Kogu see dokumentide tootmine, mida me regulatsiooniökonoomika peatükis vaatleme, ei ole tervenisti tühja tehtud töö. Hea küll, mingi osa ka kõige paremini planeeritud töödest-tegemistest nurjub ja tuleb lihtsalt maha kanda kui väärtuslik kogemus. Nagu börsimaakleri päevaraamatus oli kirjas umbes selline põhimõte, et ma olin noor, ma tegin vigu, kuid see polnud minu konstruktsiooniline viga, ma õppisin nendest. Samas toimub regulatsioonide kaunite ja mitte nii kaunite sõnajadade varjus ka tegevus. Võtame näiteks liikluse, mida me kõik ju oskame arvustada ja teame täpselt, kuidas oleks õige seda korraldada. Selleks, et mitte suurde ja keerulisse teemaderingi ära uppuda, võtame sellest ühe segmendi ehk liikluse korraldamine linnas. Reguleerimisega on asjalood niimoodi, et see võib anda positiivseid või ka negatiivseid tulemusi. Kunagi minu tudengipõlve päevil oli Peamise linna Koskla ristmik ringliiklusega. Aja möödudes hakkas ristmik enda läbilaskevõimet ammendama ja väljapääs leiti, et parimaks rohuks on tipptundidel panna ringile välja ka reguleerijad. Mõeldud! Tehtud! Tagajärg oli mitmetitõlgendatav. Kindlasti said asjamehed raporteerida „kõrgemale poole”, et meetmed on tarvitusele võetud. Pideva reisijana hakkasin märkama teatud seaduspärasust ja nimelt, et nendel päevadel, mil reguleerijad olid usinasti ametis, olid ootejärjekorrad tunduvalt pikemad kui nendel päevadel, mil reguleerijaid polnud. Siit ka minu veendumus, et paljud asjad/olukorrad/probleemid reguleeruvad ise, võib-olla aeglaselt, kuid nad reguleeruvad paremini kui usina vahelesegamise puhul. Aga tulgem tänasesse päeva. Jällegi, et mitte laiali valguda, tänasesse Peamisesse linna. Peab ütlema, et neljandat põlve pealinlasena, ei ole mulle selle linna areng teps mitte vähetähtis. Üks asi on liikluskultuur (ilmselt sisustab iga inimene seda mõistet omamoodi), kuid teine on regulatsioon. Miks ma nüüd hakkan rääkima teemast, mis ei ole minu „leivaala”? Väga lihtsal põhjusel, sellepärast, et tahan oma arutustes olla vaba ega lasta ennast segada professionaalsuse köidikutest. Vanaema Marie ütles ikka, et Sibemollist võiks ta rääkida pikalt ja innustunult, kuna ei tea sellest midagi, mistõttu tema mõttelendu mitte midagi ka ei piira. Samas seapeast ja mollist rääkida on väga raske, just oma siduva konkreetsuse pärast. Seetõttu on mulgi kerge arutleda asjatundmatult liikluskorralduse üle, lastes mõtetel vabalt lennata.
Niisiis …
Ajakirjandus kubiseb hirmuäratavatest uudistest: olematu liikluskultuur, ummikud, valesti parkimine, avariid, kiiruse ületamine jne. Imestama paneb, et keegi veel üldse elus on ja liiklus ikkagi toimib. Milline on siis tänane regulatsioonipraktika: laiendame tasulist parkimisala, vähendame sõidukiirust, ehitame suuremaid ja väiksemaid takistusi teele (seda nimetatakse kantseliidis hellitavalt liikluse rahustamiseks) ja muidugi paigaldame märke, võimalikult palju märke ning kui see ei aita, siis lisame veel märke. Läbi kõigi nende tõkendite on tõeline ime, et liiklus ikka veel toimib. Minu arvates on see lihtsalt kivistunud bürokraatlik lähenemine: keelata, piirata, kontrollida, karistada. Selline lõputu ja kasutu ringmäng. Lõputu ja ebaefektiivne. Nagu eespool kokku leppisime, peame iga teenuse ostmise puhul esitama kaks küsimust, kas me seda teenust ikka vajame, ehk mis on eesmärk, ja palju see maksab. Esiteks peaksime vaatama, millised on meie eesmärgid ja kas need on õiged eesmärgid. Teiseks, millised on meie vahendid. Eesmärgi õigsuse väljaselgitamine on kõige tähtsam, sest järgides pseudoeesmärke, kulutame küll vahendeid, kuid ei saavuta vajalikke tulemusi. Seega võiks eesmärgiks olla turvaline ja sujuv liiklus, mitte liikluse rahustamine (loe: takistamine). Seni on meil põhirõhk pandud just rahustamisele (kas enamik meie linna liiklejaid on siis mingid hüperaktiivsed märatsevad hullud, keda on vaja rahustada?). Meie käsutuses olevad vahendid võivad olla regulatiivsed, organisatsioonilised ja rahalised. Siinjuures on oluline, et õigeid asju tehakse õiges järjekorras.
Mina usun (naiivselt?), et Inimesekene tahab olla seaduse suhtes kuulekas, eriti kui ta regulatsioonist aru saab. Kui kuskil seisab kiiruspiirangu märk, mille vajadusest keegi peale Reguleerija aru ei saa, ei tekita selline regulatsioon mitte seadusekuulekust, vaid trotsi. Eestimaa Inimesekestele ei meeldi alluda mõttetutele regulatsioonidele. Muidugi on igasugusele piirangule alati võimalik leida ka esmapilgul asjalik põhjendus. Kuid nii nagu öeldakse – avalik teenistus peab olema aus ja ta peab ka aus välja paistma. Samamoodi peab selgitus olema mitte ainult bürokraatlik PR-operatsioon, vaid see selgitus peab olema ka usutav ja mis peatähtis, mõistetav. Võtame näitena ettepaneku piirata kiirust Peamises linnas 50 km/h madalamale tasemele, näiteks 40 km/h. Kiiruspiirangutega on kummaline lugu, need ettepanekud kerkivad ikka uuesti ja uuesti ning kõige uskumatute argumentidega. Kõige veidram põhjendus kõlas aastaid tagasi raadios, kus innukalt pooldati kiiruspiirangute seadmist, kuna äärelinna väikesel tänaval juhtus traagiliste tagajärgedega avarii, mil purjus juht kiirusega 120 km/h elektriposti lõikus. Võib arvata, et juhti, kes istub napsisena rooli ja ületab lubatud sõidukiirust 70 km/h, ei mõjuta mingilgi määral kesklinnas kiiruse piiramine 40 km/h või isegi 15 km/h. Muidugi võib kiiruspiirang olla vajalik, kuid õnnetused toimusid ka siis, kui sõidukiirus oli 5 km/h ja ka hobuvankrite puhul. Tulgem välja oma kappidest, kastidest ja kabinettidest ja vaadakem, mis tegelikult toimub. Tegelikult sõidetakse sujuva voona linnas ca 60 km/h ja 30 km/h alas 50 km/h. Need muide on korralikud/arglikud/seaduskuulekad juhid. See viib mõttele, et äkki me oleme midagi valesti mõistnud? Võib-olla on meie regulatsioonis midagi valesti? Kui näiteks rõhuv enamus juhtidest sõidab Pi-Rita teel 70+ km/h, siis võib-olla ongi see õige sõidukiirus? Miks me arvame, et ei ole? Kas me oleme Inimesekeste käest küsinud nende arvamust? Muidu oleme küll kärmed küsima rahva arvamust, eriti kui me teame vastust ette. Seda enam paneb imestama, et sarnasel Pal-Diski mnt-l on 70 km/h lubatud. Selge see, et tipptundidel sõidetakse ummikusse kinni ehk liiklus reguleerib end ise. Ummikuga on aga selline lugu, et kui tekib ummik, siis on Reguleerija midagi valesti teinud. Meie, Inimesekesed, pole tellinud ummikutes istumise teenust. Ja ka selle tühja tossutamisega kaasnevat keskkonna saastamise teenust ei ole me teps mitte tellinud. Me oleme tellinud teede korrashoiu teenuse, teede laiendamise teenuse ja uute teede rajamise teenuse sinna, kus seda vaja. Küll aga tekitab Reguleerija valearusaam sellest, mida temalt tellitud on (valede asjade, vale/liigne reguleerimine, vales kohas) trotsi. Suhtumine: mina, Reguleerija, olen kõige targem, on küll inimlik, kuid ebaefektiivne. Teadja-Inimesekene kindlasti tõusis juba tagajalgadele hüüdega „Aga me oleme siin kõik välja arvestanud ja mudelid näitavad …!”. Tore jutt nendest mudelitest, kuid minul on lihtne küsimus: „Milline, pann, kasu on sellistest mudelitest ja regulatsioonist?, kui tegelik elu ja liiklus käib ikkagi 70 km/h ümber?” Või milliseid andmeid te siis oma mudelites kasutate? Selle jutu peale reageerib bürokraatia muidugi ühte moodi ja see on: suurendab/tihendab kontrollijate arvu ning lükkab trahviveski käima. Reguleerija ei saagi teistmoodi käituda, tema peab täitma regulatsiooni/seadust, kuid meie Inimesekesed saame küsida, kas see regulatsioon on õige või on selle regulatsiooni ainuke tulemus see, et Inimesekene õpetetakse susserdama? Mõne ettepaneku puhul ei teagi, kas nutta või naerda. Mitte kauges minevikus tegid mõned Inimesekesed (millised?) ettepaneku, et Pi-Rita