üle kümne korra. Kuna seal ei toimi vaba turg selle klassikalises mõistes, siis me ei tea ka, kas üheksakümnendate aastate hindade tase oli „ületootmise” tase või normaaltootmise tase. Peale selle võimendab olukorda börsi kasumiootuse vägi. Nagu targad Inimesekesed räägivad, ei tea keegi täpselt, kui palju mingil momendil naftat liikvel on. Arvestatakse küll, et võib-olla nii ja naa palju tankerites ja nii ja naa palju terminalides, ümbertöötlemistehastes, reservides, kuid keegi ei tea seda täpselt. Börssi ei liiguta mingi teadlaste tõsiteaduslik analüüs, vaid ilmaprognoos USA-s või OPEC-i naftaministri poetatud fraas, et: „Võimalik, et me järgmisel nädalal kohtume ja võimalik, et tuleb jutuks naftakoguste tootmismahu ümbervaatamine …” Selline teade võib hetkega viia börsi paanikapunkti, ilma, et selleks objektiivselt mingit vajadust olemas oleks. Sel ajal, kui naftatootjad naudivad kokkulepetest tulenevaid megakasumeid, on majandusharu järgmised astmed tõelises konkurentsi võitluses ressursside omandamise pärast. Külastades kunagi ühte põhjamaade kütusekontserni peakorterit, tutvustati mulle turu olukorda näite varal, mil naftalaadung, selle tankerile laadimise momendist kuni sihtkohani, oli vahetanud omanikku üheksateistkümnel korral. Sealjuures oli nafta teekonna vältel seitse korda ümbertöötlemisfirma valduses. Tegemist on tõeliselt suure äriga. Meie mõistmist sellest ärist moonutavad teatud määral meie turu mõõtmed. On olemas Suurte Arvude seadus ja kuigi ma pole kuulnud Väikeste Arvude seadusest, siis olen kindel, et just sellist terminit oleks õige kasutada meie mitte suure/väikese turu puhul. Seega meie turu väiksust arvestades nimetame meie turul toimuvat Väikeste Arvude seaduseks. Nimelt on süsteem juba kaua aega töötanud niimoodi, et olenemata erinevatest kütusemüüjatest, on põhilisi tavakütuse maaletoojaid üks-kaks. Sellest ka üsna lähedased hinnad jaemüügil. Reguleerijad on korduvalt kontrollinud ja analüüsinud kütusemüüjate hinnakujundust, kuid kuna see on kaetud ärisaladusega, ei saa nad seda avaldada. Tagantjärele võib öelda, et massimeedialik spekulatsioon ettevõtjate marginaalidest (mida keegi selle all ka mõtleb) on sügavalt hambutu ja see, kust tekib kasum ja kust kohast kahjum, pole nendes analüüsides ja tegelikul maailmal midagi ühist, isegi ligilähedaselt mitte. Kõrvalepõikena hakkas mind huvitama, mida targad raamatud kirjutavad sõna „marginaal” kohta. Sirvides erinevaid käsiraamatuid, (seletavaid) sõnaraamatuid ja teatmeteoseid, oli kõige levinum vaste marginaali kohta, et tegemist on ääremärkuse, mõttekillu, vähetähtsa, piiripealsega. Majanduskirjanduses kasutatakse marginaali mõistet põhiliselt kui hinna, kursi ja intressimäärade vahet. Igapäevaelus jääb küll mulje, et selle sõnaga oleks tegemist nagu „vabavaraga”. Igaüks sisustab seda sõna/mõistet omamoodi, leides sellele kõige pöörasemaid kasutusotstarbeid. Kui nüüd lähtuda sellest, et suured kütusefirmad auditeerivad enda tegevuse vastavust konkurentsiõigusele ja koolitavad iga aasta vastavalt sellele ka personali, kuna Konkurentsiseaduse rikkumise trahvid on kogu maailmas väga kõrged, langetavad firma prestiiži ja ühtlasi sellele ka firma väärtust börsil. Seega pole tõenäoline, et kontsernide peamajad on andnud õiguse mingeidki konkurentsiõigusealaseid manipulatsioone teha kohalike teivasjaamade pealikel, nagu meie väikese turu kohta võiks öelda. Seega kerkib veel kord üles kontrolliökonoomiline küsimus, kui otsitakse pidevalt ja andunult midagi, mida ei eksisteeri, mis on välja paisatud edeva peibutuspardina, kui palju jääb siis asjalikku tegevust tegemata. Kõikjale lihtsalt ressurssi ei jätku.
