„Harjutuse tegijale antakse teed.”
Mina aga ei saanud Pralineed pidama ja sõitsin neile tagant otsa.
„Hoidke pikivahet!” hüüdis Aivo. „Eesolev hobune võib lüüa!”
Pärast oli mul selline tunne, et poisid sõitsid kogu aeg nimelt meile ette, et meid ebamugavasse olukorda jätta. Ükskõik, kuhu platsi otsa me ka ei taandunud, oli ikka keegi neist peagi kohal ning tegi traavis ja galopis harjutusi, mis tähendas, et meie Eliisi ja Anettega, kes me sammu tegime, pidime kogu aeg jälgima, et me neid ei sega. Hobust kiiresti peatada polnud aga alati lihtne.
„Miks nad ei või platsi teises otsas sõita?” ütlesin Eliisile, kui olime mõlemad sunnitud taanduma Andrese ja Oliveri eest, kes hakkasid otse meie kõrval tegema galopis kaheksaid. Läksime siis ise mujale, aga kohe oli platsis Sass, kes tahtis ümber pukkide slaalomit sõita.
Siis läks asi veel hullemaks, sest Andres hakkas Zeusiga hüppama. Nüüd ei tohtinud me mingil juhul ette jääda ning et takistusi oli mitmes kohas, oli teelt hoidumine iseäranis keeruline. Aga lõpuks ma märkasin, et saan Pralinee juba kergemini seisma. Ma lihtsalt pidin saama! Ma ei tahtnud mingil juhul näidata poistele ja treenerile, et ma olen jätkuvalt koba. Seepärast tegin kõik, mis minu võimuses, et Pralineed paremini juhtida.
Kui pärast trenni boksis Pralineed harjasin, tonksas ta muudkui ninaga vastu mu taskuid, justkui meelde tuletades, et ta on leiva näol väikese tasu ära teeninud ja et ma võiksin seda juba kiiremini anda. Ma siis andsin ka.
Reedel, 25.09
Mul oli päevik tükk aega kadunud, aga nüüd tegin põhjalikuma koristamise ja leidsin selle kirjutuslaua ja riiuli vahelt üles.
Koolis on järjest vastikum. Popid on nähtavasti otsustanud, et mina olen klassis see kõige mustem lammas, keda tuleb kiusata ja mõnitada kõigile teistele hirmuks. Kui keegi oleks veel paar nädalat tagasi mulle öelnud, et tuleb aeg, mil ma ei taha poppidega üldse mingit tegemist teha, poleks ma ilmselt uskunud. Siis tundusid nad lahedad ja ma imetlesin neid. Nüüd aga olen saanud tunda nende tõelist palet ega taha nendega üldse kokku puutuda, neid näha ega nende mõnitamist taluda. Ma ei usu karvavõrdki, et Marko ja ta kamp oleksid tegelikult solvunud selle pärast, et ma nendega väljas ei käi, ehkki Leana ja Bianca väidavad nii. Nad on lihtsalt vihased, et ma julgesin neile ära öelda. Popid ju ei kannata, kui keegi üritab teha midagi nende tahte vastaselt. Mulle näib see kohutavalt ebaõiglane, et popid kasutasid mind süüdimatult ära, aga mina nagu ei tohikski oma elu elada. Iga päev hõõrutakse mulle nina alla seda, kui alatu ja egoistlik ma olen, et hüppasin alt ära, kui klassikaaslased minu peale lootsid. Ma olevat ülbe ja loll bitch, pealegi kole, nii et keegi ei tahagi minuga tegemist teha. Marko oma suuremeelsusest kutsus mind, aga mina, va tänamatu, lausa sülitasin talle näkku!
Iga mu koolipäeva vürtsitavad „komplimendid”, nagu „Johannal on hobusesita haisuga lõhnaõli”, „Johanna kadestab hobuste ilusaid hambaid” (ma pole vist maininud, et mul on breketid, mis ei lisa just mu kaunidusele juurde ja on alati hea põhjus minu narrimiseks. Ma ei jõua ära oodata, millal neist lahti saan! Loodetavasti juhtub see enne pensionipõlve!), „Johanna on nii juhm, et ei tee hobuse peal ja persel vahet” jne. Vahepeal on mul tunne, et Marko on nagu mingi julm kuningas, keda ümbritseb hulk kurje kuningannasid ja õukondlasi, kes kõik ihkavad viia kuningale hõbekandikul tükikese minu südant. Kui Marko parajasti ise mulle midagi ei ütlegi, siis teevad seda tema eest ta jüngrid.
Aeg-ajalt ei suuda ma selliste mõnitamiste peale pisaraid tagasi hoida ja see on muidugi üks-null vastaste kasuks.
„Miks ta ennast kunagi ei kaitse?” kuulsin ükskord Peetrit pinginaaber Ermolt küsimas ning too kehitas õlgu.
Jah, tõesti, miks?
Sellepärast, et popid ajavad mu endast nii välja, et kõik, mis ma suudan teha, on öelda midagi sellist nagu „Idikas!” või „Vastik tõbras!” ja siis pillima pista. Ma tean küll, et kui ma suudaksin rahu säilitada või midagi tabavat vastu öelda, oleksid lood hoopis teised, aga nagu ma juba varem ütlesin, tulevad mul kõik head vastused pähe alles hiljem, kui ma olukorrale rahulikumalt tagasi mõtlen. Klassis aga, kui mind avalikult kõigi ees rünnatakse ja keegi mu kaitseks kunagi välja ka ei astu, löövad mul justkui lained üle pea kokku ja ma pigem põgenen, kui ründan vastu.
Täna aga ületas Aivar tõepoolest oma võimeid minu mõnitamise vallas. Eliis oli korraks klassist välja läinud ja mina olin üksi meie pingis. Aivar kõndis must mööda ja ütles üle klassi:
„Johanna ise keppi ei saa ja käib siis hobuste suuri munne vahtimas!”
Tundsin, kuidas viha ja häbi tõttu lahvatas puna üle mu näo. Kui jälgid, kui rõvedad nad võivad olla!
„Vastik värdjas!” hüüdsin talle, endal muidugi jälle pisarad silmas, ja tormasin klassist välja. Eliis, kes oli just sisenemas, tuli mulle järele.
Oi, kuidas ma ei tahtnud sinna klassi tagasi minna. Eliis üritas küll öelda, et las nad siis on nii nõmedad, ärme kuula neid, aga raske on kogu seda mõnitamist mitte südamesse võtta. Suurem osa sellest on otseselt minule suunatud, ehkki ka Eliis saab oma jao. Tema suudab siiski üsna rahulikuks jääda, vähemalt väliselt, ja eks teda on ju sellevõrra igavam kiusata. Kui mina ka vaid suudaksin nii, et ei tee teist nägugi, või veel parem – ütleksin iga kord midagi nii tabavat vastu, et paneks poppidel suu lukku! Aga reaalsus on see, et ma ei suuda rahu säilitada, ning mida päev edasi, seda hullem on. Ma tõmbun pingule juba ainuüksi sellest, kui Markot, Aivarit, Leanat, Biancat ja teisi poppe näen, ning ma usun, et kui keegi neist väljaspool kooli tänaval vastu tuleks, läheksin teisele poole teed nagu siis, kui vahel mõni joodik vastu taarub.
Vähemalt on meil Eliisiga võimalik kolm korda nädalas talli põgeneda. Nii hea on linnast välja hobuste juurde saada. Mulle meeldib juba talli lõhn väga. See pole mingi sitahais, ehkki minul pidavat poppide sõnul see hais küljes olema, vaid puhtas tallis on mõnus heina, saepuru ja hobuste magusa hingeõhu lõhn. Ma ei tule trenniriietega kooli ja käin pärast trenni duši all, nii et mul ei saa olla koolis tallilõhna juures, aga kui aus olla, siis ma eelistaks seda lõhna iga kell näiteks Aivari imalale parfüümile!
Me oleme Eliisi ja Anettega nüüd jõudnud nii kaugele, et sõidame ise platsi peal traavi. Ma olen väga rahul. Pralinee ei kuula küll alati mu sõna, aga siis ongi huvitavam. See-eest on eriti toredad need hetked, kui mul õnnestub leida Pralineega ühine keel. Siis saab kogu vaev kuhjaga tasutud ja on super hea tunne. Alguses ma mõtlesin, et peamine on saada ükskõik mis väega oma tahtmist, aga praegu hakkan taipama, et asja võlu on hoopis heas koostöös hobusega. Selle nimel tasub pingutada. Vaatan ikka huviga, kuidas poisid ratsutavad. Näiteks Andres Zeusiga. Nad on teineteisega harjunud ja see, kuidas Andres Zeusiga sõidab, tundub pealt vaadates enamasti nii lihtne ja ilma pingutuseta, aga ma tean küll, et sellist koostööd saavutada on tegelikult väga raske. Mul läheb ilmselt aastaid, enne kui sinnamaale jõuan. Praegu on mu peamine eesmärk, et Pralinee peatuks, sammuks, traaviks ja pööraks minu soovi kohaselt ja muidugi ka see, et ma ise seejuures alla ei sajaks ega väga naeruväärne ei tunduks.
Mulle küll meeldib vaadata, kuidas Andres, Oliver ja Sass ratsutavad, aga muus osas ma neist just vaimustuses pole. Mulle piisab juba sellestki, et koolis teevad Marko ja teised mu kulul nalja, aga kui nüüd tallis üritavad need poisid ka ennast meie, tüdrukute arvel lõbustada, siis saab hing ikka täis küll. Nad ei mõnita nii vastikult nagu klassikaaslased, aga närvidele käivad ikkagi. Näiteks teatasid nad meile esmaspäeval, et meie tallis olevat nii kombeks, et algajad ratsutajad peavad aitama edasijõudnutel – ehk siis poistel – pärast trenni ratsasaapad jalast ära võtta ja muid käske peavad ka täitma.
„Ei usu!” ütlesime meie. „Te mõtlesite selle välja.”
„On küll nii,” väitis Andres. „See on umbes samamoodi nagu tudengite korporatsioonides peavad „rebased” vanemaid olijaid teenima. Meie tallis on ka traditsioonid.