Vanavanaema. Võib-olla selle nii väärtuslikku tiitli tõttu tundiski Jete praegu end hulga vanemana, kui ta tegelikult oli.
Jete oli alustanud reisikohvri pakkimist paar päeva tagasi. Ta ei olnud ikka veel suutnud otsustada, mida selga panna, mida kaasa võtta. Muret tegi meretagune ilm ja Silvergi oli öelnud, et võtku ikka midagi sooja ka selga, neil õhtud-ööd niisked. Klassikokkutulek nõudis väljaminekuid. Jete oli sunnitud ostma endale suvekleidi, jaki, pikad heledad püksid ja mugavad jalanõud. Eile oli ta veel raisanud: ostnud valge suvekoti, uue vihmavarju ning kingituse Silverile. Silver oli soovitanud vaid hea tuju kaasa võtta, aga Jete arvas, et rumal on minna tühjade kätega. Pudel konjakit, kommikarp ja album Tallinna vaatamisväärsustega said kohe kotipõhja. Edasi soojemad hilbud, tossud, pidžaama, hügieenitarbed. Jete ei teadnud ikka veel, kuidas varahommikul riietuda. Ta kuulas tähelepanelikult ilmateadet, lubati jätkuvalt sooje ilmu, kuid ka tsipake vihma ja äikest. Lõpuks otsustas Jete hommikul uuesti reisiriided üle vaadata. Hommik on õhtust targem.
Und ei olnud. Jete proovis abi klaasist veinist, kuid vein pani hoopis igasugused mõtted peas keerlema. Minevik hakkas kummitama. Jete võttis albumi. Pildid kooliajast. Pärtel. Pärtel oli ammu surnud. Manalateele oli viinud insult. Pärtel suri saamata kolmkümmendki. Jete matusel ei käinud. Ta ei teadnud, ei kutsutud, isegi Nelele ei teatatud, et isa on surnud. Pärtli naine ei soovinud mehe matusel näha Jetet ega Nelet. Mõned päevad hiljem, saanud tuttavate kaudu teada Pärtli surmast, läks Nele koos tütrega Liiva kalmistule. Surnuaiavahi abiga sai matmispaik leitud. Jete oli värske haua ääres kaua ja valusalt nutnud. Nele, kes väga vähe isa mäletas, oli ka ema nutu peale lõpuks vesistama hakanud, aga ometi öelnud, et neil tuleb unustada isa, kes neid unustas.
Jete ei suutnud unustada. Pärtlile mõtlemine ja Pärtli foto vaatamine tegi valu, kuigi oli möödunud nii palju aastaid. Miks? Jete ei teadnud, miks. Pärtel oli olnud ta esimene ja viimane armastus. Jete ei olnud iialgi unustanud seda uhket tunnet, kui Pärtel oli valinud tema. Valinud just tema, mitte aga klassiõde Hennat, kes poiste bändis laulis, ega ka kedagi teist, hoopis ilusamat kui Jete. Miks? Jete ei olnud tookord sellele mõelnud ja ka nüüd paljude aastate tagant tundus Pärtli valik kummaline. Pärtel oli lihtsalt tal käest kinni võtnud ja koolimaja keldrisse viinud, suudelnud, ja Jete kaotas oma süütuse vastu hakkamata. Naljakas, Pärtel polnud iialgi öelnud, et armastab Jetet, ta lihtsalt tahtis ja võttis. Ka Jete polnud Pärtlile armastust avaldanud. Ta ei julgenud, kuigi ise ootas neid kauneid sõnu, ja jäigi ootama. Kui Jete teatas Pärtlile, et on rase, vastas poiss: „Ju siis pean su ära võtma.”
Nüüd, aastate tagant meenus Jetele, et Pärtel ei lubanud tal mitte kellelegi iitsatada nende salasuhtest. Jete hoidis saladust. Koolis ja klassis käitus Pärtel Jetega nii, nagu teda poleks olemaski. Vaatas lihtsalt mööda. Vaatas üle Jete, vaatas Jetest läbi teda nägemata, tundmata. Alguses valmistas Jetele selline Pärtli käitumine piina, aga ta harjus. Pidi harjuma, sest armastas. Jetele meenus, kui raske oli raseduse varjamine ja kuidas kõikemõistev ema oli muretsenud talle kehalise kasvatuse tundidest vabastuse haige selja tõttu. Kuna Jete ei olnud eriti sale, ei paistnud kõhuke välja, kuigi Henna oli märganud sõbranna äkilist kosumist.
Jete võttis veel teise klaasi veini, aga uni ei tulnud. Ta heitis voodile pikali, jäi lage silmitsema. Tasapisi vajusid silmad kinni, veiniklaas kukkus põrandale. Punane vein voolas rohelisele vaibale, hüübides nagu veri.
Äratuskell oli ärevil. Lõpuks Jete ärkas. Pea tuikas. Jete lohistas end vannituppa külma duši alla. Südames pesitses kõhe tunne. Varsti kohtub ta klassikaaslastega.
Joonud paar tassi kanget kohvi ja näksinud natuke võileiba, sai vaim selgemaks.
Ja ta otsustas valgete pükste, valge jaki ja roosa pluusi kasuks.
„Tubli, Jete,” mõtles ta peegli ees keerutades. Ta oli küll tüsedavõitu, aga ikkagi kena, isegi soliidne. Loomulik tuhkblond poisipea raamistas küll liiga ümaravõitu nägu ja salaja tekkinud topeltlõuakest, kuid sellele vaatamata oli Jete endaga rahul. Ta lõi rinna ette, tõmbas kõhu sisse, ja oli nagu teine inimene. Valged suvised kõrvarõngad ja tagasihoidlik pärlikee sobis kokku rõivastusega. Jete tupsutas kerge puudrikorra läikivale ninale, värvis huuled pärlmutterroosaks. Ta oli valmis. Oli valmis kohtuma inimestega, kellest lahutas teda nelikümmend kolm aastat.
VI
Moonika äsas pealetükkivalt röökiva äratuskella põrandale. Pea huugas.
Iga üleliigne pingutus pani meelekohad trummi taguma.
„Eile läks paljuks,” mõtles Moonika, „kuradi kell, milleks ma ta nii vara äratama panin…” ja äkki meenus talle klassikokkutulek Kassaris. Moonika avas vaevaliselt silmad, koukis äratuskella põrandalt üles. Kell oli veerand kuus.
„Jabur! Jabur! Ärgata nii vara! Issand, kuidas mu pea lõhub. Miks ma küll lubasin kokkutulekust osa võtta? Keda või mida ma seal kohtan? Kari totakaid vanaeitesid, penskareid. Jama! Jah, eile läks paljuks, aga Oskar oskab välja teha, juubel. Mis kuradi juubel? Tal iga aasta muudkui juubel. Ma ei teagi, kui vanaks ta tegelikult sai.”
Sellised mõtted peas, kobis Moonika voodist, tammus kööki, avas külmiku.
Jääkülm suutäis viina kõrvetas sisikonda, roomas mööda selgroogu pähe. Moonika istus taburetile. Taburet oli kõva ja külm. Ta pani köögikäteräti tagumiku alla. Iste tundus pehmem. Moonika jõi ka teise lonksu. Ta tundis kuidas viin vere kuumaks küttis ja meelekohad lõpetasid trummimängu.
Moonika pani kohvikannu töökorda ja kepsles duši alla.
Tõepoolest, üha parem hakkas. Ta keeras vannilina ümber keha, määris näole tugeva korra Body Milki ja vaatas peeglisse. Eilsed peojäljed peegeldusid vastu. Silmalaud oli tursunud ja punased, näonahk hall, vana.
„Kurat, küll ma ennast üles löön,” otsustas Moonika, valas tassi kohvi, pitsi viina, lõikas paar seibi vorsti, süütas sigareti.
Vastasmaja akendes säras päike. Moonikal oli alati kahju olnud, et hommikupäike ei vaadanud tema aknasse. Ta ei teadnudki, kas päike üldse tema kööki külastas. Võib-olla õhtupäike, aga siis polnud Moonikat kunagi kodus.
Body Milk oli nahka imendunud. Moonika kattis näonaha ja kaela veel kord Nivea Visage kreemiga ja asus riietuma. Heledad teksapüksid, must topp, peale lilla kerge jakk.
Kotti mugavad Capri püksid, retuusid, paar tuunikat, tuulejakk, tossud, seksikas ööpesu, rihmikud. Silverile pudel konjakit, naisele Derma Sun päevituskreem. Tühjade kätega ei kõlba külla minna ja veel mitmeks päevaks.
Joonud teise tassi kohvi ja veel pitsi viina, valas Moonika mahuka kosmeetikakoti sisu köögilauale. Millest alustada? Kõigepealt pühkis ta liigse kreemi näolt, kandis silmade alla pinguldavat kreemi ja hõõrus üle näo jumestuskreemi, peale õrna puudrit. Jumestas laugusid, toonitas kulme, ning ripsmeid pikendav ja tihendav ripsmetušš andis eelviimase lihvi. Kui erkpunane huulepulk juurde lisatud, sai i-le täpp peale. Moonika kohendas alles mõni päev tagasi juuksuri juures lõigatud ja värvitud punakaspruuni juuksepahmakat ning talle meenusid patsid. Kunagised pikad ja paksud patsid, mida poistele meeldis sakutada. Ta oli veel keskkooligi lõpetanud, üks pats üle vasaku õla. Imelised juuksed, öeldi, ja veel nüüdki imetleti Moonika tervet tugevat juuksepahmakat, mis ei vajanud talvel mingit peakatet. Moonika jõi veel ühe pitsi, loputas kohvitassi, vaatas kella. Oligi aeg alustada reisi minevikku. Ta riputas kreemja