Nagu ööunne jäädes, aitavad kindlad rutiinid jääda ka päevaunne. Päevaunerutiinid võivad olla lühemad, kuid samuti ühesugused. Paljud lapsevanemad väidavad, et laps uinub kiiremini liikumisel: vankris sõidutamisel, kandelinas kandmisel, turvahällis kõigutades, autoga sõites jms. Sellisel juhul on tekkinud uneassotsiatsioon liikumisega ning võib olla, et liikumise või kiigutamise lõppedes ärkab laps uuesti üles.
Mõned lapsed jäävad päevaunne küll hästi, kuid magavad napilt 20–30 minutit ning ärkavad. Ei ole vajalik hoida ärkvel last kauem voodis või panna teda meeleheitlikult uuesti magama, kui laps on silmnähtavalt ergas – see tekitab vaid lisastressi. Kui laps on maganud juba kas või 10 minutit, on see hea edusamm ning lühikest uneaega võib kompenseerida järgmine päevauinak.
Kuna päevaunede kestvus võib olla erinev, siis võib öelda, et kui laps suudab olla kogu päeva rõõmsameelne ja energiline, siis saab ta tõenäoliselt piisavas koguses päevaund. Kui laps ei soovi magada päevaund, kuid ta näib väsinud, ärritunud või pahur, siis tõenäoliselt vajab ta ka päevast unekorda. Vaadake üle lapse päevakava ning sobitage sinna päevane puhkeaeg, nihutades vajadusel õhtust uneaega veidi hilisemaks.
Päevauned hakkavad eristuma alles umbes kolmandal elukuul. Esimesena moodustuvad esimesed päevauned, milles on samuti rohkelt REM-und nagu ööuneski. Seetõttu on need olulised ja neid võib nimetada ka ööune jätkuks ning seetõttu ei tasu ööune ja esimese päevaune vahet väga pikaks venitada. Paljud beebidest uinuvad päevaunne automaatselt peale kaht tundi ärkvelolekut. Beebide päevaunede vahel võibki olla kaks tundi ärkvelolekuaega: näiteks kell 7 ärganud beebi võiks ideaalis taas päevaund magada kell 9–11, kell 13–14 ja kell 16–17. Siiski ei ole beebide puhul kindlad päevaunne jäämise ajad veel saavutatavad, seega pole need ka nii olulised. Üle üheksa kuu vanuste laste puhul ei saa kahe-tunni-reegliga enam arvestada ning neile võiks kehtestada juba päris kindlad magamaminekuajad.
Kuni pooleaastased lapsed magavad tavaliselt kolm päevaund. Kõige viimased päevauned kaovad esimesena, umbes üheksa kuu vanuselt. Suur muudatus päevaunedes toimub veidi peale aastast sünnipäeva, kui lapsed hakkavad magama vaid ühe korra päevas. Ühele päevaunele üleminek võib olla veidi keeruline ja võtta mõnikord aega paar nädalat: mõnikord tundub, et kaks päevaund on liiga palju, siis jälle tundub, et ühest päevaunest ei piisa. Nipiks on lühendada viimast päevaund ja nihutada esimest tasapisi hilisemaks, kuni teine päevauni kaob. Teine suur muudatus toimub siis, kui laps lõpetab üldse päevaunede magamise. Kui teile tundub, et nelja-aastane laps ei suuda päeval uinuda, siis kaaluge, kas ta vajab enam päevaund. On lapsi, kes loobuvad päevaunest juba varem, teised aga magavad päevaund kooliajani ja võimalik, et mõnikord ka veel algkooli ajal. Eestis magavad päevaund peaaegu kõik lasteaialapsed, sest kõikides lasteaedades ei ole võimalus jagada lapsi päevaseks puhkehetkeks kahte rühma: päevaune magajateks ja mittemagajateks. Seetõttu on oluline, et vanemad kohandaksid selle järgi ka ööuned, võttes loomulikult arvesse ka lapse üldist unevajadust. Eriti tuleks mõelda lastele, kelle unevajadus ei ole väga suur, ning mitte sundida neid õhtuti väga vara voodisse juhul, kui neil tõepoolest und ei tule. Miinuseks võib lugeda seda, et lasteaia kahetunnine päevauinak satub talveperioodil ajale, kui väljas on valge. Päevaunest ärgates hakkab väljas aga juba hämarduma.
Kuigi paljud 4–7aastased lapsed enam päevaund ei maga, on ka neile vajalik pakkuda päeval rahulikku puhkamishetke. Põhjamaades on tavaks, et lapsed magavad tihti oma päevauned õues. Uuringutulemused näitavad, et välistingimustes on lastel päevaune kestvus pikem, kui sisetingimustes magades. Seega võimalusel võite kaaluda, kas lapsel oleks võimalik magada päevaund hoopis õues! Soomes läbi viidud uuringu kohaselt magab üle 95 % lastest päeval ka väljas. Usume, et samad tulemused saaksime ka Eestis.
Uni eriolukordades
Väikese vanusevahega laste uni
Kuidas tulla toime laste magamise eduka korraldamisega, kui peres on rohkem kui üks laps? Lastega pere argipäev ongi tihtipeale hulluksajavalt rutiinne: ärkamised, söömised, mähkmed, uinakud, söömised … kuni ööuneni. Kirjeldame siin ühe pere argipäeva.
Marii on 3aastane ja Sandor 1 aasta ja 8 kuune. Hommikul kell 7 ärkab issi ja läheb vannituppa hommikuhääli tekitama. Kell 7.30 ärkab emme ja läheb ruttu kööki, et tulele panna strateegilise tähtsusega pudrupott lastele ja kohvikann iseendale. Kell 7.40 kostavad magamistoa poolt kiired põntsuvad sammud ja Sandor, kahe lutiga, ilmub ukseavasse, lai naeratus näol. Naeratus püsib kuni riidessepaneku protseduurini, siis saab õde kuulda äratuskisa. Peale kokku umbes 10-minutilist ärevust ja vinguviiulihääli on mõlemad lapsed riides ja asuvad pudruportsu kallale.
Hiljemalt kell 8.15 peame hakkama õueriideid selga panema. Talvisel ajal võtab see aega ikka vähemalt pool tundi vist. Kella 9-ks viime Marii lasteaeda. Samal ajal, kui Marii lasteaias alusharidust taga ajab, lähme meie Sandoriga tavaliselt poodi ja mänguväljakule. Ja 11-ks tagasi tuppa, kus teeme kahekesi mõnusa lõunasöögi. Siis tatsub Sandor ise oma voodi juurde, vinnab ennast padjani ja ootab emmelt oma kahte lutti: ühte suhu ja teist pihku. Ja jääb siis kohe rahulikult lõunaunne, mis kestab 2–3 tundi. Emme koristab siis köögi, loeb ajalehed läbi ja vaatab Internetti, vahel isegi põõnutab ka lõunaund.
Peale ärkamist teeme snäkipausi ja valmistame õhtusööki. Kella 16–17 ajal toome ülejäänud pere koju: Marii lasteaiast ja issi töölt. Vahel käime õhtul veel kelgumäel või mänguväljakul. Koledama ilmaga saavad lapsed õhtul vaadata Lotte multikat, see on ikka veel (juba üle aasta) nende mõlema konkurentsitu lemmik. Õhtusse kuulub ka müramisaeg issiga, peitusemäng voodi all, pusled, klotsimäng. Enne magamaminekut teeme veel võileivapausi, et Mariil poleks võimalik und oodates tühja-kõhu-tunnet kaevata ja leida põhjust voodist välja tulemiseks. Kes lastest peseb ilusasti hambad ära, see saab oma tuppa seina peale kleepsu panna. See trikk mõjub küll ainult Mariile, Sandoril on kleepsudest „kama kaks“. Tudukombed ja pidžaamad selga ning Sandor lähebki lastetuppa oma luttidega magama. Vahel peab issi teda veel paar korda voodisse tagasi suunama, kuid üldiselt on Sandor üks tubli ise magamamineja ja – jääja. Mariiga loeme teises toas veel Saabastega Kassi või Tuhkatriinu muinasjutte. Aga eriti ootab ta seda hetke, kui tule ära kustutame ja kaisus salajuttu räägime. Tavaliselt sellest ajast, kui emme väike tüdruk või issi väike poiss oli. Peale salajutu kuulamist ütleb Marii: „Lähen ära oma voodisse. Ära tule mulle järele, emme. Ma ise lähen!“ Ja lähebki, paneb veel lastetoa ukse kõva mürtsuga kinni ja ju siis vist poeb voodisse ja jääb magama. Meil jääb vaid mõistatada, mis seal kinnise ukse taga toimub. Kuid vaikus on petlik. Saame umbes südaööni magada, kui mõni lastest (tavaliselt Sandor) häält teeb. Ta on voodis käpuli tõusnud ja ei oska enam pikali heita. Keeran tal siis külge, vajadusel aitan lutti otsida ja jälle on pool tundi uneaega kindlustatud. On öid, kus pean lastetoas 2–3 korda käima. Kuid enamasti käin ikka 5 korda ära. Vahel tahab Marii öösel pissile, muud korrad aitan Sandoril külge keerata. Arvatavasti on rahuldavaks ööuneks vaja lutist ja mähkmetest loobuda. Ehk siis näiteks poole aasta pärast magame kõik juba paremini …
Väikese vanusevahega laste une korraldamine võib olla pere jaoks tõeline logistikaprojekt. Paindlikkust nõuab mõlema lapse vanuse ja päevakava arvestamine ning nende omavaheline kombineerimine. Võib juhtuda, et lastel esineb omavahelist armukadedust ning vanemate tähelepanu võitmiseks kasutatakse erinevaid strateegiaid. Pere peab otsustama, kas panna lapsed koos magama või suunata nad unele kordamööda. Lapsi eraldi magama panna on kindlasti ajamahukam, kuid tundlike ja tähelepanu nõudvate laste puhul võib see olla ainumõeldav variant.
Kaksikute uni
Kaksikute