Neljapäeval, 1.10
Auu, mu vaesed lihased! Eile harjutasime traavis poolistakut. Ma sõitsin jälle Porruga ja tema traav loksutab ka hirmsasti, nii et poolistaku tegemine oli veel topelt raske. Poolistak on jälle selline asi, mis paistab nii lihtne ja loomulik, kui kõrvalt vaadata. Poisid teevad seda galopis ja hüppamise ajal kogu aeg ning see ei tundu üldse raske olevat. Aga tegelikult on poolistakus sõitmine kõva pingutus, eriti seljale ja jalgadele. Ma loodan, et see on galopis lihtsam − traavis võttis see mind küll täielikult võhmale. Terve trenn sadas peenikest uduvihma, aga ma peaaegu ei märganudki, kui vettinud ma olin, sest pingutasin kõvasti, et õiges asendis püsida. Tundsin ennast taas kord nagu mingi põhukott. Praegu aga ei saa ma õieti trepistki üles ega alla, jalad on nagu vatist. Homseks pean muidugi jälle kombes olema, sest ilmselt me poolistaku harjutamisest enam ei pääse.
Teisipäeval, 6.10
Nüüd on Marko kamp leidnud uue viisi minu ja Eliisi kiusamiseks. Kui me neist möödume või nemad meist, siis teevad nad eesli häält „Ii-aa”. Ja nad nimetavad meid nüüd „hobusehulludeks”.
„Hoidke nina kinni, hobusehullud tulevad!”
„Kohe näha, et hobusehull, nii kõverad jalad!”
Kui nad kuulevad meid Eliisiga hobustest rääkimas, siis öeldakse kohe, et „täielikud hobusehullud, muust ei oskagi rääkida” või „need on hobustesse nii ära armunud, et varsti on pulmad tulemas”.
Vaat olengi hobustesse armunud! Muidugi mitte selle sõna otseses tähenduses, vaid selles mõttes, et ma tõesti armastan loomi ja eriti hobuseid väga. Iga kell eelistan hobuste seltskonda näiteks meie klassi nõmedatele poistele. Praegu on mul isegi raske mõista, kuidas Marko sai mulle nii kaua aega meeldida. Alles nüüd ma märkan, et tema naljad on sageli teiste suhtes halvustavad. Varem, kui need mind ei puudutanud, ei häirinud see mind eriti, aga praegu, kui olen ise pidev pilkealune, panen rohkem tähele ka seda, mida ta teiste kohta ütleb. Aivar on veel hullem. Tal on vist ainult seks mõttes ja ta räägib viimasel ajal nii rõvedalt. Nad kõik ropendavad ka päris palju. Ma ütlen ausalt, et meie talli hobused on sada korda etemad kaaslased kui Marko, Aivar ja kogu nende sõpruskond. Kui ma vaid mõtlen näiteks Pralinee peale − sellele, kuidas ta paneb pea õrnalt mu õlale, kui teda sügan ja silitan, või kuidas ta otsib nii armsalt ninaga mu taskutes, et sealt leiba või suhkrut leida. Ta vaatab mulle otsa oma suurte ilusate silmadega, kõditab sametise ninaga mu põske ja kui ma venitan liiga kaua maiuse andmisega, siis tonksab mind meeldetuletuseks ninaga. Tema juba ei mõnita mind sellepärast, et ma armastan loomi ja loodust! Ja mis siis, et ma pole teab kui ilus – Pralineel on sellest ükskõik (hmm, ma loodan vähemalt – mõelda, kui ta tegelikult mõtles iga kord, et mis õudne breketitega tüüp jälle talle selga ronib… see on nali muidugi).
Aga jah, koolis on mu välimus viimasel ajal hakanud poppidele kõvasti ette jääma. Ma teadsin küll, et ma pole mingi kaunitar ja minus pole midagi nii erilist, et võiksin poistele meeldida, aga viimastel nädalatel on mulle nii palju halvasti öeldud, et vahel ma mõtlen, et ei julge kodust välja minnagi, hirmutan kaaslinlased ära. Ma olen viimasel ajal kiiresti kasvanud ja seega üsna pikk ja liiga kõhn. Pubekaiga on mu „veetlevat näolappi” ilmestanud ka rea vistrikkudega, mida ma küll üritan peitepulga abil varjata, aga üsna edutult. Breketitest ma juba rääkisin. Juuksed, ehkki peaaegu tagumikuni ulatuvad, on mul igavat kartulikoorevärvi, aga ega ma neid esialgu värvima ka ei taha hakata. Kui püsivärviga värvida, siis tulebki kogu aeg värvima jääda, muidu jääb kole, ning mahapestav värv oleks ilmselt esimese vihmasajuga mu riietel laiali. Seepärast ma pigem ootan selle värvimisega. Mingeid uhkeid kalleid firmariideid ma ka ei kanna. Ema ja Eliis ütlevad mulle küll, et ma näen armas välja ja pole üldse kole, aga nad on ju ema ja Eliis. Nad ei ütleks mulle halvasti. Mingeid illusioone mul oma välimuse suhtes igatahes küll pole. Olen „hobusehull krõõp”, nagu ütlesid Leana ja Bianca. Kuldpruuniks toonitud juuste ja naiselike vormidega Leana ning heleblond siniste silmadega Bianca ise aga näevad seejuures lausa vastikult head välja. Miks ei võiks nad olla samavõrd heatahtlikud kui ilusad?
Reedel, 9.10
Andres, Oliver ja Sass on ikka täitsa tüütud. Täna juhtus tallis nii.
Aivo oli mingeid asju ajamas ja Riina ütles, et võtku me igaüks see hobune, kellega enamasti sõidame, ja pangu valmis. Aivo jõudvat tagasi trenni alguseks.
Mina siis võtsin jälle Porru, Eliis Papaia, Anette Lulli ja Mari-Liis, kes käib nüüd ka sagedamini trennis, Ponifaciuse. Kui läksime sadularuumi hobuste asju võtma, tulid sinna ka poisid ning Sass ütles:
„Aivo palus edasi öelda, et teie hobuste sadulad olid hoolduses ja peavad veel kuivama, nii et täna peate ilma sadulata sõitma.”
Meil polnud sellistest asjadest õieti aimu ja nii me ei võtnudki igaks juhuks sadulaid.
Kui saime hobused puhastatud ja valjad pandud, polnud Aivot ikka veel näha, nii et otsustasime juba platsile minna.
Ilma sadulata hobuse selga minek oli päris raske. Polnud ju jalust, millele toetudes ennast üles vinnata. Üritasime vedada hobused platsi serva aia äärde, et end aialattide peale astudes üles upitada, aga muidugi ei püsinud hobused paigal ja me ei saanud kuidagi neile selga.
Märkasin, et poisid piilusid talliuksest ja naersid, ning hüüdsin neile:
„Mis te irvitate seal, tulge aidake parem!”
„Me ei saa, peame ruttu oma hobused valmis panema. Kui te selleks ajaks veel seljas pole, kui me välja tuleme, siis aitame teid.”
On alles tüübid! On neil siis raske korraks tulla, piisaks ju, kui üks neist tuleks ja hoiaks meil hobuseid kinni. Aga ei…
Lõpuks lahendasime asja nii, et kõigepealt hoidsin mina Porru ratsmeid ühes ja Papaia omi teises käes, nii et Eliis sai selga. Siis hoidsin samamoodi Lullit, kuni Anette sai selga, ja seejärel aitas Mari-Liis Porrut kinni hoida ning mina ronisin selga. Ponifacius on kõige väiksem, nii et Mari-Liisil oli kõige suurem tõenäosus ise selga saada ja lõpuks ta sai ka.
Ilma sadulata hobuse seljas oli vahva. Heas toitumuses Porru oli pehme nagu diivan. Ega teised hobused ka kõhnemad polnud, nii et meil oli täitsa mugav. Alguses olime väga põnevil, aga Aivo ei tulnud ega tulnud ning lõpuks otsustasime, et peaks juba hakkama traavi tegema. Kuidas seda aga ilma sadulata teha? Proovisime veidi traavida. Oh sa poiss, ma oleksin peaaegu alla sadanud! Tasakaal läks kohe ära ja vajusin ohtlikult ühele küljele. Sain õnneks Porru kaelast kinni haarata ja selle peale taipas ta ise seisma jääda.
„Mis tsirkus siin toimub?” kostis korraga Aivo hääl. „Kus teie sadulad on?”
„Need pidid ju veel pärast hooldust kuivama,” kostsime meie. „Poisid ütlesid.”
Just sel hetkel tulid Andres, Oliver ja Sass oma hobustega välja platsile ning Aivo pahandas nendega:
„Kas teil paremat teha pole kui plikasid narritada?”
„Mis saab veel parem olla?” ütles Andres muiates.
„Hea küll, aga ärge sellist nalja rohkem tehke. Mõni kukub veel alla.”
Poisid läksid hobuste selga ning Aivo ütles meile, et kuna me juba ilma sadulateta oleme, siis hakkamegi harjutama jalusteta traavi ja tasakaalus püsimist. Tegime seda esialgu igaks juhuks ühekaupa. Traavi ajal ei olnudki Porru selg enam nii pehme, vaid ta selgroog oli üsna valusasti tunda, pealegi ta loksutas hirmsasti. Mul ei olnud siiski eriti palju võimalust sellele tähelepanu pöörata, sest pidin keskenduma selga jäämisele. Nüüd alles mõistsin, kui palju ma tegelikult sadulast ja jalustest sõltun, et tasakaalus püsida.
Õnneks ei lasknud Aivo meil väga kaua piinelda ja tegime rohkem harjutusi sammus,