ilusamaks teha, eks siis ole mõistlik, et ta ka ise selle eest maksaks või ise ka teostaks. Miks Inimesekene peaks seda, et riigile meeldib teistsugune ruuduline klade, selle kinni maksma. Üks näide. Millised võivad olla regulatsiooniökonoomilised mõjud, näitab asjaolu, et ilusa süsteemi nimel viidi FIE-d Maksu- ja Tolliameti registrist Ettevõtlusregistrisse, mille tulemusena vähenes mitte lihtsalt Inimesekeste/töökohtade arv, vaid ettevõtjate arv tuhandete võrra, s.t kadus elatusallikas või lisaelatusallikas või jäädi töötuks. Selline pisiasi ei huvitanud kedagi. Asjal on ka teine regulatsiooniökonoomiline aspekt ehk lisaks sellele, et kadus elatusallikas, kandis ka Dr Riik kõige otsesemat kahju saamata tulumaksu näol ja kui seal isegi kulu ei olnud, siis kohustusliku minimaalse avansilise sotsiaalmaksu puhul kindlasti. Kui me vaatame nüüd väljalangenuid ja heitunuid edasi, siis milline võiks olla tulemus regulatsiooniökonoomika seisukohalt. Esiteks kaob (lisa)sissetulek, mis ühest küljest mõjutab riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvet. Teiseks, kuna sissetulekud vähenevad, väheneb ka ostuvõimalus ehk kellelgi teisel (tootja, töötleja, importija, vedaja, kaupmees jne) jääb tulu teenimata, kuna nende kaupu ei suudeta osta; kui nende kaupu ei suudeta osta, on nad sunnitud lõpetama tegevuse või vähendama töötajaid. See kõik tähendab aga seda, et lisaks tiputeritajate usinusele on elatusvahenditest ilma jäänud ka järgnevad astmed, mis tähendab koormust nii riigieelarvele kui ka kohalike omavalitsuste eelarvetele. See ongi see analüüsimise ja ettenägemise osa, mis meie regulatsioonide tegemisel ja muutmisel puudu jääb. Tulu tuluks ja kulu kuluks, kuid asjal on ka psühholoogilis-moraalne aspekt, kui tahate, siis kodaniku seaduskuulekuse ja seadusaustuse aspekt. Ma näen juba vaimusilmas, kuidas Reguleerija ja Ajatapja üheskoos üleolevalt turtsatavad ja ilusate (võib-olla isegi õigete) sõnade jadaga vastavad, et polegi meile vaja selliseid ettevõtjaid, kes ei suuda ennast ümber registreerida. Vaatame nüüd olukorda väikeettevõtja poolt, kes on niigi heitunud. Dr Riik käsib oma kõrgest tornist tal ennast aasta jooksul ümber registreerida, mil see toimub tasuta. Ümberregistreerimise viise on kaks: kas elektrooniliselt või notariaalselt. Muidugi on notariaalsed toimingud tasulised ja kõrge torn eeldab, et kõik suudavad teha oma toimingud elektrooniliselt. Selles eelduses on kaks viga. Esiteks, kui Dr Riik tahab midagi muuta enda jaoks selgemaks või paremaks, siis ärgu tülitagu sellega ettevõtjat, vaid tehku ise kõik vajalikud toimingud. Teiseks ei ole tarvis arvata, et kõik Inimesekesed on ühtlasi arvutivirtuoosid. Ei, osa neist on lihtsad puulusika nikerdajad ja kõiki arvutimänguri „vahvaid nippe”, mida nimetatakse arendusteks, ei pruugi nad hoomata. Muide, olen päris kindel, et kui peaksime kasutama arvutimänguri voolitud lusikat, peaksime seejärel pöörduma vältimatusse abisse seoses räigete kehavigastuste tekkimisega suu ja sõrmede piirkonnas. Seega igaühel on oma nõrgad ja tugevad küljed. Omades ise nõrkusi, pole viisakas teisi hauguldada nende vigade pärast. Kokkuvõttes on nii, et osa ettevõtjaid ei läbinud elektroonilise ümberregistreerimise takistusrada, teistel polnud raha notariaalseteks toiminguteks ja kolmandad leidsid, et neile surutakse ebaõiglaselt peale toiminguid, mida peaks tegema keegi teine ja mitte nemad. Tulemuseks lendasid tuhanded lusikad, tahaksin küll kirjutada kolinal, kuid tegelikult vaikides nurka. Pean andma au maksuametnikele, kes püüdsid gigantsete pingutustega lappida olukorda, mis oli tekkinud seoses ülbe regulatsiooniökonoomikaga. Kindlasti just tänu nende abikäele jäid kaotused väiksemaks, kui see oleks olnud ükskõikse suhtumise puhul. Mis siis edasi? Tühi kott püsti ei seisa ja nurgas seisev lusikas suppi ei söö. Nagu eespool näitasime, tulebki minna supiköögi järjekorda või … „teha tööd mustalt”. Mustalt töötamisega on see rumal lugu, et see jätab riigikassa ja kohaliku omavalitsuse ilma õigustatud ja oodatud osast, kuid veelgi suurem kahju on sündinud sellega, et Inimesekene on langenud välja seaduslikkuse ja selle kaitse tsoonist, s.t et edaspidi lähtub ta regulatsioonivälisusest ja regulatsioonivälisest ökonoomikast. Reguleerija juba muigab: „Ehhee, siis me karistame teda!” Ja siin muutubki regulatsioon iseenda farsiks. See, mida oleks võinud teha Inimesekese indu ja entusiastlikkust ära kasutades, mida oleks tehtud seaduslikult, jagades sellest õiglast osa ühiskonnaga, peame me tegema Dr Riigi jõuga. Äris lõppeks selline ebaratsionaalne tegevus pankrotiga, kuid regulatsiooniökonoomikas võetakse seda kui tavalist praktikat. Kui veel kord rääkida moraalist ja seaduskuulekusest, siis oleme sundinud Inimesekesi „slikerdama”. Omaette küsimus on, kui palju heitunuid, kellest oleks kasvanud tõelised ettevõtjad, söandab minna uuele ringile? Kui nüüd Reguleerija irooniliselt ütleb, et see piisk ettevõtluses ei määra midagi, siis tuleme oma armastatud basseiniülesande juurde tagasi. Seekord ei peaks me vaatama, millal bassein üle ääre voolab, vaid millal põhjast viimane tilk ära voolab. Kui kellelgi ei ole kannatlikkust jälgida betooni kuivamist või basseini tühjenemist tilkhaaval, tehku katset koduses kempsus loputuskastiga ja vastus on varsti käes. Tühi ja haiseb. Kindlasti ütleb nüüd Reguleerija kõiketeadvalt, et ei jookse see bassein tühjaks ühtigi, kuna meil on teine vann olemas, ehk vormistagu ennast osaühinguks. Mõte hea ja elektrooniliselt ka kiiresti tehtav, aga … Meie lusikanikerdajale see ei sobi, see kuub oleks talle liiga suur ja kott liiga raske. Kujutame nüüd ette Inimesekest, kes tahab lihtsalt oma tööd teha ja makse maksta. Esiteks osaühingu loomine talle veel turvalisust ei loo, selleks peab ta endale palka maksma ja alles siis tekib tal sotsiaalmaksu abil (ravi)kindlustus. Kuid kust võtta raha äriühingu alustamiseks, kuidas luua juhtorganid ja kogu sellega kaasnev formaalsus, pluss tekkepõhine raamatupidamine ja aruandluskohustus? See kõik on selge liialdus ja liigne raskus ühe värkstöölise toodangu tootmiseks ja turustamiseks. Siin on ilmselt teatud arusaamade erinevus ökonomistide ja juristide arusaamade vahel. Esimesed arvavad, et majandusüksuse esimeseks ülesandeks on võimalikult ratsionaalselt tulu teenida, teised, et kogu süsteem peab ilus välja nägema. Samas kahtlevate Inimesekeste, mitte tiputeritajate toetuseks, pean märkima, et kui me „tõupuhta süsteemi” loomisega loome eeldused valskuse tegemiseks, siis pole selline süsteem tühjagi väärt. Ma ei kujuta hästi ette, milliseks kujuneb vastse asutatud äriühingu edasine tee, kui asutamisel peab ta teesklema, et tal on asutamiskapital olemas, valetades selleks mingi autoloksu või alustama äri mõttetu võlaga (see, et tal asutamishetkel ei pea olema sissemakstavat miinimumkapitali, ei vabasta teda sellest kohustusest edaspidi), tegevjuhiks kirjutama ämma ja kontrollorganisse lehma lellepoja? Milline võiks olla sellise Inimesekese suhe seaduskuulekuse ja ärieetikaga? Ja milleks see kõik? Õige vastus on, et regulatsiooniökonoomika (ja ka ökonoomika) seisukohalt, ei millekski. Tähtis on, et tulu tekiks ehk nagu papa Mauruse põhimõte oli, temale võib alati raha tuua, nii päeval kui ka öösel. Dr Riik, saa papa Mauruseks.
Seaduste tegemine võib olla mitme eesmärgiga, kuid regulatsiooniökonoomiliselt on need erineva tulemusega. Esimesed on sellised seadused, mis tõesti reguleerivad meie igapäevaelu ja annavad meile kindluse oma tegevustes. Nagu näiteks, et meil on parempoolne liiklus. Teiseks on seadused, mis ilmselt esindavad mingi grupi huve, kusjuures grupi huvi ei pruugi olla üldse negatiivne. Kolmandaks sellised seadused, mis jagavad turge või piiravad nendele pääsu (näiteks püügikvoodid), tekitavad minus sügava sisemise kõhkluse efektiivsuse seisukohalt. Neljandaks tiputeritamise seadused, mis viivad Inimesekesed segadusse ja põhjustavad neile asjatuid kulutusi. Viiendaks on veel sellised seadused, mis on ümbritsetud ilusate sõnadega, kuid oma olemuselt on need seadused, mis sünnitavad mõttetut bürokraatiat, andmata ühiskonnale isegi seda tunnet, et tal on puhtam ja kuivem tunne. Üheks selliseks valdkonnaks on ehitamisega seotud regulatsioon. Kogu selles regulatsioonis on erinevad valdkonnad: ehitus-tehniline valdkond ja planeerimine. Selge on ja arutlusele ei kuulu see valdkond, mis määrab, et ehitised peavad olema turvalised ja vastupidavad, kuid ehitamiseni on raske jõuda, sest võid hukkuda näiteks detailplaneerimise miiniväljal. Peab tõdema, et mõningad detailplaneerimise sügavmõttelised detailid jäävad mulle isiklikult sügavalt arusaamatuks. Kui küsida isegi mõnelt kohaliku omavalitsuse tegelaselt, et milleks meile on tarvilik detailplaneerimine, siis ta vastab automaatselt: „Kuidas me muidu saame vaadata, et inetuid maju ei ehitataks?” Selles vastuses on kaks viga: esiteks on ilu vaataja silmades ehk nagu Vanaema Marie ütles: „Võtke minu silmad ja vaadake, kui ilus ta on!”, ja teiseks ei tegele detailplaneerimine ilu küsimustega. Muide, olen sügavalt veendunud, et kui tänapäeva Reguleerija oleks saanud oma tuumaka sõna sekka öelda juba keskajal, siis poleks meil täna ei Pikka Hermanit (lõhub kindluse harmooniat), ei Paksu Margareetat (proportsioonid ei vasta piirkonna üldistele nõuetele ega sobi miljööväärtusliku keskkonnaga), ei Oleviste kirikut (torni
