Meie poole pöördus üks 8 kuu vanuste kaksikute ema, kelle lapsed on väga erineva temperamendiga – üks rahulik ja tundlik, teine aktiivne ja krutskeid täis. Ema kartis, et ühes toas magavad lapsed segavad uinumisel teineteist, samuti ei osanud ta arvata, kumb laps panna voodisse esimesena?
Voodisse soovitatakse panna esimesena rahulikum laps, kes võib muidu jääda aktiivsema venna või õe varju. Samuti ei tasu muretseda, et üks laps segaks teist uinumisel ja magamisel: tavaliselt ei mõjuta kaksikuid teise öine nutt.
Erivajadusega laste uni
„Minu poeg kaalus sündides 4,8 kg ning sünnitus lõppes erakorralise keisriga. Alates sünnist kuni kolmanda eluaastani magas ta väga halvasti. Arstid tunnistasid ta igati terveks. Neljandal eluaastal avaldusid lapsel vokaalsed, veidi hiljem ka motoorsed tik-id ehk mittetahtlikud häälitsused ja liigutused. Viieaastaselt diagnoositi tal Tourette`i sündroom ehk häire, mis on tikkide raskeim vorm ja mille puhul on lisaks sundtoimingutele, sundmõtetele, impulsiivsusele, tähelepanuprobleemidele sagedased ka uneprobleemid. Arsti sõnul võib enamik lapsevanemaid unistada sellest, et tema laps magaks 8-st õhtul 8-ni hommikul, kuid mina ei saa seda oma lapselt eeldada. Ka määratud ravimid võivad tekitada uneprobleeme ning uimasust. Laps võib olla päeval väsinud ja öösel ergas. Laps vajab enne uinumist kindlaid rutiine ja kõik peab enne uinumist tema jaoks olema korras, näiteks minu laps paneb siiani viis kaisulooma samas järjekorras ritta ning soovib, et teen talle teatud arvu paisid. Mõnikord on laps tugevas emotsionaalses stressis ning siis on ka uinumine raskem ning laps näeb palju hirmuunenägusid. Käime aeg-ajalt teraapias ning hoiame tihedalt ühendust lapse raviarstiga.“ Astrid, 40.
Mõnikord erinevad lapsed oma vaimsete, sensomotoorsete või kommunikatsioonivõime, käitumise ja emotsionaalse arengu või füüsiliste oskuste poolest nii, et nende arenguvajadusi on tavakeskkonnas raske rahuldada. Sel viisil avalduvaid erinevusi nimetatakse arengulisteks või hariduslikeks erivajadusteks. Erivajaduseks loetakse kõike seda, mis tingib vajaduse muuta ja kohandada keskkonda ja tegevusi, et tagada lapsele maksimaalsed võimalused arenguks. Koolieelses eas avalduvaid erivajadusi nimetatakse ka arengulisteks. Hoolekandes eristatakse kehalisi ja psüühilisi erivajadusi.
Erivajadusega laps võib olla muuhulgas:
• füüsilise puudega,
• vaimse puudega,
• psüühiliste või käitumuslike häiretega,
• füüsilise või vaimse arengupeetusega,
• suhtlemisraskustega,
• sagedaste tervisehäiretega.
Erivajadustel on kõigil üks ühine oluline joon: need on igaüks sügavalt individuaalsed, pole olemas üht keskmist erivajadust või universaalset viisi samalaadse erivajaduse rahuldamiseks. Siin tuleb igale lapsele läheneda eraldi ja isiklikult, lähtuda konkreetse isiku iseärasustest, loomuomadustest ja tarvidustest.
Kuigi uneprobleemid on erivajadustega laste hulgas tavalised, on enamik lastest võimelised uneharjumuste õppimiseks. See võib võtta aga kauem aega, vanematel on vaja kannatust ning kindlat meelt. Mõnikord peab muutma ka tempot või võtma puhkepause, et jõuda soovitud muudatuseni. Arvestama peab ka kogu ülejäänud pere vajadustega. Kuigi alati peab võtma arvesse lapse konkreetseid erivajadusi, võib kohandada ka üldiseid põhireegleid. Näiteks igapäevased une-eelsed rutiinid aitavad lapsel aru saada, et mõned tegevused toimuvad teatud aegadel kindlas järjekorras. Erinevatest toimivatest nippidest ja meetoditest võib valida need, mille abil luua lapse vajadustele sobiva skeemi. Alati on võimalik uneprobleemide korral abi otsida spetsialistidelt, vajadusel ka unearstilt.
Uuringud kinnitavad, et arenguhäiretega lastel esineb unehäireid rohkem kui arenguhäireteta lastel. Erinevate uurimuste kohaselt esineb unehäireid 49–89 % autismispektrihäiretega lastest, 25–50 % aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lastest ning 34–86 % intellektipuudega lastest. Unehäireid esineb hüperaktiivsetest lastest pooltel, seega kaks korda tavalisest sagedamini. Enam esinevad raskused uinumisel, uni on pinnapealne ja palju on öiseid ärkamisi. Uinumisraskused on enamasti tingitud aju ülierutuvusest, mis suureneb tugeva väsimuse korral veelgi.
Unehäired, mis võivad avaldada mõju nii une kvaliteedile kui kvantiteedile, mõjutavad erivajadusega laste päevast toimetulekut, aga ka nende vanemaid. Paljude erivajadusega laste vanemate stressitase on kõrgenenud ning neil esineb rohkem vaimse tervise probleeme. On selge, et need pered vajavad ka laste uneprobleemide korral spetsialistide abi ja nõustamist. Unetsükli häirete, unetuse, parasomniate ja liigse unisuse korral võivad abiks olla näiteks käitumuslikud sekkumised.
Kuna mitte kõik lapsed ei arene ühesuguse kiirusega, on vahel vaja lapse arenguks panustada rohkem aega, teadmisi ja ressursse. Kui tunnete, et teie pere laps ei arene eakohaselt või on vahele jätmas mõnda tavapärast arenguetappi, pidage kindlasti nõu perearsti või psühholoogiga. Kui lapsel on erivajadus, on võimalus koostada talle rehabilitatsiooniplaan, milles määratletakse pere eesmärgid ja tegevused, et leevendada või parandada peres valitsevat olukorda: olgu siis probleemiks lapse sagedased haigestumised, kõne hilinemine, unehäired või juba lapse käitumisraskused.
Varajane märkamine ja õigeaegne sekkumine on väga olulised tegevused laste ja peredega tehtavas töös. Erivajadusega lapse ja tema pere abistamisel on olulisteks märksõnadeks teenuste ja toetuste kättesaadavus ning mitmekesisus. Erivajadusega või puudega laps peres mõjutab pere dünaamikat ja suhteid, mistõttu tuleb tegeleda pere kui tervikuga. Oluline on hinnata ka lapse hooldaja (tavaliselt ema) erinevaid toimetulekuressursse ning pakkuda teenuseid, mis tagaksid hooldajale võimaluse puhkuseks, vaba aja veetmiseks ning vähendaksid tema ja kogu perekonna koormust.
Ka unekooli nõustamisteooria tugineb rehabilitatsiooni põhimõtetele. Lapse uneprobleemid on üks piirang, mis takistab tõsiselt kogu pere edukat toimimist. Õigeaegse ja metoodilise sekkumise abil on võimalik olukorda leevendada: leida toimivad käitumisstrateegiad, aidata perel saavutada taas edukas toimetulek ning toimivad peresuhted.
Nõustaja peab respekteerima pereliikmete väärtushinnanguid, arvamusi, muuhulgas vanemate veendumusi lapse hoolduse ning ravi põhimõtete suhtes ka juhul, kui need erinevad üldiselt aktsepteeritud põhimõtetest. Perekonnaga töötamisel säilitab nõustaja neutraalse positsiooni ja väldib enda kaasamist peresuhetesse.
Vajadusel saab nõustaja soovitada perele teisi spetsialiste, kelle professionaalne abi võib last ja peret aidata – näiteks psühholoog, neuroloog, füsioterapeut, eripedagoog, sotsiaaltöötaja, õpetajad lasteaias või koolis.
Rehabilitatsioon on looming ja muutuste protsess, mis on iga inimese puhul eripärane. Rehabilitatsiooniteenuse toimimiseks on oluline koostöövalmidus ka pere poolt. Muutuse saavutamine võib olla pikk protsess, kuna esmalt on vaja muuta pere senist käitumismustrit. Muutuste protsessil on erinevad etapid:
• Eelkaalutlemine – pere ei tunne vajadust muutuste järele. Usutakse, et olukord paraneb iseenesest.
• Kaalutlemine – pere kaalub unealase informatsiooni otsimist, otsib erinevaid teenuseid.
• Ettevalmistus – pere eestvedaja (tihtipeale ka isa) teeb ise esimese käigu ja otsib abi.
Alles seejärel võib pere jõuda reaalse tegevuseni ning abi vastuvõtmiseni.
Rehabilitatsioon hõlmab inimese elu nelja valdkonda, lisame näitena võimalikud piirangud, mis võivad uneprobleemidega (näiteks 3aastase) lapse peres nendes eluvaldkondades esineda.
• I elamine – laps ei nõustu õhtuse voodisse minekuga, on trotslik ja kiuslik, tuleb, vaatamata keelamisele, korduvalt voodist välja, soovib juua vett, kuulata veel üht muinasjuttu ja kaupleb ka teisi boonuseid, et venitada voodisseminekuaega.