„Kas öelda Viktorile, kuhu ma kolmeks päevaks lähen,” mõtles Hurme, „hakkab veel otsima.”
Ta avas koputamata Viktori toa ukse. Viktor istus arvutis ja toksis klaviatuuri.
„Kuule, Viktor, ma lähen kolmeks päevaks Hiiumaale, Kassarisse, klassikokkutulekule.”
„Mida?
Hurme kordas öeldut.
„Mine.”
„Ja kõik?”
„Muidugi kõik, ära sega, ma töötan.”
Hurme tõmbas ukse kinni. Istus.
„Kui tujutu, kui igav, kui mõttetu,” käis läbi pea. „Nelikümmend aastat abielu, nelikümmend aastat tühjust. Ainult Joosep ja Juulia, ei muud midagi head. Kuidas ma olen küll suutnud? Kuidas vastu pidanud? Ja miks? Kas mul tõesti polnud aega ega tahtmist või hoopis julgust sellisest elust varem loobuda? Nüüd on juba hilja. Ja haliseda pole enam mõtet.”
Hurme läks aeda, kastis lillepeenraid ja lilleampleid majatrepi ees. Ta oli uhke oma väikese aia üle. Selles aiakeses möödus tema lapsepõlv, Joosepi ja Juulia oma samuti.
Selles aiakeses peeti tema ja Viktori pulmapidu, Joosepi ning Juulia klassiõhtuid, sünnipäevi. Kunagise kasvuhoone vundamendi sisse oli Joosep rajanud mõnusa istumiskoha, grillahju ja kamina. Väimees Armin ehitas puukuuri kõrvale väikese sauna, kus nädalavahetusel võis keha ja hinge lõõgastada.
Jah, Hurme võiks oma eluga täiesti rahul olla, kui vaid Viktor oleks ka vahel oma toast välja tulnud ja mõne lahkema sõna öelnud või vähemalt märganud ilusat väikest aiakest. Aga Viktor lahkus oma maailmast vaid niipalju, kui poest oli vaja õlut osta või kirjastuses käia. Mõnel nädalalõpul unustas Viktor isegi saunaskäimise, olles hõivatud muusadest. Mõni aeg tagasi oli Viktor Hurmele maininud, et tal on käsil suur projekt. Nimelt kirjutavat ta romaani romaanivõistlusele ja loodab esimest kohta saada.
Äkki tundus Hurmele klassikokkutulek mõttetuna. Milleks veel kokku saada nii paljude aastate tagant ning veel Hiiumaal, Kassaris? Kuidas küll see klassi kõige vaiksem ja tagasihoidlikum poiss otsustas üles otsida ja kokku kutsuda kõik need, kes veel elus on? Just elus on, oli Ines Hurmele öelnud, kui edastas Silveri kutse. Kui Hurme oli küsinud, mida külakostiks kaasa viia, lausus Ines, et Silver palus kaasa võtta vaid hea tuju.
Aga Hurme oli siiski ostnud Kalevipoja šokolaadi ja pudeli konjakit kingituseks. Tühjade kätega on ka imelik minna.
II
Ines ootas pensioniaega. Pool aastakest tuli veel vastu pidada. Ta oli tüdinenud olemast raamatute keskel. Tööl raamatud, kodus raamatud. Pärast ülikooli proovis ta paar aastat ajakirjanikuleiba, aga suuremat läbilööki ei saavutanud.
Mõnda aega oli ta töötanud keskkoolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana, kuid ka see amet ei sobinud talle. Inesel tekkisid koolis probleemid distsipliini hoidmisega. Irooniline muie ja tark jutt ei hoidnud õpilasi sugugi vaos, ja hüüdnimi Koidula ajas teda raevu. Leiba teenida linnaraamatukogus bibliograafina ja hiljem vanemteadurina oli siiski rahulikum.
Ines oli üksik. Oli üksi oma ühetoalises mugavustega korteris keset raamatuid. Ta elus polnud olnud ühtegi meest, silmarõõme küll, kes aga tema vastu huvi ei tundnud. Ines oli alati arvanud, et ilul pole naise elus mingit tähtsust, vaid hoopis hingel. Naist pidi kaunistama ilus hing. Kahjuks polnud aga mitte ükski mees märganud Inese ilusat hinge. Ines süüdistas selles oma tööd. Tavaliselt on ju raamatukogutöötajad naised, kust siit neid mehi võtta. Inesel polnud ka sõbrannasid, olid vaid raamatud. Üksi kuskile baari minna ta ei söandanud, see tundus kuidagi sobimatu, koguni vulgaarsena.
Teatris käis üksinda, kinos samuti. Ta oli haritud ja omamoodi iluski oma suurepäraste pruunide, paksude ja pikkade juustega. Kehavormidelt oli ta lapsest saati ümaruke, aga kõrge rinnaga, mis ei oleks pidanud meestele märkamatuks jääma. Tal oli raha, mida kogus ja hoidis. Paaril korral oli ta kavatsenud küll Egiptuse-reisi ette võtta, kuid siis ründasid teda kahtlused ja hirm kauge võõra maa ees. Tegelikult oli asi meestes. Just nendes tumedat verd meestes, kes võisid teda seal püramiidide maal ära kasutada.
Ines meenutas kooliaega. Midagi ilusat ei meenunud. Algklassides koges ta tõrjutust. Millest see tingitud oli, Ines ei teadnud. Hurme, kellega ta kaheksa aastat ühes pingis istus, oli alati väga sõbralik. Ka siis ei teinud Hurme teist nägugi, kui Ines oli öelnud: „Sina oled kõige daamim meie klassis, täielik poosetaja.”
Ines oli alati otsinud tugevamatelt toetust. Kõige rohkem just Hennalt. Esimeses ja teises klassis tassis ta Hennale komme poolehoiu võitmiseks. Sellest aga polnud suuremat kasu. Henna sõi kommid ära ja küsis veel juurdegi. Hennale meeldisid kuulujutud. Ines hakkas lahtiste kõrvadega koolis ringi liikuma ja kandis kõik kuuldu Hennale ette. Et lugusid huvitavamaks teha, pani ise juurde, mis pähe tuli. Mõnda aega saavutas ta Henna poolehoiu, aga siis puhkes torm. Ta oli liiga palju lugusid klassikaaslaste kohta kokku luuletanud ja Ineselt hakati üheskoos aru pärima. Klassi tüdrukud pidasid mitu nädalat sõnasõda ja klaarisid arveid ning Ines sai hüüdnimeks Riiuveski.
Ines sulgus endasse. Ta oli jälle üksi. Ainuke relv oli hästi õppida ja kanda rästikukeelt suus.
Kuuendas klassis märkas Ines, et poistele olid tekkinud tüdrukute hulgast sümpaatiad. Esialgu ärritas see teda. Ta pani tähele, et igaühe jaoks oli klassis keegi, ainult tema, Hurme ja Silver olid veel ilma. Inesele meeldis Silver. Silver oli vaikne, tagasihoidlik, polnud lõõpija ja oli vist ainus poiss, kes polnud Inesele kehvasti öelnud. Ines unistas, et võiks Silveriga koos koolist koju minna või isegi kinno.
Ühes koolitunnis pani Ines tähele, et esimeses pingis istuv Silver kõõritas kahtlaselt tihti üle õla nende, see tähendab tema ja Hurme pingi poole. Esialgu lõi Inese süda rõõmsalt põksuma, kuid peagi tabas ta, et Silver piilub Hurmet.
Hurme küll Silverist välja ei teinud ja pööras pea alati kõrvale, kui poiss silma tegi, kuid Ines soovis Silverile siiski kätte maksta tähelepanuta jätmise eest. Aga kuidas?
Korraga tärkas tal hea mõte, millesse kaasas ka Henna ja Jete. Hurme sünnipäev oli teise veerandi alguses, novembris. Tavaliselt osteti ühiselt lilled ja kirjutati klassitahvlile: „Palju õnne sünnipäevaks!”
Inesel tuli idee kuulutada sünnipäev Hurme ja Silveri pulmapäevaks. Huvitav oli see, et kogu klass läks Inese plaaniga hoogsalt kaasa, ainult Ivari oli maininud, kas on ikka mõtet sellist pulli korraldada.
„Muidugi on!” oli Henna hõisanud. „Sina võid neile isameheks hakata.”
Ines mäletas, kuidas ta Hurmet hommikul garderoobis kinni pidas ja poisid Silverit klassi ei lubanud. Selle aja sees pidi Henna kirjutama tahvlile: „Palju õnne pulmadeks!” ja Jete pidi koolilaua sahtlisse panema mähkimist ootava nuku.
Kõik oli läinud sinnamaani libedalt ja põnevalt, kuni Ines Hurme klassi saatis ja poisid Silveri peaaegu Hurmele otsa lükkasid. Aga siis… Ines mäletas, kuidas Hurme silmad lugesid mitte millestki aru saamata õnnitlust klassitahvlilt, kuidas Jete tiris Hurme koolipingi juurde ja käskis sahtlist kingituse välja võtta. Hurme oli avanud sahtli, oli jõllitanud paljast nukku ja mähkmeid. Ta oli ka öelnud midagi, aga Ines ei kuulnud, sest kõik karjusid: „Kibe! Kibe! Elagu noorpaar!” Nii ei kuulnud mitte keegi ka koolikella ega pannud tähele klassijuhataja ilmumist klassi. Poisid olid tõuganud Silveri Hurme kõrvale ja Ines taipas, et Silver oli nõus pruuti suudlema, ühesõnaga võllanalja kaasa tegema. Aga Hurme ei olnud. Ta viskas nuku Jetele vastu vahtimist ja lilled, mis Ivari oli Hurmele heade soovidega ulatanud, Inesele näkku ning jooksis nuttes klassist välja.
Õpetaja Liiva oli käskinud Inesel Hurme tagasi tuua, aga solvatud pinginaaber oli jõudnud juba koolist plehku panna. Õpetaja oli siis vene keele tunni asemel läbi viinud klassijuhatajatunni. Ines ei mäletanud, mida ja millest Liiva kõneles, aga kogu klass oli istunud hiirvaikselt, silmad häbi täis.
Ines ei