Kui me küsime „Inimesekeselt tänaval”, mis ta arvab regulatsioonist, siis vastus on harilikult kahene: mina tahan olla vaba, aga teisi tuleb reguleerida … ja siis karistada, kuid mitte lihtsalt karistada, vaid rängalt. See on nagu vanasõnadega: ühelt poolt, kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, ja teiselt poolt, kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Mõlemat vanasõna korraga kasutades saame kokku midagi kükloobisarnast. Jätkusuutlikku ühiskonda niimoodi, et ühtedel on ainult õigused ja vabadused, teistel vaid kohustused ja vastutus, üles ehitada ei saa. Jätkusuutlik on ühiskond, kus on tasakaalus õigused, vabadused ja kohustused, vastutus. Siin tekib üks huvitav paradoks: kui mul on õigus otsustada, siis võin ma ka eksida, ja kui ma eksin, siis ma pean ka vastutama. Vaat sellist vabadust, kus Inimesekene ka vastutama peab, ta küll ei taha. Mugavam on lasta teistel otsustada, mis iseenesest on ohtlik totalitarismi kasvulava. See on nagu ühiskonna mugavuslipp, et kui ma ei otsusta, on mul kogu aeg võimalik küsida „Kes on SÜÜDI?”. Mugavus, mitte otsustada, ümbritseb meid igal sammul, nii töös kui ka pereelus. Probleem on selles, et süsteemis ei tekiks liiga palju niisuguseid Inimesekesi, kes ei suuda/taha/oska otsustada, ega jääks liiga vähe neid, kes (teiste eest?) on valmis otsustama. Üheksakümnendate aastate algul tundus, et kõik teed on valla, et igast traktoristist saab uhke taluperemees, farmer, mõisnik ja müürimehest ehitusettevõtja. Tuli välja, et see ei olegi nii lihtne, kui teile ei öelda igal hommikul, et lähed sellele põllule ja künnad kuni … õhtuni. Otsustusõiguse/sunniga kadus ära mugavus ja turvatunne. Tuli ise vastutada, tuli vastutada oma üha järgnevate otsuste, sh valeotsuste eest. Paljude jaoks oli see väljakannatamatu ja nad ütlesid: „Võtke endale minu vabadus ja andke mulle minu mugavus!” Nüüd on neil nende mugavus ja nad teavad täpselt, … kes on süüdi: poliitikud ja bürokraadid (vahel ka naabri Kusti, sest tal on pann hästi läinud).
Kui nüüd kellelegi tulevad meelde legendaarsed „Jah, härra Minister” ja „Jah, härra Peaminister”, siis on need bürokraatliku süsteemi toimimise kirjeldamise meistriteosed, ainult et … niivõrd mitmekihiline, et pealiskaudsel lugemisel võib jätta vale mulje. Mitte bürokraat Hamphry ei olnud see, kes süsteemi ära kasutas, vaid kui te tähelepanelikumalt loeksite, saaksite aru, et süsteemi sai ära kasutada vaid see, kes omas rohkem informatsiooni. Kõik tegelaskujud kasutasid süsteemi ära, sest nad tundsid süsteemi. Informatsioon, see on jõud! Õigemini informatsioon iseenesest pole mingi jõud, niisamuti nagu püstolgi. Jõuks muutub informatsioon vaid selle kasutamisel. Teistpidi vaadates, ega püstolit ei saagi kasutada, kui teil seda pole. Muide, ei maksa alahinnata kõikvõimalikke kergemas vormis esitatud raamatuid, need nn naljaraamatud ehk kergekad võivad olla vahel ammendamatud filosoofia käsiraamatud. Pärast kõikvõimalike punaste ja mustade, kuritööde ja karistuste, tõdede ja õiguste, Balzaci pooleteist riiulimeetri romaanide ja paljude teiste „tõsiste” romaanide läbilugemist sai mulle selgeks, et kogu maailma klassika on üles ehitatud ilgusele, sadismile, reeturlikkusele ja tapmisele. No tõe huvides tuleb mainida, et vahel vulpsab sinna vahele ka armastust, üllust ja ausameelsust, kuid need polnud põhiteemad. Peab ütlema, et ma ei näe maailma nagu Dostojevski või Balzaci tegelased. Maailma rõõmsamat käsitlemist peetakse millegipärast kerglaseks, kuid suures osas krimkades, anekdootides ja rahvalikes ütlemistes on väga palju sügavaid ja ehedaid tõdesid. Oleneb muidugi, kuidas lugeda ja kus lugeda. Reisile minnes võtsin alati kaasa mingi „kergeka/krimka”. Lennujaam või laev ei ole just koht, kus pidevas suminas pikkade tundide jooksul võiksid järjestikku väga süvenemist nõudvat lugeda. Seega, kuidas lugeda? Kui lugeda krimkat ajugümnastikana, võtad probleemid lahti, leiad ootamatult väga huvitavaid filosoofilisi ütlemisi. Seega, isegi meelelahutust võib mõttega lugeda. Muidugi trendikas on viidata „tõsistele” teostele või tõsiteaduslikele teostele, see on nagu saaksid isegi osa nende korüfeede teoste kuulsusest. Ei tea isegi, kas kiusu pärast või meelelaadist lähtudes, kuid otsustasin selles kirjatükis heita kõrvale enamiku kaunitest ja kõrgetest ütlemistest ja kutsuda teid vaatama, milliseid mõtteterasid levikirjanikud oma sopakatesse on peitnud. Nagu üks auväärne teatridekoraator vastas intervjueerija küsimusele oma kaheksakümnendal juubeliüritusel, et miks tema, modernsete voolude ja Picasso kaasaegne, ei maali selliselt … ajastuomaselt: „Ma ei näe maailma sellisena.” Selle elatanud mehe vastus oli siiras ja geniaalne! Kui mõelda sellele ütlemisele, siis kas kõik need kes … tapavad õnnetut, reedetud kangelast kaks ooperivaatust järgemööda, kas nemad näevadki maailma sellisena või teesklevad nad … sügavaid tundeid, kaastunnet? Või hoopis elavad nad sellele olukorrale kaasa mingis iharas, peidetud pahelisuses?
Regulatsioon määrab ära selle, millist tüüpi majandust me ehitame. Näiteks üheksakümnendate aastate regulatsioon põllumajanduses soosis võitlejatüübi esilekerkimist ehk ilma igasuguse riigipoolse toeta pidid põllumehed, Inimesekesed, hakkama saama. Mugandumine regulatsiooniga või õigemini regulatsiooni puudumisega toimus raskelt, kuid ellujääjad olid tõelised rangerid – ettevõtlikud ja kohanemisvõimelised. Leedukad läksid mööda teist teed ja lohistasid pikka aega järel oma ebaefektiivset väiketootmist. Kuid Euroopa Liidu kvaliteedireeglid sundisid ka neil lõpuks oma harjumustest loobuma. On selge, et nostalgiline arusaam, et ühe pulli, kahe lehma ja kolme kanaga võib suure talupere tänapäeva elustandarditele vastavalt ära elatada, on küll püsiv, aga ka püsivalt väär. Mõned asjad siin maailmas muutuvad väga aeglaselt, juba 1939. aastal vaidlesid põllumajandusminister Tupits ja majandusminister Sepp, kas talu on äraelamistalu, elustiil või konkurentsivõimeline majandusüksus. Seitsekümmend aastat hiljem arutame ikka samade … väärtuste? unelmate? nostalgia? üle. Nostalgia nostalgiaks, kuid nagu Vanaema Marie selgitas vana rätsepa ütlemist, kui talle riie toodi: „Annab riie välja, teeme ülikonna, ei anna välja teeme taskurätiku.” Ehk kõigest saab midagi teha, kuid sündsuse huvides ei maksa ülikonda ja taskurätikut segamini ajada. Siiski arvab terve hulk vandenõuteoreetikuid, et oleme maailma arengumudelite katseklaas, kus saab erinevaid olukordi läbi mängida, nagu matemaatilistel mudelitel, uuendusi sh. ka riskantseid. Seepärast on meile ka üht-teist lubatud, et kas veame ekstremaaltingimustel välja? Kui see on katseklaasimajandus, siis peab ka regulatsioon olema vastav ehk reeglistik, mis sobib rangeritele, ei sobi kootide ja hangudega maakaitseväele. Seega, kui oleme usaldusväärsed kaskadöörid, siis ei saa meile sobida reeglistik, mis sobib tänavasõiduks. Siis tulebki meie reeglistiku/ärimudeli ülesehitamisel lähtuda ja olla valmis uuteks väljakutseteks: äri kui väljakutse, väärtuste loomine kui väljakutse (mitte kojukutse). Sellisel juhul ei sobi ka mugavalt lamamine meie mudelisse. Sellises mudelis on olemas vaid üksainus mugavus ja see on mugavus tegutseda, mitte mugavus mitte teha, mitte otsustada, mitte viitsida. Inimlik mugavus viib inimliku laiskuseni. Vanaema Marie ütles ikka, et kui Inimesekene jookseb, aga saab kõndida, siis ta kõnnib, kui ta kõnnib, aga saab seista, siis ta seisab, kui ta seisab, aga saab istuda, siis ta istub, ja kui ta istub, aga saab lamada, siis ta lamab. Regulatsiooni ülesanne on hoida inimesed liikumises, mitte lasta neil tarduda ega stagneeruda. Mõelge kas või oma hommikusele voodist tõusmisele, mil olete valmis viie minuti une eest silma pilgutamata ära andma pool kuningriiki. Kerge on anda ära seda, mida teil kunagi pole olnud. Kuid mingi jõud ajab teid siiski voodiservale istuma ja te istute ja istute ja istute … Ja te mõtlete, pann võtaks, et peaksin püsti tõusma, aga selle mõtte tulemusena ei juhtu mitte midagi. Sama hästi võiksite mõelda, et tahate olla Rio karnevalil. Selleks, et teie mõte püsti tõusta teostuks, peate andma endale käsu seda teha, ehk tööle hakkab teie personaalne kubjas ja regulaator ühes isikus. Kui te ei anna endale käsku üles tõusta ja tööle minna, siis jäätegi istuma/lamama. Sellisel juhul lülitab regulatsioon, nüüd juba mitte teie isiklik regulatsioon, teid kui kõlbmatut Inimesekest töösuhtest välja ja Te ei saa iialgi minna karnevalile. Ei tohi loobuda, loobumine on nagu uimasti, see toob kaasa uue ringi loobumisi ja regulatsioon lülitab teid üha uutest süsteemidest välja.
Ma ei tea, äkki ongi inimlik rumalus ja laiskus inimkonna kaitsemehhanism, et meie