Klassikokkutulek Kassaris. Helju Pets

Hurme. „Ikka sama ülbe kui kooliajal. Loovisik… ennast täis. Ja Ivari…see vahib mind üle laua nagu ilmaimet. Miks? Kas tahab õige külge lööma hakata?”

      „Supp on oivaline,” mõtles Henna. „Peaks ka oma kohvikus midagi sellist teha proovima. Kuradi Ines, ikka samasugune loll. Tundub, et tahab Benile muljet jätta. Vanapiiga viimased tõmblused.”

      Moonika läks kadakate taha suitsetama, kuigi Silver ütles, et lauas võib ka suitsu teha, ja Agnessa tõi tuhatoosid. Mehed hakkasid suitsetama ning Hennagi koukis kotist suitsupaki. Sama tegi Hurme.

      „Kas sina ka suitsetad?” vajus Inese suu üllatusest lahti. „Kas juba ammu?”

      „Esimese sigareti pakkus mulle minu abikaasa,” lausus Hurme, kui Ivari oli elegantselt tuld pakkunud.

      Jete küsis suppi juurde ja mõtles, et paastulaager oleks ikka parem olnud. Nüüd istu siin ja muudkui õgi. Jete oli pealegi üsna kindel, et Ines küsib veel midagi paastulaagri kohta.

      Agnessa oli lauale toonud kaljaanuma. Ivari jõi mõnuga külma kalja, vaatas vaid Hurme suunas ja mõtles: „Hurme, kui ilus ta on. Temast oleks aastad nagu mööda käinud. Miks meie suhtest ei saanud asja? Tea, kas julgengi talt seda küsida? Ta on nii tõrjuv.”

      Rami ja Suureke lõid kaljaklaase kokku. Moonika tuli kadakate tagant. Ta oli järjestikku kolm suitsu teinud, tundnud, et hing ihkab kangemat kraami, ja kahetsenud Kassarisse tulekut.

      „Kas läheme uuele tuurile?” küsis Silver, kui kaljaanum sai tühjaks joodud.

      Ines kargas õhinaga püsti: „Aino Kalda suvemajja!”

      XI

      Valamu, kus Agnessa nõusid pesi, asetses akna all. Talle meeldis nõusid pestes aknast välja otse õunapuudesse vaadata. Õunapuude vahelt paistis tükike taevast.

      „Suvi saab varsti läbi,” mõtles Agnessa. „Kägu kukkus peale jaani mitu nädalat järjest. Tähendab tuleb pikk sügis. Augustis lubas Kätriin tulla veel paariks nädalaks.”

      Äkki torkas Agnessal hinges: Kätriinil pole ikka veel lapsi, kuigi neli aastat abielus oldud. Ja kuigi ta tütrega sellest polnud rääkinud, tundis Agnessa, et Kätriini mees Rasmus ei soovi lapsi. Sellele mehele on lapsed risuks ja tüliks…

      Agnessa kuivatas käed ja läks õue. Sooja päikese kiired liuglesid läbi puuvõrade ja ehtisid Agnessa juuksed pronksivärvi. Ta jalutas koplisse. Kaks kõrbi hobust nosisid rohtu, kuid perenaist märgates hirnatasid tunnustavalt ja kappasid ligi. Agnessa silitas hobuseid, kiitis nende ilu ja graatsiat. Hobused jäid rahule, noogutasid päid ja hakkasid uuesti rohtu sööma.

      Agnessa tuli tagasi, astus mööda minnes kanaaiast läbi ja korjas seelikusülle kaheksa muna.

      Terrassi trepil ootasid kaks lambakoera, Romi ja Stella. Kassid Mirri ja Kiti kudrutasid trepi kõrval õitsemist lõpetava elulõnga all.

      Agnessa pani munad sülest lauale odrajahupurgi kõrvale, ta kavatses hiljem odrajahukaraskit küpsetada, ja läks uuesti õue. Vaja oli vaadata, kuidas pügatud elupuude ja kadakatega ümbritsetud neljaruutmeetrisel platsil röövlipraad küpses.

      Maapinna keskelt kerkis isuäratavat lõhna. Koerad Romi ja Stella olid perenaisele järgnenud ning istet võtnud tosina ühtlaselt paigutatud puupaku kõrval. Agnessa kohendas laudadest kokku löödud laual pajuvitstest korvi katvat linast linikut. Korvis ootasid sööjaid papptaldrikud, joogitopsid ja muud ühekordselt kasutatavad söögiriistad. Ta korjas väikesest puuhunnikust parajaid halge, tegi röövliprae kaetud augu peale lõkke ning käsutas koerad endaga kaasa maja poole.

      Terrassi trepil istus halliseguste pikkade juustega mees, käes õllepudel.