Hobusehullud. Marian Suitso. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Marian Suitso
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Книги для детей: прочее
Год издания: 2013
isbn: 9789949274208
Скачать книгу
ergutasid meid ning Andres andis muudkui uusi juhiseid.

      „Kas me varsti ratsutada ka võime?” julgesin keset harjutuste vihtumist piiksatada.

      Andres kortsutas kulme.

      „Kas te hakkate treeneritele vastu?”

      „Ee…ei, muidugi mitte. Me teame väga hästi, et treeneritel on alati õigus. Lihtsalt tahaks tunni ülesehitust teada.”

      „Jaa, kohe saate ratsutada ka. Kuna meil on tegemist naissooga, siis ratsutamiseks palun võtta daamiistak.”

      Vaatasime tüdrukutega üksteisele otsa ning seejärel poiste poole.

      „Päriselt mõtled või?” küsis Anette.

      „Aga muidugi,” kinnitas see. „Te ikka teate, kuidas daamiistak välja näeb?”

      Olime filmides näinud küll. Aga siis olid ka mingid teistsugused sadulad. Ütlesime seda poistele.

      „Paraku pole meil teile spetsiaalseid sadulaid pakkuda, aga tõelised daamid ei lase ennast sellisest pisiasjast häirida,” teatas Andres.

      „Millest sa üldse järeldad, et me oleme tõelised daamid?” uurisin mina.

      „Igatahes kui te tahate täna ratsutada, siis peate tegema seda nii, nagu treenerid ütlevad,” väitis Sass.

      Muidugi tahtsime me ratsutada ja peagi kõõlusime ebakindlas poosis, mõlemad jalad ühel pool sadulat. Appikene, kuidas naised küll vanasti hakkama said? Ja veel galoppi sõita ja isegi hüpata? Suurem osa vist tegi küll sohki ja istus pikkade seelikute varjus ikka ebasündsalt kaksiratsi. Daamiistak on tõesti väga ebamugav ja ma ei usu eriti, et spetsiaalne sadul teeks seda palju mugavamaks.

      Sellega meie piinad veel ei lõppenud. Paistis, et poistel oli kogu trenn hoolega läbi mõeldud, et aga meie arvel võimalikult palju nalja saada. Nad lubasid meil küll jälle kaksiratsi hobuse seljas istuda, aga käskisid traavis ilma jalusteta kergendada. Pidavat hästi jalalihaseid treenima. Oi, kuidas me igatsesime selle harjutuse ajal niisuguseid nahkadega ratsapükse nagu poistel ja Angeelikal! Tavaliste pükstega libisesid põlved sadulas hirmsasti.

      Ma sain veel parajat vatti sellega, et pillasin steki nagu kiuste mitu korda järjest maha, ja et poiste sõnul oli hobuse seljast maha ja jälle tagasi selga ronimine järjekordne suurepärane treeninguvõimalus, ei vaevunud nad stekki üles tõstma ja mulle ulatama, vaid ma pidin ise sellele järele ronima. Ilmselt kogu selle trenni pingutuste tõttu tekkiski mul mingi kondinõrkus, nii et ma ei suutnud stekki üldse käes hoida, vaid pillasin selle kogu aeg maha. Kõigi Murphy seaduste kohaselt sattus mulle seekord ka ilma käerihmata stekk.

      Trenni lõpus kästi meil teha veel üks seeria „lõdvestavaid” kõhulihaseharjutusi, aga me hakkasime kõvasti protesteerima ja siis lubasid treenerid meil suuremeelselt ainult venitusharjutusi teha. Selle vastu polnud meil midagi, sest venitamine kuluski pärast sellist trenni ära.

      Loodetavasti on Aivo järgmise trenni ajaks tagasi!

      Reedel, 23.10

      Küll on kahju, et Eliis sõitis juba pärastlõunal koos perega vanaema juurde ega saanud ratsutama tulla. Täna oli meil Anette ja Mari-Liisiga suursündmus – saime lõpuks ometi galoppi teha. Aivo küsis, kas tahaksime proovida, ja meie muidugi hõiskasime „jaa!”. Aivo õpetas, kuidas hobuseid galoppi tõsta, ning lasi meil siis ükshaaval seda teha. Mul õnnestuski lõpuks Lulli galopile saada ja see oli vägev. Alguses olin muidugi ebakindel, aga sain istaku enam-vähem paika ja kui allakukkumise tunnet enam ei olnud, sain hakata seda tõeliselt nautima. Oi, kui mõnus see oli! Mu juuksed, mis ulatusid kaska alt välja, lehvisid tuules ja oli kuidagi nii hea vabaduse tunne. Laulsin mõttes: „Põgene, vaba laps!” Siis jäi Lulli ootamatult traavile ja ma pääsesin vaevu allasadamisest, aga olin ikkagi ülimalt rahul. Anette Porruga ja Mari-Liis Papaiaga tegid ka galoppi ja pärast rääkisid, et nende meelest on see ka super mõnus.

      „Nüüd oleme me igatahes algajate seisusest väljas,” ütlesime pärast poistele. „Nüüd ei saa te meilt mingil juhul nõuda, et me teid teeniksime, isegi kui selline traditsioon oleks olemas, kuigi seda muidugi pole.”

      Poisid vahetasid pilke.

      „Tegelikult seni, kuni te veel ei hüppa, olete ikka algajad,” väitis Andres kavalalt. „Meie meelest oleks see, et algajad teenivad edasijõudnuid, kõigest hoolimata üks väga tore traditsioon. Ma arvan, et Aivol ega kellelgi siin poleks midagi selle vastu, et sellist traditsiooni alustada.” Oliver ja Sass kiitsid takka.

      „Meie oleme selle vastu!” hüüdsime tüdrukutega peaaegu et kooris.

      „See ei loe,” ütles Andres malbe naeratusega, „sest algajate sõna ei maksa midagi.”

      „Igavesed petised olete!” hüüdsin pahaselt. „Ise sa, Andres, ütlesid, et kui hakkame galoppi tegema, pole me enam algajad.”

      „Me mõtlesime lihtsalt ümber,” kostis Andres rahulikult. „Reeglite muutmine on meie kui edasijõudnute privileeg.”

      „Kus see kirjas on?” nõudis Anette söakalt.

      „Rahu, rahu!” manitses Andres. „Käituge viisakalt, muidu me paneme teid oma saapaid puhastama.”

      „Seda me küll ei tee!” hüüdsime meie.

      „Me Oliveri ja Sassiga oleme vahepeal ka teie treenerid,” ütles Andres, „ ja te teate küll talli seadust, et on ainult üks õige arvamus – nimelt treeneri arvamus. Nii et ärge vaielge vastu ja kuulake alati sõna, kui teist vanemad ja targemad teiega räägivad.”

      Otsustasin asjadele veidi teistsuguse käigu anda: „Te siin mõtlete igasuguseid reegleid välja, aga tegelikult oleks õiglane, kui hoopis teie teeniksite meid.”

      „Ei tea miks?” olid poisid üllatunud.

      „Sest esiteks oleme me tüdrukud ja teie kui poisid peaksite käituma džentelmenidena.”

      „Jama jutt!” hüüdis Sass.

      Ma ei lasknud ennast sellest segada ja jätkasin: „Teiseks oleme meie siin uued ja oleks igati õiglane, kui teie vanemate olijatena hoolitseksite meie eest ja aitaksite meil sisse elada. Seda nimetatakse viisakuseks ja külalislahkuseks, kas teate.”

      „Te ei saa öelda, et me ei aidanud teid alguses,” ütles Andres. „Kes aitas teil hobuseid valmis panna? Meie! Kes andis teile trenni? Meie!”

      „Nojah muidugi, sest Aivo ju käskis,” ütles Anette.

      Mina lisasin: „Kui te oleksite ise heast südamest ja ilma käskimata meie eest hoolitsenud ja oma abi pakkunud, siis võib-olla me isegi vaataksime teile alt üles. Aga te ju ainult kiusate meid − ajate meid ilma sadulateta sõitma ja siis ei suvatse isegi meid hobuse selga aidata, kuigi me palume härdalt. Nii et ärge arvake, et me peame teist hirmsasti lugu, mis sest, et te hästi sõidate.”

      „Ahaa, te arvate, et me sõidame hästi!” ütles Andres ja ajas rinna uhkelt ette.

      „Pole viga jah,” ütlesin mina, „aga sellepärast ei tasu küll uhkeks minna.”

      Lõpuks ei viitsinud me enam poistega kembelda ja tulime tulema. Sellest, et me neid teenima hakkaksime, võivad nad küll ainult unistada!

      Jess! Järgmisel nädalal on koolivaheaeg! Nädal aega pääsen poppide mõnitustest ja ehkki kodutöid ikka anti, siis vähemalt ei pea päeval koolis passima. Võib-olla võtame ka tüdrukutega midagi mõnusat ette, näiteks läheme kinno või teeme jälle kellegi pool filmiõhtu.

      Järgmisel laupäeval aga on tallis võistlused ning Aivo ja Riina ütlesid, et kõik, kes ei võistle, on oodatud abilisteks ja kaasa elama. Meie kindlasti läheme!

      Laupäeval, 24.10

      Eliis helistas. Ta vanaemal on tervis praegu üsna kehv ja ta otsustas koolivaheajaks vanaema juurde abiks jääda. Nii kahju – kõigepealt muidugi vanaemast, aga sellest ka, et Eliis on vaheajal ära. Aga mis teha. Vähemalt ta arvas, et laupäevaks on ta tagasi ja saab ka võistlusi vaatama tulla.

      Esmaspäeval,