, kui ta arvas. Peenes liivas oli üha raskem käia. Ta läks edasi. Just siis, kui ta arvas, et on suuna kaotanud,