–Retsept – Peetri kasumivorsti viilutamine ja serveerimine. Iga ettevõtja tahab saada mingi kindla suuruse kasumit. Seda võib ta teha kas ühe teenuse ja ühe suure hinnaga või jagada seesama teenus väikesteks osadeks, koos lõpmatu jada „väikeste hindadega”. Kui soovite mahlast kasumit, ärge serveerige tarbijale hinda toorelt ja räigelt ühes tükis. Selline käitumine ehmatab Inimesekest. Lõigata kasumivorst vaikselt pikikiudu, et tootja kasumimahl välja ei voolaks ja kliendil jätkuks närimist pikemaks ajaks, imeõhukesteks viiludeks, maitsestada segadusseajava kastmega koos meeldiva hääle ja hurmava naeratusega. Serveerida ootamatult, kuid soojalt
–Susserdama – Vanaema Marie käsitluse järgi oli see midagi vusserdamise ja suli tegemise vahepealset, kaldega rohkem vusserdamise poole
–Palvetund – iganädalane ministeeriumi nõupidamine, osa kuulab hardas lootuses midagi uudisväärtuslikku kuulda, osa igavleb, osa magab, aga muidu on huvitav
–Poriment – Inimesekene, kes väga tahaks olla prominent, kuid oma isikuomadustelt ei küüni kuidagi selleni. Selleks, et tuntuks (mitte prominendiks) saada, ollakse kõigeks valmis, kas või poris püherdama
–„Ratsavägi” – paljudes Ameerika vesternides tuleb vapratele võitjatele viimasel minutil appi ratsavägi. Õnnelik lõpp. Ka Ameerika tänapäeva politseijõududes kasutatakse abivägede terminiks „ratsavägi“. Olgu meilgi ratsavägi abi ja taustajõud
–Mittevaletamine – tõega koonerdamine
–Mögga – Just niimoodi kahe g-ga kirjutas minu õppejõud kunagi ühe kohustusliku kirjanduse autori kohta, väljendades sellega oma suhtumist nii teose sisusse kui ka autorisse. Minule on see muutunud sünonüümiks millelegi, mida võiks kokku võtta, kui möga, jama, sisutühi kuni põlastusväärseni välja
–Mulgikapsa varjund – oleme maailmast üle võtnud paljusid regulatsioone, kombeid, tavasid, kuid mitte päris niimoodi, nagu need head asjad toimivad teiste juures, vaid monteerinud sinna juurde midagi oma, mis muudab kogu hea mõtte mõttetuseks. Näiteks võtame üle Chaneli lõhnaõli tootmise, kuid lisame veidi mulgikapsa südamelähedast lõhnakest
–Ökonoomiline poeem – majandusanalüüs
–Ringkäenduse (tuntud ka Ringkaitseseadusena) seadus – mina ütlen, et Sina oled auväärt Inimesekene, Sina ütled, et mina olen auväärt Inimesekene, seega me mõlemad oleme auväärt Inimesekesed, kui leiame kolmanda kiitja lisaks, siis oleme väga auväärt Inimesekesed ehk gurud ja kui partii jaoks neljanda käe leiame, siis oleme juba koolkond
–Tibutall – Üks kahest noorpoliitikute arenguvormist. Esimene on selline taluõue arengu stiil, kus tibukesed siblivad rõõmsalt ja vabalt looduskeskkonnas, ja teine tibutallis (tuntud ka kui broilerlus) kokkusurutuna ja tegevusvabaduseta puurides, kuid kindla toiduratsiooniga
–Surnud karpkala pilk – selline huvitu ja igavlev pilk, millest on aru saada, et Inimesekesel puudub antud asja vastu huvi
–JUMI, MAMI, RAMI – justiitsminister, majandusminister, rahandusminister
–Pilvepiir – üldjuhul on peetud silmas mingit ülemuslikku asutust
–Reguleerija – et mitte ära eksida kõikvõimalike regulatsioonide ettevalmistajate ja kontrollijate-järelevalvajate rägastikku, nimetame neid üldnimega Reguleerija. – Reguleerija võib lähtudes kontekstist olla nii ministeerium, amet, linnavõim kui ka üksik ametnik, kes teostab järelevalvet
–Robespierre’id – reguleerija eritüüp ehk kontrollija, kes püüab igast tegevusest välja imeda rikkumise
–Paisupaak – näiteks küttesüsteemi osa, kuhu koguneb vesi selle kütmisel/paisumisel, et vältida süsteemi lõhkemist. Samuti majanduspiirkond, mille teeneid kasutatakse vaid siis, kui maailmas on tõusutrend ning omamaisest töötajaskonnast/tootmisvõimsusest ei piisa
–Klubiline tegevus – tegevus, mille eesmärgiks polegi midagi kasulikku luua/teha vaid enda lõbuks aega veeta
–Kartell – keelatud on konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevaheline kokkulepe, kooskõlastatud tegevus ja ettevõtjate ühenduse otsus – Monopol – turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja, kelle positsioon võimaldab tal sellel kaubaturul tegutseda arvestataval määral sõltumatult konkurentidest, varustajatest ja ostjatest
–Bürokraatiatõlk – adapter nende vahel, kes teavad, kuid ei räägi, ja nende vahel, kes räägivad, kuid ei tea
Kõigi regulatsioonide algus
Mu isa õpetas mind kunagi kirjandit kirjutama sellise valemi järgi, et hakka lihtsalt kirjutama, esimene lehekülg läheb niikuinii prügikasti. See sissejuhatav tegevus on vaid selleks, et sulg soojaks saada ja mõte lendama panna. Hakkame siis peale ja vaatame, mis on kõlblik prügikasti jaoks ja kas midagi lendama ka hakkab. Seega …
Regulatsioon. Mis see on? Kas reeglite kogum, et meil oleks lihtsam toime tulla igapäevaelus? Kaitsekilp olelusvõitluses? Või religioon? Enne kui Inimesekene muutis reeglid religiooniks, olid need tarvilikud liigi ellujäämiseks. Vaid need isendid, kes täitsid teatud reegleid, suutsid ellu jääda ja järglasi anda ning seda mitte ainult inimühiskonnas, vaid kogu looduses. Seega – loodus kui tohutu bürokraatlik süsteem? Miks ka mitte. Looduses on lihtne: rohttaimest ei kasva mastimändi ja ta ei püüdlegi selle poole, tal on oma nišš ja kõik need, kes on püüelnud kõrgustesse ehk rikkunud reeglistikku, pole enam ei rohttaimed ega ammugi mitte mastimännid. Samuti ei püüdle mesilane elevandiks saama, pole neil mesilastel selleks ei komiteesid, töörühmi, tegevusplaane ega missiooni kirjeldusi. Ei, mesilased lihtsalt arendavad oma väga efektiivset võrkstruktuuri ega tee elevantidest väljagi. Elevant on küll nende maailmaga seotud, kuid peaaegu teine universum. Elusloodus paneb välja regulatsiooniga seotud nähtavad märgid, alates meelitavatest kuni ähvardavateni, hammaste näitamisest kuni paaviani punase tagapooleni. Ja jällegi, need, kes pole neist regulatsiooni märkidest aru saanud, neid pole enam olemas. Inimesekene oma uhkuses/upsakuses on paljudele protsessidele, mida ta arvab juhtivat, andnud nimed, nagu seadused, määrused, korraldused jne. Inimesekene arvab tõsimeeli, et on leiutanud midagi uut, midagi sellist, mis on erinev loodusest kui universaalsest bürokraatlikust süsteemist. Tõesti, tõesti, midagi uut ju on. Nimelt looduse kahele põhireeglile, sugutung ja surmahirm, on Inimesekene leiutanud kastme, ehk kuidas ennast veenda, et ellujäämisele suunatud tegevused on just sellised, mida ta tahaks teha. Üldjuhul on veel tähtis tekitada tunne, et ta tahab seda meeleldi teha. Sealjuures on võimalik kastet valmistada hapukas-kibedat, mis tähendab karistusühiskonna loomist, või magus-maitsvat, mis kõditab egot ja tekitab mulje vabatahtlikkusest ja selle jätkuvast soovimisest. Alati tuleb kasuks, kui leida endale stiimul õigete/vajalike/kasulike asjade peaaegu vabatahtlikuks tegemiseks. Ka vana hiidlane meelitas ennast hapuks läinud suppi sööma, viinapudelit lauale pannes (ega toitu saa raisku minna), ise pobisedes: „Söö suppi, hiidlane, pärast saad klõmaka viina!” Vastik oli (supp, mitte viina pakkumine), mitte kuidagi ei tahtnud süüa seda suppi, kuid stiimul, mis pidi ootama protsessi lõpus, oli üliahvatlev. Supp söödud, pani hiidlane pudeli kappi tagasi ja taat ütles endale: „Jälle said petta, vana hiidlane.” Seega oli probleem, läbi isikliku stiimulipaketi, lahendatud. Kui nüüd keegi oleks sööjale peale käratanud, et enne lauast ei tõuse, kui supp söödud, oleks vaja repressioone, järelvalvajat, järelkontrolli ja sunnimehhanismi. Ehk kõik need regulatsioonid, mis ei toimi iseenesest, loomulikul moel, või ei toimi stiimulite kaudu, on ebaloomulikud ja hirmkallid ühiskonnale. Hirmkallid on nad sellepärast, et osa kogutud saagist/tulust/maksudest läheb selle osa ühiskonna ülalpidamiseks, kes ei tooda ei midagi, küll aga tarbivad. NL-is käibis seitsmekümnendatel aastatel mõistujutt, et ühiskond, mis oli allutatud tohutule kontrolliaparaadile, on nagu kogu maad läbiv rong, milles pooled sõitjad on „jänesed” ja pooled on kontrolörid. Mõistujutu iva oli selles, et pileti eest ei maksnud ei „jänesed” ega ka kontrolörid. Ja niimoodi see süsteem kokku variseski. Ükski ühiskond ei saa jätkusuutlikult areneda liiga reguleeritud süsteemi korral. Kõigevägevam