Esmaspäeva hommikul ei teretanud mitte ükski tüdruk Hurmet ega Rahelit. Vahetunnil marssisid nad demonstratiivselt klassist koridori, mida nad tavaliselt ei teinud. Neile meeldis vahetundidel klassis olla ja alles korrapidajaõpetaja pealekäimisel lahkuti klassist, et siis jälle tagasi hiilida. Hurme ja Rahel vahetundi ei läinud. Nad istusid pingis, klassivendade kamp ümber. Juttu oli poistel palju. Rahel ja Hurme olid nende meelest ikka kõige vahvamad tüdrukud klassis.
Teisipäeval peale tunde toimus kino ühiskülastus. Kinokassa järjekord oli pikk, aga Suurekesel õnnestus vahele trügida ja ta ostis piletid kõigile poistele ning ei unustanud ka Rahelit ega Hurmet. See oli täielik hoop teistele tüdrukutele.
Kolmapäeval plahvatas pomm. Ines oli saanud enda kätte rahvamatkast tehtud fotod. Suureke proovis küll pilte klassivendade abiga Inese käest tagasi saada, mis aga ei õnnestunud.
Ines oli võitja ja korraldas pärast tunde klassikoosoleku. Klassivennad protesteerisid ja tahtsid lahkuda, kuid Henna seisis klassiukse ette, öeldes: „Ainult üle minu laiba.”
Ines seisis klassi ees, just samamoodi kui õpetaja Liiva, ainult et irooniline muie huultel. Poisid käratsesid, isegi mõnitasid. Ines, näost punane, nõudis vaikust. Vaikust sai alles siis, kui Henna oma lauljahääle käiku lasi.
„See on vastik,” alustas Ines, „et meie klassis on kaks parasiiti, Hurme ja Rahel. Enne Raheli tulekut oli Hurme normaalne õpilane, aga nüüd… Minu käes on süüdistusmaterjal. Joomine, suitsetamine ja kaks tüdrukut poiste keskel. Häbi! See ei ole nõukogude noore käitumine, vaid… ma ei leia õiget väljendit. Teen ettepaneku Hurme komsomolist välja heita ja Rahel peaks meie klassist ja ka koolist ära minema. Rahel ei sobi komsomoliklassi. Ta on kodanlik igand. Usujüngritel meie seas kohta ei ole. Hääletame! Kes on minu poolt, tõstku käsi!”
Kätemeri ei kerkinud, kuigi Henna õhutas takka. Ivari tõusis, läks Inese kõrvale.
„Jää vait! Sa oled lollim, kui ma arvasin. Mida sa mõnitad? Miks siis sina ei tulnud rahvamatkale, oleksid ka pildi peale saanud. Nüüd on sul kade meel. Tüdrukud, te olete kõik kadedad Hurme ja Raheli peale, aga teate, et nad on palju toredamad kui teie kõik kokku ja ka ilusamad. Igatahes mina enam sellest lollusest osa ei võta ja arvan, et kellel on natukenegi aru peas, teeb samuti.” Ta marssis klassist välja. Sama tegid ka ülejäänud klassivennad. Hurme ja Rahel võtsid koolikotid ning läksid poistele järele.
Rahel mäletas, et nad nutsid Hurmega tükk aega koolimaja kolmanda korruse pööninguukse taga. Istusid viimasel trepiastmel, ainuke tugi pööninguuks. Sealt koristajatädi nad leidiski ja helistas õpetaja Liivale, kes elas koolimaja lähedal.
Õpetaja Liiva, Rahel ja Hurme olid istunud kaua tühjas õpetajatetoas. Tüdrukud nutsid ja rääkisid. Jutustasid kogu loo, rääkisid niikaua, kui süda läks kergemaks ja pisarad said otsa. Liiva käskis neil rahumeeli koju minna ja oodata homset.
Homme oli raske tulema. Rahel ei maganud kogu öö, vaid tihkus vaikselt teki all nutta. Ta kartis, mida ütlevad ema ja isa, kui koolis juhtunu nende kõrvu ulatub.
Aga seda ei juhtunud. Homne päev oli rahulikum kui eilne ja eelmised. Nagu võluväel oli Inese suu juba enne tunde lukku keeratud ja ta andis ärandatud fotod Suurekesele tagasi. Ka Henna istus kogu koolipäeva, silmad õpikus, isegi Kitsele ei hakanud vastu.
Rahel siiski suikus kergesse unne. Ärgates oli tunne, nagu oleks terve öö pidu pannud. Jällegi meenus Ines. Ines oli siiski temaga inetult käitunud, kui saatis lasteaeda meili klassikokkutulekust. Tegelikult ei olnudki see kutse, vaid napp teade ja Silveri telefoninumber. Kui Rahel poleks Silverile helistanud, ei peakski ta bussi peale kiirustama.
Rahel pakkis Silveri perele ostetud kingitust. Klaasist õllekannu Tallinna siluetiga.
Kuidas ikka tühjade kätega minna. Pole ju viisakas.
Kell seitse astus Rahel hommikusse. Hommik näitas ilusat ilma. Päike paitas rõõmsalt niisket asfalti. Öösel on vist vihma sadanud, mõtles Rahel ja astus trammile number neli. Buss pidi väljuma kell kaheksa.
IV
Henna oli Paidest neljapäeva hommikul Tallinna sõitnud ja ööbis tütre juures.
Ta pidas Paides söögikohta ja oli mures, kuidas abikaasa Markus üksi hakkama saab.
Linnapea tähistas oma juubelit. Tellitud oli vaid külmlaud ja pidugi pidi toimuma kitsas ringis. Laulma oli palutud Paide kultuurimaja naisansambel, kus Henna oli solist. Ansamblijuht oli soovitanud Hennal teha otsus, mida hiljem ei peaks kahetsema. Henna oli valinud klassikokkutuleku, aga nüüd tütre juures olles juba kahetseski. Oleks võinud ikka oma Täpiliste Tasside kohvikus peoperenaine olla ja linnapeale laulda. Tulla kokku üle nii pika aja tundus suure lollusena. Henna oli vihane enda ja Silveri peale, kes oskas ta nii uimaseks rääkida, et ta oli soostunud Hiiumaale sõitma.
Ema mossis nägu märgates ütles Eveli: „Miks sa mossitad? Klassikokkutulek on ju vahva!”
„Mis siin vahvat on? Vanad eided saavad kokku,” porises Henna.
„Muidugi on! Siis saad teada, kes kõige paremini säilinud on. Ema, sa näed väga hea välja!”
Henna ei olnud tütre väitega nõus. „Hea, hea! Viiekümneselt olin tõesti veel päris okei, aga praegu olen nagu emaelevant.”
Eveli puhkes naerma.
„Emake, pole sul häda midagi. Vaata peeglisse, kui kena sa välja näed! See uus sinine kostüüm sobib oivaliselt, varjab kõik üleliigsed kilod. Kohe hakkame juukseid värvima.”
„Kas ikka juuste triibutamine sobib mulle? See rohkem nagu noortele mõeldud. Meil Paides on koolilastel värvilised salgud peas…”
Eveli ei teinud torinast väljagi, sättis ema istuma keset kööki, kattis õlad kilega ja asus kaussi valmis segatud roosat segu emale juustesalkudesse määrima.
„Küll on ikka hea, kui tütar on juuksur,” ohkas Henna.
„Ma oleks võinud sulle ka juuksepikendused teha. Ühele vanemale daamile tegin mõned päevad tagasi. Pidi ka klassikokkutulekule sõitma.”
„Kellele?”
„Juulia emale. Juulia on minu väga hea tuttav, kosmeetik. Juulia ema töötab raamatukogus ja toob meile ikka uut kirjandust lugemiseks.”
„Mis Juulia ema nimi on?”
„Seda ma küll ei tea.”
„Milline ta välja nägi?” uuris Henna.
„Väga esinduslik, sale, hoolitsetud, blond. Noorena võis ta väga ilus olla.”
„Kas sa Juuliale saaksid helistada?”
„Tal on kõik iluravid kaheks nädalaks ette tellitud. Hiljaks jäid. Hea, et minul on täna vaba päev, saan sind rahumeeli värvida, homme hommikul teen soengu, mis seisab sul terve nädala. Vaat nii, emake.”
„Ma ei soovi iluravi.”
„Mida siis?”
„Ma tahan teada Juulia ema nime, äkki ongi mu klassiõde.”
„Jaah? Arvad või? Ma võin ju Juuliale helistada, kuigi tean, et ta pidi koos mehega kuhugi sõitma.”
Värvi emale pähe saanud, proovis Eveli mitu korda helistada Juulia mobiilile, mis aga kangekaelselt vastas: välja lülitatud.
Äkki jäi Henna kurvaks. Eveli oli nõutu.
„Ema,