„Kahju, et nii läks,” ütles Eliis. „Aga tead, ma helistan hoopis teise asja pärast. Ma lugesin lehest, et homme on ühes tallis lahtiste uste päev. Ma ei tea, kas oled kuulnud − Hirve tall. Mis sa arvad, kui läheks vaatama? Ma tahaks väga linnast välja värske õhu kätte saada, eriti nüüd pärast haigust. Hobuseid võiks ka vaadata, ma polegi neid lähedalt näinud.”
„Kui linnast välja loomade juurde saab, siis olen iga kell käpp,” läksin elevile. „Kaugel see tall on?”
„Umbes kümne kilti. Maaliini bussiga tuleb minna, aga eriti kaugel see ju pole, nii et vast pole hullu. Homseks lubas ilusat ilma ka.”
„Jaa, lähme kindlasti. Mis kell?”
„Ma vaatasin netist, et kell üksteist läheb buss. Kui saaks veerand üksteist maja ees kokku, siis jõuaksime õigeks ajaks bussijaama.”
„Okei, homme siis näeme! Lahe, et sa hellasid. Ma ise ei tahtnud sulle helistada, sest mõtlesin, et oled külalistega.”
„Nad läksid juba ära. Aga tsau siis, homseni!”
„Tsau!”
Väga hea. Koos Eliisiga linnast välja sõitmine on just selline asi, mis ehk aitab ebameeldivaid mõtteid eemale ajada.
Laupäeval, 12.09
Hommikul ärkasin üsna varakult ja olin elevil. Pakkisin igaks juhuks mõne võileiva kaasa, sest ei teadnud, kui kaua me seal tallis oleme. Veerand üheteistkümne ajal kohtusime Eliisiga, nagu kokku lepitud, ja läksime maaliinide bussijaama.
Saime kenasti õige bussi peale ja palusime igaks juhuks bussijuhil märku anda, kui me maha peame minema, et mitte kogemata kusagile Eesti teise otsa sattuda. Kui maha tulime, jäime esialgu üsna nõutult ringi vahtima. Olime enne netis kaarti vaadanud, aga praegu polnud me üldse kindlad, kuhu minema peame. Igalt poolt paistsid taluhooned ja heinamaad. Püüdsime kaarti meelde tuletada.
„Minu meelest võiks see tee olla,” ütlesin ja näitasin ühele teeotsale. „Need teised siin lähevad vist otse talude juurde, aga mäletad, tall oli nagu kaugemal.”
„Okei, proovime seda teed pidi minna.”
Hakkasime astuma. Loodus oli ilus – kohati olid puude lehed juba veidi kollased ja õhus oli sügisest kargust. Polnud enam suvist leitsakut ja see oli vahelduseks isegi päris mõnus.
„Mõtle, kui läheme mõnda talli moodi hoonesse sisse ja küsime, kas ratsutada saab, ja siis selgub, et oleme hoopis sealaudas,” naeris Eliis.
„Ei tea, kas nad lubaksid meil ratsutada?” mõtisklesin lõbusalt. „Vähemalt oleks madalamalt kukkuda!”
Meil siiski vedas. Pärast umbes kümneminutilist kõmpimist nägime vasakul suuri hooneid ning kopleid ja aedikuid hobustega. Polnud kahtlust, et see ongi tall.
Talliõues palju rahvast ei paistnud, aga mõni ema lapsega ja paar meiesugust tüdrukut oli küll talli juures uudistamas. Läksime ka ligi.
Talli tutvustasid treener Aivo, tema naine Riina ning kolm poissi, kes käivad seal trennis – pikk tumedapäine Andres, keskmist kasvu ja veidi jässakam Oliver ning kerge kondiga ja vilka olemisega Sander (hüüdnimega Sass). Nad on umbes meievanused või ehk pisut vanemad. Aivo näitas talli, teisel korrusel olevaid riietumisruume, talliõue, platsi ja maneeži ning rääkis hobustest ja ratsatrennidest. Poisid aga võtsid igaüks ühe hobuse ja sõidutasid soovijaid maneežis ringi. Muidugi tahtsime meie Eliisiga ka proovida, nii et läksime samuti sinna.
Minuga tegeles Sass ja hobune oli Pralinee. Pralinee on väiksemat sorti helepruun mära ja ta ootab varssa. Aivo ütles, et selles staadiumis tuleb kerge liigutamine märale igati kasuks.
Meile anti pähe ilusad musta sametiga kaetud kiivrid ehk kaskad ja siis olimegi valmis ratsutamist proovima. Sassil oli väga „huvitav” viis minu hobuse selga aitamiseks – põlvega mats tagumiku pihta. Ei noh, mõjus küll, sain hoo sisse. Hea veel, et teiselt poolt alla ei lennanud.
Esimest korda hobuse seljas istuda oli lahe, aga veidi jube ka. Ikka kõrgel ju. Sass talutas hobust käekõrval ja rääkis lühidalt, kuidas käib hobuse juhtimine. Mõnus oli tunda hobuse liikumist ja uhke tunne oli sadulas olla. See uhke tunne aga kahanes mõnevõrra, kui Sass nähvas hobuse tagumiku juures piitsaga vihinal õhku ja ütles mulle: „Sõida nüüd ise!”. Pralinee tõmbas pee lohku ja asus siis maneežis ringi rühkima, kuhu juhtus, sest mina unustasin esimese ehmatuse peale kohe ära, mida teha tuleb. Ratsmed libisesid ka käest. Kui Pralinee sammu kiirendas, oskasin vaid lakast haarata ja haledalt hüüda: „Aaaaa, kuidas ma ta seisma saan?”
„Tõmba ratsmetest!” hõikas Sass ja tuli mind päästma. Natuke piinlik oli küll, aga püüdsin sellest mitte välja teha, sest olin ikkagi alles esimest korda hobuse seljas. Kui mu käed ja jalad enam ei värisenud, proovisin rahulikumalt uuesti ja kui nägin, et ratsmete ja säärtega on tõepoolest võimalik hobust juhtida, tundsin end veidi kindlamalt. Asi hakkas mulle juba täitsa meeldima.
Samal ajal oli Eliis hädas Papaiaga, kes seisis trotslikult keset maneeži ja keeldus edasi liikumast, ükskõik kui palju Eliis ka ei rabelenud, nõõtanud ega keelt laksutanud. Oliveril paistis väga lõbus olevat ja ta ei teinud erilisi katseid Eliisi aidata. Üks tüdruk Anette, kes ka koos meiega ratsutamist proovis, oli seevastu suutnud Andrest veenda, nii et see talutas teda Lulli seljas endiselt käekõrval.
Kui hobuste seljast maha saime ja süda enam nii kõvasti ei tagunud, jõudsime otsusele, et tahame igal juhul õppida nende ilusate ja armsate loomadega tegelema ja ratsutama ning et hakkame kindlasti siin trennis käima. Me Eliisiga leppisime treeneriga kokku, et hakkame kohe käima kolm korda nädalas – esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti kell pool neli – ja alustame juba tuleval esmaspäeval. Olime kindlad, et meie vanematel pole selle vastu midagi või siis suudame neile augu pähe rääkida.
Hiljem vaatasime veel talli juures veidi ringi ja patsutasime hobuseid. Me polnud taibanud neile leiba ega suhkrut kaasa võtta, aga me lubasime neile, et järgmine kord saavad topelt. Anette otsustas ka hakata samadel päevadel ja samal ajal ratsutamas käima nagu meie. Anette sõbranna Triin arvas, et tema vist mitte. Tema meelest on hobused liiga suured ja natuke hirmuäratavad.
Pärast saime Anette ema autoga linna.
„Esmaspäeval näeme!” ütlesime, kui autost välja tulime. Paistab, et tänu ratsutamisele saame endale ka sõpru juurde. Lahe!
Pühapäeval, 13.09
Saime pärastlõunal Eliisiga kokku, jalutasime Lehvikuga ja muudkui mõtlesime homse trenni peale. Arutasime, mida selga panna. Meil pole selliseid uhkeid nahast tugevdustega ratsapükse ja sääriseid, nagu poistel tallis jalas olid, nii et otsustasime vähemalt esialgu panna lihtsalt teksad ja botased. Kiivrit saab seal kohapeal laenutada.
Esmaspäeval, 14.09
Koolis rääkisime Eliisiga muidugi kogu aeg eelseisvast trennist. Mõtisklesime, kuidas see meil läheb, kas need poisid on ka seal ja ega me marki täis ei tee. Olin vahepeal Marko ja tema kamba ning reedeõhtuse vahejuhtumi täitsa unustanud. Päeva jooksul ma ka nendega otseselt kokku ei puutunud, nii et olin isegi üllatunud, kui Marko tuli pärast tundide lõppu jälle meie pingi juurest mööda ja ütles nagu muuseas:
„Õhtuni siis. Pinginaabri võid ka kaasa võtta.”
Mulle meenus, kuidas nad olid mind ära kasutanud ja alandanud.
„Ma ei tule enam. Mul on muud plaanid.”
Marko seisatas üsna imestunult.
„Mis plaanid siis?”
„Me hakkame ratsutamas käima,” ütlesin. „Kolm korda nädalas. Mul ei jää hängimiseks enam aega.”
Ma oleksin tahtnud talle näkku öelda, et tehke ise oma kodutöid, aga ma ei söandanud.
Marko kehitas õlgu.
„Ise