MEENUTUSEKS LUGEJALE
Maailmakirjanduse ajalugu tunneb mitmeid mehi ja naisi, kes terve elu muud ei teinud kui kirjutasid, ometi tuntakse neid vaid ühe romaani, jutustuse või näidendi järgi. Kindlasti tuleb niisuguste kirglike kirjutajate hulka arvata ka preestrist sulemees Antoine Francois Prevost D’Exiles (loe: prevoo degzil) ehk lühidalt abee Prevost, surematu armastusromaani “Manon Lescaut” (loe: les-koo) autor.
Abee Prevost sündis 1. aprillil 1697. aastal Hesdini linnakeses Artois’ krahvkonnas Kirde-Prantsusmaal. Tema kasvatamise ja koolitamisega tegelesid jesuiidid, need suurepärased pedagoogid, ent samal ajal ka karmid sandarmid. Poisist pidi saama preester, kuid peale vaimuannete oli loodus kinkinud talle kä kirgliku loomuse, mistõttu tal tekkis usujüngritega alatihti pahandusi. Noor Prevost põgenes jesuiitide juurest ja hakkas teenima sõjaväes. Leidmata sealgi oma vaimsete ja füüsiliste kirgede maandamiseks soodsat pinda, otsib Prevost uuesti lepitust usuvendadega. Kahekümnekolmeselt, pikk benediktlaste kuub seljas, peab ta jutlusi kirikutes ning õpetab endast nooremaid kloostrikoolides (isegi Saint-Germaindes-Pres’s, mis praegu asub lausa Pariisi südames). Ent noore mehe kihk ei anna talle asu, tema armuseiklused aga ärritavad kolleege, seda enam, et ta oma vahekordadest mingit saladust ei teegi, veelgi enam – ta püüab neid koguni raamatutena avaldada. 1728. aastal ilmubki Prevost’ sulest “Ühe ilmaelust eemaldunud aadlimehe mälestused ja seiklused” (Memoires et aventures d’un homme de qualite qui s’est retire du monde). See jääb üldistavaks pealkirjaks ka tema järgnevate armastusromaanide pikale seriaalile. “Manon Lescaut” on selle sarja seitsmes raamat.
Kartes oma julgeoleku pärast, põgeneb kirglik armastaja Inglismaale, viibib mõnda aega Hollandis, siis on ta jälle Inglismaal. Temast saab usin inglise filosoofia ja kirjanduse propageerija prantslastele (hiljem tõlgib ta prantsuse keelde peaaegu kõik Samuel Richardsoni romaanid ja muudki), asutab perioodilise väljaande “Poolt ja Vastu” (Pour et Contre), milles propageerib anglofiiliat tolle aja frankofiilsele publikule, kirjutab ka ise Richardsoni vaimus armastus- ja seiklusromaane ning on üldse ääretult aktiivne. Prevost armastab nii elus kui ka paberil, nii pagenduses kui ka kodumaal, kuni sureb Courteuil´ külas Chantilly lähedal (mitte kaugel Conde printsi residentsist, sest kuninga nõbu tahtis lasta Prevosfl oma perekonnaloo kirja panna). Surm tabas kirglikku armastajat ja sulemeest 23. novembril 1763. aastal.
Nagu juba mainitud, tuntakse abee Prevost’d meie päevil vaid ühe romaani – “Manon Lescaut” järgi, mille täielik pealkiri on “Ševaljee Des Grieux ja Manon Lescaut’ tõeline lugu” (La Veritable Histoire du chevalier Des Grieux et de Manon Lescaut), mis nägi esmakordselt ilmavalgust 1731. aastal Amsterdamis. Prantsusmaal ilmus teos alles kahe aasta pärast. Et aga tolle aja Euroopa haritud publik keelebarjääri ei tundnud, sai raamatust juba enne kodumaal ilmumist rahvusvaheline bestseller. Ometi kõlab sõna “bestseller” nii kauni armastusloo puhul kuidagi halvustavalt. Parandan ennast – “Manon Lescaut” on kõigi aegade loetavaim armastusromaan. Ta on inspireerinud poeete, kunstnikke, heliloojaid (Puccini, Massenet’ ooperid). Ka eesti kirjastajaid on “Manon Lescaut” varemgi köitnud. Teos ilmus 1931. a. Marta Sillaotsa tõlkes. “Europeia” sarja koostajad loodavad, et meie praegune tõlge eesti lugejat endiselt vaimustab ja loomingulist inimest inspireerib. Head lugemist teile!
ESIMENE OSA
Pean viima lugeja oma elu sellesse ajajärku, mil ma kohtasin esmakordselt ševaljee1 des Grieux’d2. See juhtus umbes kuus kuud enne mu sõitu Hispaaniasse. Ehkki ma käisin harva inimeste seas, pidin tütre meeleheaks tegema aeg-ajalt siiski mõne väikese reisi, mida ma lühendasin nii palju kui võimalik.
Kord naasin ma Rouenist, kus ma tema palvel olin käinud Normandia parlamendis3 ühe emapoolselt vanaisalt päritud maavalduse asjus, mille kasutamisõigusest ma tütre kasuks olin loobunud. Asusin tagasiteele Evreux’ kaudu, kus saatsin mööda ka esimese öö, ja jõudsin järgmise päeva õhtupoolikuks sealt umbes viie-kuue ljöö kaugusel asuvasse Passysse4. Külla sisse sõites märkasin ma üllatusega, et elanikud on suures ärevuses; nad tormasid oma majadest välja ja jooksid summas ühe viletsavõitu võõrastemaja poole, mille ees seisis kaks kaetud kaarikut. Alles rakkes hobused aurasid palavusest ja väsimusest, mis viitas sellele, et sõidukid olid äsja saabunud.
Peatusin hetkeks möllu põhjust uurima, kuid ma ei saanud uudishimulikult pööblilt, kes mu küsimustele sugugi tähelepanu ei pööranud ja üksteist nügides üha võõrastemaja poole tõttas, mingit mõistlikku selgitust. Lõpuks ilmus uksele musketi ja padrunivööga mees, viipasin ta lähemale ja palusin tal mulle selle segaduse põhjust seletada.
“Põhjus on tühine, mu härra,” ütles ta. “Tegemist on kaheteistkümne lõbutüdrukuga, kelle me Havre-de-Grace’i viime ja seal Ameerikasse mineva laeva peale paneme. Tüdrukute hulgas on mõni päris kena ja ilmselt see äratabki tublides külainimestes uudishimu.”
Pärast seda selgitust oleksin vististi oma teed läinud, kui ühe võõrastemajast väljuva vana naise kisendamine poleks mind tagasi hoidnud. Naine lõi käsi kokku ja karjus, et see on toorus, et see ajab hirmu nahka ja paneb kaasa tundma.
“Milles siis asi on?” küsisin.
“Kulla härra,” vastas ta, “minge sisse ja vaadake ise, see on lausa südantlõhestav.”
Uudishimu sundis mind hobuse seljast maha tulema. Jätsin ratsu tallipoisi hoolde, tungisin suure vaevaga rahvasummast läbi ja nägin tõepoolest haledat vaatepilti.
Kaheteistkümne tüdruku hulgas, kes olid kuuekaupa vöökohast üksteise külge aheldatud, oli üks, kelle nägu ja kuju ei sobinud üldse ta praeguse olukorraga, nii et igal teisel juhul oleksin ma teda kõrgemasse klassi kuuluvaks pidanud. Ta kurbus, ta pesu ja rõivaste räpasus ei suutnud tema ilu põrmugi rikkuda ja kogu tema väljanägemine sisendas minusse lugupidamist ning kaastunnet. Pealegi püüdis ta, nii palju kui ahelad võimaldasid, kõrvale vaadata, et oma nägu uudishimulike pilkude eest varjata; selleks tehtavad jõupingutused olid nii loomulikud, et neist võis välja lugeda tagasihoidlikkust.
Et seda õnnetut salka saatvad kuus valvurit olid samas ruumis, kutsusin ma ülema kõrvale ja pärisin talt üht-teist kena neiu saatuse kohta. Ta teadis seda vaid üldjoontes.
“Võtsime ta Hospidalist5 härra politseiülema korraldusel,” seletas ta mulle. “Vaevalt küll, et ta sinna ilmaasjata sattus. Olen teda teel mitu korda küsitlenud, kuid ta keeldub vastamast. Kuigi mul pole korraldust kohelda teda teisiti kui ülejäänuid, olen tema vastu siiski tähelepanelikum, sest mulle tundub, et ta väärib enamat kui ta kaaslased. See noormees seal võiks teile ta õnnetusest lähemalt pajatada,” lisas püssimees. “Ta saadab teda Pariisist alates ja nutab vahetpidamata. Ilmselt on tegemist tüdruku venna või armukesega.”
Pöörasin pilgu sellesse toanurka, kus noormees istus. Ta näis olevat raskeisse mõtteisse vajunud; ma pole iial näinud ilmekamat valu kehastust; ta oli väga lihtsalt riides, ent temas võis esimesest pilgust ära tunda mehe, kel on nii päritolu kui ka haridust. Astusin noormehe juurde; ta tõusis, ja ma nägin tema silmis, ta näos ning kõigis tema liigutustes sellist peenust ja suursugusust, et tundsin ta vastu kohe loomulikku poolehoidu.
“Ei tahaks teid tülitada,” ütlesin tema kõrval istet võttes, “aga kas te ei oleks nii kena ja ei rahuldaks mu uudishimu selle kena olevuse suhtes, kellele ta praegune kurb roll sugugi ei sobi.”
Noormees vastas viisakalt, et ilma end tutvustamata ei saavat ta mulle öelda, kes see neiu on, aga et väga tõsistel põhjustel soovivat ta jääda tundmatuks.
“Võin teile ometi öelda seda, mida need lurjused samuti teavad,” jätkas ta püssimeestele osutades. “Ma armastan teda nii meeletult, et olen seepärast kõige õnnetum inimene maailmas. Panin Pariisis kõik mängu, et teda vabastada; kuid ei aidanud ei nutikus, ei eestkosted ega jõud. Siis otsustasin talle järgneda, kas või maailma otsa. Lähen koos temaga laevale, sõidan Ameerikasse. Kõige ebainimlikum on see,” lisas ta püssimehi silmas pidades, “et need kaabakad ei lase mul talle läheneda. Mul