Ideaalmaailmas oleks asjalood nii, et Reguleerija oleks antud valdkonna tunnustatud asjatundja, selline omamoodi treener ja õpetaja, kellel on kogemused ja kes oskab analüüsida tekkinud olukordi. See tähendaks austusväärsete ja ausameelsete arbiitrite olemasolu. Tegelik elu on sellisest ideaalpildist tunduvalt erinev. Muidugi on Reguleerijate seas ka selliseid ideaalarbiitreid, kuid neid on vähe. Nende Inimesekeste panus on alaväärtustatud ehk need on Inimesekesed, kes tõesti on oma rasket ja tänamatut tööd teinud missioonitundest, lootusega muuta maailma paremaks. Kuid lisaks nendele on meil veel kaks kategooriat Regulaatoreid: esiteks kogemusteta koolilõpetajad, kes ei tea valdkonnast ega kontrollimise põhimõtetest mitte midagi, ja teiseks nende edasiarendus ehk Reguleerijad-Universaalid, s.t inimesed, kes kontrollivad „täiesti vabalt” ükskõik millist etteantud valdkonda (formaalsete tunnuste järgi). Nagu mainitud, me ei ela ideaalmaailmas ja selleks, et kontrollija saaks kontrollida seda, mille olemust ja toimemehhanisme ta ei mõista, kehtestatakse protseduurireeglite ja mõõdikute rägastik. Mõõdikutega on aga selline lugu, et mida mõõdame, seda ka saame. Ja mõõdik võib ju formaalselt õige olla, kuid regulatsiooniökonoomiliselt ja kontrolliökonoomiliselt väär. Meelde on jäänud üks kunagine mõõtmis-planeerimisjuhtumi kirjeldus trükitööstuses, nimelt trükitööstuse masinate varuosade tootmisplaani täitmisest tonnides. Tonnides lihtsalt selle pärast, et varuosade nomenklatuur oli väga suur ja keegi ei osanud mingeid täpsemaid mõõdikuid kehtestada (umbes nagu meil toetuste vajajate ja saajatega). Seega, kui ei oska mõõdikuid kehtestada, kehtesta mugav mõõdik, antud juhul siis tonnid. Kuna plaani täitmist hakati mõõtma mitte tegelikust vidinate vajadusest lähtudes, vaid mugavusmõõdikust, hakkasid kõik ettevõtjad tootma massiliselt trükimasinate malmist jalgu. Plaan täidetud nii kui niuhti! Mis te arvate, kui palju vajab üks trükiseade oma eluea jooksul malmjalgade vahetamist? Või kui palju vajasid needsamad masinad, ajastuomast kvaliteeti arvestades, pisividinaid? Tulemuseks oli, et mõõdikutega oli kõik korras, ainult et trükimasinad seisid varuosade puudusel. Samal ajal tolmusid varuosade ladudes trükipinkide malmjalgade virnad. See tähendas, et ressurss oli raisatud, tooraine rikutud, laod hõivatud, palgad makstud. Seega võivad ka ebamõistlikud mõõdikud või protseduurireeglid muuta mõistliku regulatsiooni mõttetuks. Aga kui protseduurireeglid koostavad need, kes ise ei valda ala protsesse ja ei oska neid mõõta, mida hakkavad kasutama kontrollimisel need, kes samuti ei valda valdkonna toimemehhanisme, siis jääb kontrollitaval ellujäämise nimel üle vaid üles näidata ülimat kunstimeisterlikkust. Vaadake, ka Reguleerija on Inimesekene, ka tema tahab elada, ja mis peamine, ka tema töö kohta kehtivad mõõdikud. Kuna ma ise olen suure osa ajast veetnud Bürokraatiamaailmas, siis sai mulle juba ammu selgeks, et kontrollija ei saa tulla kontrollreidilt tagasi ilma rikkumist avastamata, see oleks samasugune ebaõnnestumine, kui kalamees tuleb koju ilma saagita, püstolreporter skandaalita või naabrimemm tühja seenekorviga. Kõigil on piinlik, nii raisatud aja pärast kui ka korilase-küti instinktide rahuldamata jäämise pärast. Kui kalameest sellisel juhul hurjutab vaid riiakas abikaasa, siis ütleb Reguleerija pealik lihtsalt, et tema lähetust ei arvestata ja tekkinud kulud jäävad Reguleerija enda kanda. Kui nüüd kalamees järgmisel korral kindla peale tahab õnnestuda, seab ta sammud mitte mereranda, vaid käib läbi kalakasvandusest ja leotab seal (kindla peale) õnge, s.t et kalamehe naine, ühtlasi ka kalamees, võib tulemusega rahul olla. Missioon on täidetud. Sarnane skeem toimib ka Reguleerija puhul. Nimelt on igas regulatsioonis mingi nn hall ala. Harilikult pole kontrollitaval halli aimugi (millestki värvilisemast rääkimata) selliste finesside olemasolust ja järelikult ei oska ta ka nendele vastu vaielda. Ja jällegi on missioon täidetud. Hurraa, rikkumine on tuvastatud! Ainult, et milline on sellisel juhul regulatsiooniökonoomiline ja kontrolliökonoomiline efekt? Kas regulatsiooni eesmärgiks oli Inimesekeste eluolu korraldamine või (boonus)punktide kogumine Reguleerijate sisemeistrivõistlustel?
Vahel tekkib tunne, et kontrollimine pole mitte selleks, et olemuslikult jälgida regulatsioonide õiget kulgu ja neid järele aidata, vaid karistada ja trahvida. See, et läbi ajaloo on Inimesekene, tavavaataja, tundnud alati lõbu avalikest hukkamistest, kuhu mindi kui piknikule koos pere ja suupistetega, ei peaks küll olema kahekümne esimese sajandi Inimesekese käitumismudel. Teisalt tundub vahel, et kas meil on nii palju kurjategijaid või … me toodame ise neid oma õigussüsteemi veidrustega. Näiteks korruptsioonivastased kuriteod. Korruptsioon on kindlasti äärmiselt taunimisväärne nähtus ja ühiskonna arengut pidurdav faktor, samas on korruptsiooni mõiste laialivenitamisel mingi haiglase moetrendi järgimise maik mann. Kui me ühest küljest teatame, et täiesti tavaline tähelepanuavaldus lillede, kommikarbi või millegi sellesarnasega on räige korruptsioon, siis pole vaja ka imestada, et korruptsioonitajumise indeksis saame „väärilise” koha. Kui me teatame, et see ja see Inimesekene on süüdi mõistetud Korruptsioonivastase seaduse selle ja selle paragrahvi alusel, sest ta jättis mingi formulari täitmata või täitis seda niimoodi, nagu tema sellest aru sai, siis sisuliselt pole see Inimesekene korruptsiooni kui sellisega tegelenud, küll aga on ta tõesti eksinud Korruptsioonivastase seaduse pügalate vastu. Nende paragrahvide vastu, mis formaalselt püüavad vältida korruptsiooniohtliku olukorra teket. Antud juhul pole olnud ei korruptsiooni ega isegi mitte korruptsiooniohtlikku olukorda, oli vaid … bürokraatia. Kuid üldises teadvuses oleme loonud juurde ühe korruptandi. Nagu vana hea ajakirjanduslik nali ütleb kaks nädalat pärast uudise ilmumist: „Ei mäleta, kas temalt varastati kasukas või tema varastas kasuka, igatahes üks räpane lugu oli!” Nii ka Korruptsioonivastase seaduse vastu eksijatega, keegi ei mäleta, mida Inimesekene tegi, kas jäi formulari esitamisega hiljaks või varastas avalikku vara miljonite väärtuses. Samas ehitame sellega üles üldist teadmist, et elame kohutavas korruptsiooniõhkkonnas. Kuna korruptsioonivastane võitlus on moekaup, püüame oma võitlusstrateegiatega laiendada korruptsiooni mõistet veelgi, haarates sellesse ka ettevõtjatevahelised suhted alates turgu valitseva seisundi kuritarvitamisest kuni keelatud kokkulepete alase tegevuseni. Ainult et see tegevusvaldkond on kogu maailmas reguleeritud kui konkurentsiõiguse valdkond, mida reguleerib konkurentsiõigus. Ehk selline ühe väga kindla etteheidetava teo venitamine-hägustamine asjadele, mida juba reguleeritakse teiste seadustega, vähendab tegelikkuses selle eluliselt tähtsa probleemi reguleerimist ja samuti selle järelevalve efektiivsust. Vast kõige markantsemaks näiteks, kuidas kriminaalkurjategijaid juurde toota, on meie konkurentsiõiguse arengulugu. See algselt läbirääkimisja kokkuleppemenetluslik regulatsioon muutus üleöö kriminaalselt karistatavaks teoks. Taustaks vast nii palju, et teistes Euroopa Liidu riikides lähtub konkurentsiregulatsioon eesmärgist võtta turult maha ebaloomulikud ja kahjustavad tõkked, mille instrumendiks on kõrged, kuni 10 % trahvid eksinud ettevõtjate eelmise majandusaasta käibest. Just käibest, mitte kasumist. Seega sanktsioonid on väga mõjuvad. Samas ei rutata firmade juhte karistama, kui just midagi väga üheselt ei tõestata, nt mingi persooni konkreetset süüd. Asjade selline käik on loogiline, kuna firma konkreetse käitumise vastu on süüdistust palju lihtsam esitada kui üksiku persooni vastu. Ehkki küsimus on puht kontrolliökonoomiline, pole mõtet kasutada lisaressurssi seal, kus tulemus on juba saavutatud. Muidugi, kui tulemuseks lugeda turu normaliseerimist, mitte Inimesekese karistamist. Seega ei maksa imestada, et meie regulatsiooni eripärast lähtuvalt võib meil edaspidi kurjategijate kategooriasse langenud ettevõtjaid olla tunduvalt rohkem kui teistel. Kuid tuleme tagasi oma korruptantide juurde. Korruptsioonivastase seaduse hingetu kasutamine, ilma sisusse süvenemata, on sama hävitav kui korruptsiooni enese laastamistöö. Korduvalt on praktika kinnitanud, et oleme oma regulatsiooni, kontrolli (ka pealekaebamisega) ja kohtulahenditega jõudnud punkti, kus igasugune initsiatiivi näitamine on kurjast. Oma loodud „ilusa täiusliku” süsteemiga, mis on liiga kohmakas, oleme jõudnud raske haldusriigini. Kõike peame reguleerima, kõike peame kontrollima ja loomulikult peame kõiki karistama. Kui me ei usalda ideaalarbiitreid, siis peamegi käima iga kahtlase situatsiooni puhul läbi kohtumenetluste kogu kadalipu. Teate ikka, mis asi see kadalipp on? Kadalipp on selline ihuline karistuse vorm, mil süüdimõistetu käib läbi karistajate viirgude vahelt ja iga karistaja