on loonud. Seega on võimalik jaotada vaid see raha (ühist raha), mis meie kokku kanname. Täiesti tavaline on, et omavalitsustegelane kõmiseva hääle ja kummis rinnaga teatab uhkusega rattatee või koolimaja avamisel, et see on tehtud linna rahadega. See on sama, nagu Eduard Vilde „Pisuhännas” küsib vana Vestmann kirjatsuralt: „Kas sa tulid mu tütrele kosja minu enda rahaga?” Nii ei valmiks iial ka rattatee ega koolimaja, kui see peaks toimuma kohaliku omavalitsuse rahade eest, sest seda raha lihtsalt ei ole, on vaid meie teenitud ja kohalikule omavalitsusele loovutatud raha. Kõrvalepõikena tekib mul küllaltki ketserlik mõte, kas rattateede ehitamine ennaktempos on ikka mõistlik ja efektiivne tegevus. Ärge mõistke mind valesti, olen ka ise rattasõitja, kuid rattasõitjad on tühine vähemus Inimesekestest. Meie rattasõit pole selline nagu Skandinaavia maades. Meil on rattasõit rohkem klubiline tegevus, kitsa ringi harrastus. Lähtudes sellest on rattateedele eraldatud vahendid nagu luksuskauba ostmine. Ehk vaadates teiselt poolt, kas me igapäevaelus, piiratud ressursside tingimustes, valime sellise menüü, mis võimaldab meil iga päev normaalselt toituda, või ostame purgitäie kalamarja ja vihume selle ühe korraga vöövahele? Kõik vastavad ilmselt, et esimene variant on mõistlik. Õige kah, sest need, kes valisid teise variandi, need ei saa vastata. Need on evolutsiooni käigus lihtsalt välja surnud. Muide, kas teie tahate edaspidi vastajate või mittevastajate seltskonda kuuluda? Kuid avaliku raha kasutamises käitume millegipärast teistmoodi, las Inimesekesed murravad jalad kehvadel kõnniteedel, las autod roomavad ühest august teise, poolteljed järel lohisemas nagu vanaisa karuäke, kuid meie ehitame rattateid. Miks? Kas see on mingi moeröögatus? Tahtmine olla popp? Ega ometi rahva tervise arendamiseks? Kas selleks pole mõistlikumaid lahendusi? Võib-olla on seletus hulka lihtsam, see võimaldab Poliit-Inimesekesel hoomatavalt väiksema vaevaga pääseda meediasse. Lint on ju tarvis pidulikult läbi lõigata. Kuid kas selline valik on ka tõhus? Tee-ehituse seisukahalt pole selline lahendus teps mitte tõhus, kuid kui vaadata lindilõikamise ökonoomika seisukohalt, siis on tegemist väga tõhusa investeeringuga. Ainult, et … teed on ikkagi lagunenud. Vaat selline kõrvalepõige. Teine levinud arusaam on, et kui meil juba ametnikud on, siis nende töö nagu ei maksakski midagi. Laske nad teevad seda ja toda ja siis lisame veel mingeid kohustusi. Tegelikult kõik see maksab ja maksjad oleme meie. Seega riigil ja kohalikul omavalitsusel ei ole „oma raha”, on vaid see raha, mida maksumaksja neile loovutab ehk maksab riigile ja kohalikule omavalitsusele toimetulekutoetust. Kui me lähtume sellest, et riik saab teatud teenuste osutamiseks meilt toimetulekutoetust, siis nii nagu toimetulekutoetustega ikka, peame vaatama, kas toetuse saaja kasutab seda toetust sihipäraselt. Kas me oleme tellinud näiteks detailplaneeringu venitamise teenuse, mis kestab neli-viis aastat, mille maht vulgaar-primitiivse arvestuse järgi võiks olla kuni 10 000 ametniktundi? Kui seda tööd on teinud pühendunult kaks Inimesekest (selles mõttes, et vahepeal on toimunud komisjonid, nõupidamised, kooskõlastamised jne), siis on raisku läinud lausa 20 000 ametniktundi. Ja ametniku palk pole ainuke kulukomponent selle teenuse juures. Kui me loeme siia juurde veel köetud kabinetid, transpordi, side, paberi, muud teenused ja tarvikud ning kliendi asjatult raisatud aja, siis võime kogu summa korrutada kahega (aeg on nagunii pöördumatult taastumatu ressurss). Ega riigi tasandil asjad teistmoodi kulge, näiteks kas oleme tellinud seaduste muutmise konveieri teenuse? Tavamõistus ütleb, et kui 420 seadusest muudetakse aasta jooksul 360, siis peaks sellises riigis olema revolutsioon või katastroof. Normaalses, funktsioneerivas riigis näitab selline hulk seaduste muutmist vaid seda, et keegi kasutab kurjalt meie toetusraha, imiteerides tegevusi, mida me tegelikult ei ole tellinud. Kui võtta jälle primitiiv-vulgaarselt, siis lihtsa seaduse jaoks kulub
ca kahe ametniku tööd terve aasta jooksul. Kui me teeme selliseid tegevusi piisavalt palju, siis hoomame, et kasutame ressursse täiesti tühja ja sihipäratult. Tegevuse imiteerimise finantseerimisele kuluvaid vahendid, neid miljardeid, võime kasutada näiteks meditsiinis, hariduses jm. Vaadake, Vanaema Marie ütles ikka, et „Ilus sinine taevas on ilus vaadata, kui on mahti vaadata, ilus lill on kena nuusutada, kui on mahti nuusutada ja ilus linnulaul on kena kuulata, kui on mahti kuulata!”, mis tähendas, et kõike seda „iluasja” tehti siis, kui igapäevased, eluks tarvilikud toimetused olid tehtud. Ei olnud võimalik ellu jääda niimoodi, et kõigepealt kuulati linnulaulu, vaadati pilvi ning nuusutati lilli ja pärast seda, kui mahti saadi, tegeleti ka peatoiduse hankimisega. Mind vaevab küll kuri kahtlus, et oma regulatsioonielus oleme kuidagi märkamatult, kuid kindlalt segi ajanud „peatoiduse asjad” ja „iluasjad”. Seepärast peamegi oma regulatsioonid pulkadeks lahti võtma ja vaatama, kas me teeme õigeid asju ja kas me teeme neid õigeid asju õiges järjekorras.
Kõigepealt küsime endalt, mis see riik siis on? Kas see on:
– riik, kui pitsatipanija;
– riik, kui hooldaja ja eestkostja;
– riik, kui karistaja;
– riik, kui põetaja, sanitar, doktor;
– riik, kui majandusüksus, kui mastaabisäästu võimalus;
– riik, kui keskkond, igaühe keskkond.
Või on riik äkki meie? Kuid siis on see ju meie, mitte kellegi teise majandus ja regulatsioonid?
Riigi majandus, nagu tõdesime, on samasugune majandus nagu igasugune muu majandus, millele laienevad nii loodusseadused kui ka majandusseadused. Piltlikult öeldes võiks riigi pidamist võrrelda mõisa pidamisega. Tänapäeva mõis on vaid kinnisvara projekt, seega vaid kulu ja ilutsemine. Olude muutudes muutus mõis kui majandusüksus elumajaks ja staatuse sümboliks ehk olude muutudes muutus püsitulu püsikuluks. Vana mõis oli efektiivne ja läbimõeldud, oma loogikaga majandusüksus, st sepikoda, rehi, viljapeks jne ning ärge unustage kõige tähtsamat – viinakööki. Mõisnik, kes prassis, raiskas ja kaarte mängis (võttis asjatuid riske), lõpetas pankrotiga, kui tal ei õnnestunud enda või oma järglaste abielu (firmade koondumise) kaudu saada finantsvõimendust edasiseks tegevuseks. See tähendab, et ka riik peab olema tõhus nagu edukas kodumajapidaminegi ja riik suudab olla tõhus vaid läbi tõhusate regulatsioonide. Muidugi, kui keegi on olnud piisavalt pikka aega tõhus, võib ta endale vahel lubada ka teatud staatuslikke ebatõhususi. Lugesin kunagi „Loomingu Raamatukogu” sarjast kahest briti poisist, kes arutavad autodest ja üks neist tõdeb, et Rolls Roys on maailma kõige ebaefektiivsem auto, mille peale teine kostab, et pole midagi šikimat, kui olla maailma kõige ebaefektiivsema auto omanik. Seega vajab efektiivsus vahel ka staatuslikku väljanäitamist, ehk vanad ja jõukad maad võivad endale vahel lubada tegevusi, mida meie ei või. Oleks ju absurdne, kui keegi tahaks meie keskmise palga juures osta endale RR-i. Mõeldamatu!? Muide, RR ei ole vaid auto, see on staatuslik süsteem, millega käib kaasas autojuht, vastav teenindus, aga samuti vastavad rõivad ja ehted. Seega, isegi kui meil õnnestub mingi nipiga „hankida” RR, siis kogu staatuslikku süsteemi ei suuda me omada keskmise palga eest? Või kuidas? Kui me kogu süsteemi ei jõua kindlustada, siis ei peeta meid mitte RR-i omanikuks, vaid sohvriks. Seega ärgem petkem ennast, hankides üle jõu käivaid „vidinaid”. Riigilt nõuame me millegipärast täiesti tuima näoga, et riik peab maksma selle ja tolle eest, toetama niisuguseid ja naasuguseid, kaitsma äärepealseid äpusid ja keskel kannatavaid, looma loomapolitsei ja toitumisjärelevalve. See ühelt poolt püüdlemine progressi poole, mis lähtub vaid ühest aistingust – inimlikust laiskusest/mugavusest –, muutub teiselt poolt üha tihedamini nõudeks, et keegi teenindaks meie laiskust. Ja mitte ainult nõudeks, vaid valjuhäälseks nõudeks. Kui hakkamegi uskuma seda, et riik peab, siis veel kord: kes või mis on riik? Võib-olla ongi selline lihtne seletus, et Sina ja Mina see ongi riik. Kui riik ei ole meie, kes seda siis on? Kui me võtame omaks mõtteviisi, et keegi riik peab, siis on tegemist ohtliku illusiooni või pettekujutelmaga. Kui meie oleme riik, siis peame ka vaatama, kuidas oma majapidamist korraldada, mida reguleerida ja millest lihtsalt rõõmu tunda.
Regulatsiooniökonoomika
Vaatame alustuseks, millistest tehnoloogilistest plokkidest koosneb ja palju võiks aega/raha võtta ühe üpris kergekese seadusekese koostamine. Siinjuures jätame praegu mõõtmata „megaseaduste” kulud, mida ongi väga raske mõõta, sh. pöördumatult ajalise, rahalise ja moraalsest mugandumisest tekkinud kahju. Selliseks hoiatavaks meganäiteks võiks olla Avaliku Teenistuse seaduse (edaspidi ATS) ümbertöötamise lugu viieteist aasta jooksul Muudetud Avaliku Teenistuse seaduse (edaspidi MATS)
