JERUUSALEMM, IISRAEL
Oli pühapäev ja äsja oli jõudnud lõpule valitsuskabineti iganädalane koosolek. Neli valitut olid tulnud otse peaminister Ben Shaviti koju Beit Aghioni Rehavias. Hall eramu asus idülliliselt Balfouri ja Smolenski tänava nurgal vaatega Jeruusalemma vanalinnale. Rehavia linnaosa oli kujundatud Euroopa aedlinnade eeskujul, fantastilistes värvides õilmitsevate parkidega. Kogu piirkonnas valitses erakordne rahu. Kusagil haukus koer, kuid muidu oli kõik vaikne. Kiiruga kokku kutsutud koosolekul osalesid Mossadi juht Meir Pardo, finantsminister Yuval Yatom, kaitseminister Ehud Peretz ja strateegiline nõunik Akim Katz. Enamik neist olid omavahel sõbrad juba sellest ajast, kui nad koos Ben Shavitiga armees aega teenisid. Nad otsustasid istuda väljas varjulisel terrassil. Suhted olid vabad ja viisakusavaldustest oli ammu loobutud. Kõrge palmi lehed ulatusid alla terrassi põrandani. Lühikest kasvu assistent, peas kalott, serveeris värsket münditeed. Ben istus raskelt korvtooli ja keerutas oma kihlasõrmust. See oli kärsituse tunnus. Ta pöördus finantsministri poole, kes oli ühtlasi tema viienda lapse ristiisa.
„Yuval, mis on lobajutt ja millesse peaksime tõsiselt suhtuma?“
Yuval segas mõtlikult teed. Ta oli neist vanim ja alati rahulik. Miski ei tundunud teda häirivat. Kõige läbematumatel hetkedel võis Ben tema pikaldasuse peale ärrituda. Kuid ta teadis, et rahuliku fassaadi taga toimus pinev mõttetöö.
„Esialgu võib kõik olla lobajutt. Aga me ei saa endale riski lubada. See oli ammu, kui me oma pangaseifides kullakange ja rahapakke hoidsime. Nüüdisajal on seifid muutunud arvutiserveriteks ning kuld ühtedeks ja nullideks. Kõik on digiteeritud. Meie kaitse on väga tugev, kaheldamatult maailma parim. Kui aga kõne all on hästi korraldatud ja rahastatud rünnak, peame võtma eelduseks, et praegune kaitse ei ole piisav. Nagu me alati ikka ütleme, Ben: loodame parimat, valmistume halvimaks. See on õige strateegia ka praegusel juhul. Kui viirus peaks lihtsalt rivist välja lööma meie süsteemid, teeks see meile kahju, kuid ei oleks katastroof. Me kaotaksime mingeid andmeid, kuid sellest saaks üle. Pärast uut üleslaadimist ja käivitamist oleks kõik jälle töös. Aga …“
Yuval rüüpas teed. Ben keerutas oma sõrmust.
„… kui meid tabab viirus, mis on intellektuaalsem, nutikamalt välja töötatud, siis võivad tagajärjed olla saatuslikud.“
Akim võttis päikeseprillid eest ja asetas need enda ette lauale. Ta köhatas ja vaatas otsa Yuvalile, kes segas taas teed oma tassis.
„Mida tähendab – nutikamalt välja töötatud viirus?“
Kõik pöörasid pilgud Yuvalile. Kõik peale kaitseminister Ehudi. Tema ja ka sõjaväelise luureteenistuse šefi Amos Dagani arvates oli see kõik köömes võrreldes ohuga tuumarelvastust omava Iraani poolt või Vene rakettide paiknemisega Gazas. Yuval tühjendas oma teetassi ja vaatas otsa kolleegidele, kes istusid ümber madala puitlaua.
„Nutikas viirus ei vii süsteemi rivist välja. Vastupidi, ta hoiab seda käigus. Ta võib andmetega manipuleerida ja neid muuta. Viirus võib põhjustada vigu kontodevahelistes ülekannetes, kustutada laenuandmeid ja manipuleerida börsikurssidega. Mõni eraisik või ettevõte võib äkitselt vabaneda oma võlast, mõne teise kontot hakkab aga koormama Iisraeli riigieelarve puudujääk. Me kõik oleme niisugustest süsteemidest täielikult sõltuvad. Ööpäev läbi. Seepärast ei saa me neid sulgeda ka siis, kui teame, et need on nakatatud. Me ei tea ka seda, millal võib viirus süsteemi siseneda või kas see on juba selles, teisisõnu võib see varundatud failidega passiivselt kaasas käia. Me ei tea, mis või kes viiruse aktiveerib. Meie analüütikud on imiteerinud terve hulga stsenaariume, üks hirmuäratavam kui teine. Täiemahuline rünnak – kui see õnnestub – võib õõnestada kogu meie riikliku stabiilsuse. Pensionisummad, töötasude väljamaksed, krediitkaartide süsteemid, börsitehingud, laenuprotsendid … Kõik võib kokku variseda.“
Ümber laua tekkinud vaikuses oli taas taamalt kuulda koera haukumist. Teisel pool tänavat hüüdis keegi naine oma last. Ben vaatas oma strateegilisele nõunikule otsa.
„Mida sina kogu sellest supist arvad?“
Akim toetas lõua kätele. Need olid kokku pandud just nagu palveks.
„Ma jagan arvamust, et ähvardusse tuleb suhtuda tõsiselt. Meil on kindlad allikad. Aga me teame liiga vähe. Me ei tea, miks, millal, kuidas või kes.“ Ta noogutas Meirile.
„Mossad on asja korralikult käsile võtnud, et saada rohkem infot. Tavaliselt see neil ju ikka õnnestub, nii et veidi aja pärast teame kindlasti rohkem. Kuid me ei tea, kui palju meil aega on, ja seetõttu peame tegutsema. Kuidas, seda ei oska ma täpselt öelda. IT ei ole kahjuks minu tugevaim külg.“
Meir tõusis vaevaliselt ja astus terrassipiirde juurde. Ta vahetas tänaval seisva turvamehega pilke. Meir otsis välja piibu, toppis selle hoolikalt täis ja süütas siis. Ta tõmbas mahvi ja vaatas Yuvalile otsa.
„See on meie jaoks kõrgeim prioriteet. Me saame edaspidi rohkem infot. Aga ma ei arva, et võiksime endale lubada seda ootama jääda. Me peaksime varundamisega alustama. Kaitsma kõike, mida kaitsta annab. See, et viirus varundatud failidesse sisse poeb, on lihtsalt risk, mida peame arvestama. Me peame ka oma tulemüüre tugevdama. Tuleb ehitada uus müür, kuid seekord digitaalne.“
Ta vaikis viivuks. Seejärel vaatas ta Benile otsa.
„Ja mul on seoses TBI-ga veel üks mõte. Meie allikad osutavad, et neid rünnatakse kõigepealt. Üks viis ennast kaitsta oleks ehk minimeerida TBI süsteemi kontakte meie ülejäänud võrgustikuga.“ Yuval raputas pead.
„See ei ole võimalik, senikaua kuni me TBI-d pankrotti lasta ei soovi. See on üks meie kolmest suurimast pangast ja majanduselu tähtsaim krediidiandja. Lisaks on neil sadu tuhandeid, võib-olla isegi miljon eraklienti. Kui nad ei saa suhelda väliste panga-, börsi- ja maksesüsteemidega, siis on TBI juba sama hästi kui suletud. Ja niisugust võimalust meil lihtsalt ei ole.“
Meir noogutas.
„Võib-olla küll. Aga parem see kui seisang kogu riigis.“
Benil ei olnud vaja kaua mõelda.
„Me ei saa TBI-d ainult kuulujutu põhjal põhja lasta. Mis siis, kui me eksime? Ja kui me ükskord sellele kinnitust leiame, võime olla juba nakatatud. Ei, mina kaldun pigem toetama seda varundamise varianti. Ma mõistan, et see nõuab kulutusi, ja on oht, et küsimärke tekib palju. Kuid kergestihaavatava teabe täiendavat turvavarundust tuleb otsekohe alustada. Riigi tasandil. Kui see meile muud kasu ei anna, siis vähemasti teame, kuidas kõik välja näeb, enne kui kummitus tegutsema hakkab.“
Yuval seiras lauda ja vastas pilku tõstmata.
„See nõuab tohutu suurt tööd. Ja kas see üldse võimalik on? Eriti kui me ei tea, mida on vaja varundada. Ja nagu sa ütled, küsimusi hakkab tekkima palju. Me oleme kõik ilmselt seda meelt, et põhjusi ei tohi avalikustada. See oleks peaaegu sama saatuslik kui viirus ise. Finantside mehaanika rajaneb usaldusel. Oodakem mõne ööpäeva, enne kui otsustame hakata varundama. Ehk jõuame saada parema pildi sellest, mille vastu võitleme. Ja siis saame meetmeid täpsemalt piiritleda.“
Ben tõusis.
„Härrased. Võtkem midagi hamba alla. Me jätkame arutelu sees.“
Viiest terrassil viibinud inimesest teadis ainult üks, mis riiki tegelikult ees ootab. Too tõusis nüüd koos teistega püsti. Majja sisenedes võttis Ben tal ümber õlgade kinni.
„Mu sõber. Ma olen selle internetivärgi jaoks liiga vana. Mul on iPhone, mida ma ei oska isegi sisse lülitada. Mulle meeldib võidelda vaenlastega, kes on nähtavad. Nendega, kellest saab käega kinni võtta. Mitte salakavalalt varjatult ühtede ega nullidega.“
Sinon noogutas.
„Mul on samasugune tunne, Ben. Aga ma arvan, et peame kohanema.“
NICE, PRANTSUSMAA
Pierre Balzac suri otsekohe. Teda tulistati lähedalt pähe ja ta jäi trepikotta lamama. Sama naaber, kes oli munitsipaalpolitsei kutsunud, teatas ka laskudest. Seersant Laurent Mutz