Lapsevanema kohustuseks on lapsele kosutava ja täisväärtusliku une tagamine!
Lapse une füsioloogia ja unevajadus – vastsündinu, beebi, väikelaps
Mõista, mõista, mis see on?
• Imikutel on see mõnikord heitlik;
• väikelapsed arvavad, et sellega on võimalik võidelda;
• teismelised on veendunud, et nad ei vaja seda üldse;
• täiskasvanud tahavad, kuid sageli ei ole selleks aega;
• eakatel on aega, kuid sageli on seda keeruline saavutada.
Kuna uni on igal eluetapil erinev ning vajab sobivat lähenemist, siis käesolevas peatükis käsitleme laste und erinevatel vanuseetappidel – vastsündinud (0-2 kuud), beebid (3-11 kuud), mudilased (1-3 aastat) ning eelkooliealised lapsed (4 kuni 7 eluaastat). Iga vanusegrupi puhul vaatleme sellele eale omaseid uneharjumusi, toome ära suuremad takistused ja mured, mis segavad just sel perioodil lapse und (uneröövlid) ning anname nõu, millised on väärtuslikumad investeeringud, kuhu tasub sel perioodil lapsevanematel panustada.
Unevajadus
Lapsed vajavad und rohkem, kui me tihtipeale ette kujutame. Näiteks kolmeaastane laps vajab ööpäevas keskmiselt 12 tundi und. Lapsevanematena on meie kohustuseks teada ja jälgida lapse vanusele vastavat unerežiimi ning, ennetamaks võimalikke unehäireid või käitumisprobleeme, aidata lapsel sellest kinni pidada.
NB! Välja toodud magamisajad on soovituslikud ja võivad varieeruda, sest igal inimesel on oma individuaalne unevajadus. (Kotiunikoulu Tuutulaulu)
Siinkohal toome graafikuna välja ka une kestvuse ja koostise erinevatel eluetappidel.
Allikas: http://www.nestling.org/schlaflernprogramme-ein-blick-hinter-die-schreikulisse/
Vastsündinute uni (0–2 kuud)
Juba raseduse ajal moodustub ema ja isa meeles kujutluspilt lapsest. Vanematel on seoses tulevase lapsega omad ootused ja hirmud, kõik ärganud mälestused võivad sündivale lapsele mõju avaldada. Parimal juhul aitavad lapsepõlvest pärinevad mälupildid vanematel last mõista ning luua positiivne vastastikune suhe, kus on võimalik sobituda lapse erinevate vajadustega. Inimese isiksus kujuneb algusest peale välja selle põhjal, kuidas vastsündinut, beebit ja tema vajadusi vastu võetakse ning kuidas neid mõistetakse. Äsja sündinud laps on olemuselt väga tundlik reageerima vanemate meeleseisundeile. Ta jälgib koosolemise laadi igas vastastikuse suhtluse olukorras. Mõlemad osapooled mõjutavad teineteist.
Terve vastsündinu ajus on sada miljardit valmis neuronit, närvirakkude vahelised ühendused tuleb ainult kasutusele võtta. Neuroloogiliste seoste areng sõltub pärast sündi sellest, kas beebi saab hoolitsemissuhtes tekkivatest kogemustest piisavalt tema jaoks sobivaid stiimuleid.
Vastsündinutel puudub veel valmisolek järgida kindlat ööpäevarütmi. Erinevalt täiskasvanutest, kelle uneaeg koosneb viiest faasist, on beebidel ainult kaks unefaasi: aktiivne uni ning sügav uni. Vastsündinud jäävad kohe aktiivsesse unne (sarnaneb täiskasvanu REM-unega) ning viibivad selles unefaasis kauem kui täiskasvanud – u 50 % uneajast, enneaegsed lapsed isegi 70–90 %. Selles unefaasis võib mõnikord tunduda, et laps on ärkvel. Imikud võivad une ajal omaette naeratada, laliseda, teha imemisliigutusi, aga ka liigutada seosetult oma käsi-jalgu, ehmuda ning nutma hakata.
Kõik vastsündinud ärkavad öösiti ning seetõttu muutub ka lapsevanemate unerütm. Vastsündinu esimeseks suureks ülesandeks seoses unega on ööpäevase rütmi kujundamine ning öö ja päeva eristamise õppimine.
Vastsündinu magab suurema osa ööpäevast, umbes 16–18 tundi. Hämarast emaüsast tulnuna ei tee ta vahet ööl ega päeval, tema uni on killustatud ja võib sattuda mis tahes ajale ööpäevas. Seega võib tema ööpäeva pikim unetsükkel jääda nii päeva kui öösse. Kuna imiku unetsüklid ja uneharjumused pole veel välja kujunenud ning uni võib olla katkendlik ja ennustamatu pikkusega, siis vajab see erilist tähelepanu ja hoolt. Vastsündinu ei ole ettearvamatu, kui võetakse arvesse seda, millises teadvuseseisundis ta reageerib. Alguses on tema vastuvõtlikud hetked lühikesed, aga juba 2–3 nädala vanusena suudab ta isegi 20–30 minutit ärkvel olla, olles samal ajal virge ja tähelepanelik.
Selles vanuses ei saa paika panna veel kindlat päevakava, pigem kujuneb päev söömine-magamine-virgumine-magamine- tsüklis. Ka vanemate killustunud uni võib kuuluda imikuperioodi algusaega. Lapsevanem ei saa vastsündinu unerütmi oma tahtmise järgi muuta − vastsündinud lapsega peres on päevakava loojateks beebi ja tema eest hoolitsev lapsevanem koos ning päeva- ja unerütm kujunevad välja sõltuvalt söögivajadusest, sest väike kõht tahab tihti täitmist.
Kuna vastsündinu ei ole bioloogiliselt võimeline vanematele sobivat unerütmi kohe selgeks õppima, tuleks vanematel endil üritada igal võimalusel magada.
Kuigi vastsündinute unerütmid ei ole veel välja kujunenud ning neile ei saa õpetada iseseisva uinumise kunsti, siis on igati paras aeg alustada õigelt stardipositsioonilt ning vältida teiste tehtud vigu.
Kindlamad unerütmid hakkavad beebidel tekkima alates kuuendast elunädalast, tavaliselt on öö ja päeva selge eristamine ning regulaarne unetsükkel välja arenenud hiljemalt 6. elukuuks.
Beebide uni (3–11 kuud)
Peamised küsimused, millega üle pooleaastaste laste vanemad meie poole pöörduvad, on: „Miks ärkab beebi jälle igal ööl?“, „Kas laps peab öösel veel sööma?“, „Kas unekool on lapsele kahjulik?“, „Kuidas on võimalik muuta päevaune rütmi?“.
Esimesed kuus kuud on lapse arengus määrava tähtsusega – tema jaoks on kõige olulisemad rahulik keskkond, hoolivus- ja turvatunne, täis kõht ning püsiv lähedussuhe oma vanematega. Beebi on algusest peale valmis õppima, millisesse maailma ta on sündinud, ja tal on tähelepanuväärne võime, saada aru sündmuste ajalisest järgnevusest. Beebi võime täiskasvanut vaadelda on väga täpne ja täiskasvanu tundeseisundid avaldavad lapse tundeseisundile otsest mõju. On aga oluline, et beebi saaks vaheldumisi kontaktis olla ja puhata. Mida paremini ema sobitub lapse rütmiga, seda paremini õpib beebi oma soove ja tundeid kindlaks tegema ning neist aru saama. Kui vastastikune koosolemine ei õnnestu, ei õnnestu ka beebi eneseregulatsioon. Sel juhul võib ta olla nutune, ängistunud ja rahutu.
Lapsed on juba sünnist saati erineva temperamendiga. Igaüks neist on isiksus ja ta on väärt seda, et temaga tuttavaks saada. Iga laps väljendab oma vajadusi talle ainuomasel moel. Kõik ei pruugi olla kuldmagajad ja mõned nutavad rohkem kui teised. Võib olla, et kõik on parimas korras, aga laps nutab sellest hoolimata. Vaid umbes 5 % väikelastest on nutu põhjuseks mõni haigus, tavaliselt refluks või piimaallergia. Mõned väikelapsed võivad nutta ka keskmiselt 15 minutit tunnis. Kui lapsevanemad on võimalikest ettetulevatest probleemidest teadlikud ja ennast selles osas ette valmistanud, siis on neil lihtsam tulla toime ka väikelapse nutu ja uneprobleemidega. Vastsündinu võib olla närviline või rahulik, kuid ta on ikka oma ja õige, kellega õpitakse toime tulema.
Juba algusest peale on olulisel kohal unehügieen ehk erinevate käitumistavade ja toimingute kogum, millest kinnipidamine soodustab kvaliteetset und.
Kõige paremini aitab ööpäevarütmi kujunemist reguleerida valguse ja pimedusega mängimine. Beebid kella veel ei tunne ja seetõttu on meie kui lapsevanemate kohustus neile see meie kellasüsteem sõna otseses mõttes mustvalgelt ette näidata. Ehk siis sobival ärkamisajal tuleb kasutada meeldivat päevavalgust ning uneaegadel tuba pimedaks teha. Uskuge meid, sellest signaalist saavad