Lõpuks, ühel klassiõhtul Vändras, proovis Viljar veini. Olime seal kõik pisut vindised, isegi miilits käis … Liidu koondises sai temast tõeline mees, ta tõestas end. Klassikokkutulekutel oli Viljari ümber tunglemist, taheti end temaga pildistada.”
Ülo Leis tunnistab, et eks nad olnud Viljar Loori kõrval ikka poisikesed.
“Ta pidas päevikut ja mis enam salata, kord lugesime seda vargsi. Päevikus seisis aukohal Viljari suur siht – tulla 1984. aastal olümpiavõitjaks.”
TSIK-i kapten Viljar Loor trennis.
Lahing koolikaaslaste ees.
Pirakas pesamuna
Tallinna Kalev võitles kevadel 1970 liidu liigas ägedalt, saadi neljas koht. Põhikoosseis püsis endisena, kuid Peet Raigi ja Henn Karitsa karjääri lõpp lähenes. Loori hakkas vaja minema!
Teda oli tarvis mujalgi. Liidu noortefinaali jälgisid juunioride koondise treenerid Juri Furajev ja Vjatšeslav Platonov ning peale Avo Tasase kutsuti punalipu alla ka Viljar Loor. Hakatuseks osaleti Riia-turniiril. Meestekoondistele kaotati, kuid treenerid jäid mõlema eestlasega rahule ja nad arvati meeskonda ka hooaja tähtsaimaks, sotsialismimaade turniiriks.
Marssal Kliment Vorošilov oli maised sõjaretked lõpetanud ja tema auks kuulutati Luganski nime kandnud võrkpallikuulus linn Vorošilovgradiks. Nõukogude juuniorid ei söandanud nii tähtsale nimele häbi teha ja võitsid kuut vastast veenvalt. Teiseks tuli Bulgaaria ja kolmandaks Poola – liidu juuniorid said tutvuda oma peatsete olümpiafinaalide vastastega.
Loor polnud lihtsalt Nõukogude koondise noorim mängija, ta oli vanuselt eelmisest kaks aastat taga. Platonov, kes järgmiseks hooajaks vanemtreeneri koha endale sai, nägi temas kohe lähituleviku üht võtmemängijat.
Heldur aga ütleb: “Kolisime augusti algul 1970 mööblit Tartust Tallinna. Isaga tassisime, Viljar oli jälle kusagil võistlustel!”
Jah, kolimise aegu harjutas Viljar Loor liidu noortekoondisega Läti-laagris, kaaslasteks mitu tulevast suurt mängukaaslast, ka 1980. aasta olümpiavõitjad Vjatšeslav Zaitsev ja Vladimir Tšernõšov.
Blokis on Viljar Loor.
Pinginaabri vaimustusepuhang
Loori ellu suuri muutusi toonud 1970. aasta lõppes Eesti A-klassi meistrivõistluste finaalturniiriga Tallinnas. TSIK-i poisid esindasid tavakohaselt oma varasemaid spordikoole. Kohalik Kalev ja Tartu ei kaotanud omavahelise heitluseni ühtki kohtumist. Siis said tartlased pealinlastest jagu 3: 0 ja Spordileht kirjutas, et “noored kalevlased ei suutnud kuidagi takistada suurepäraselt mänginud Viljar Loori rünnakuid”. Meistriks tulid veel Heino Jakobson, Ivar Pilden, Innari Kuusk, Madis Reemann, Raivo Sang, Leo Jakobson, Margus Metsmaa, Tõnu Tampere, Heldur Loor ja Vallo Lubi.
“Viljar oli parim ja ka liider, üleskutsuja, sisekliima kujundaja, eeskuju. Tema kõrval olnuks häbi trennis laiselda või võistlusmängus end hoida. Me torkisime kõik üksteist tagant, sest Viljar ju tegi nii, ta ei vihastunud või karjunud kaaslase peale. Viljar ajas asju vaikselt ja veenvalt. Mõistagi oli meil ütlemata hea meel, et ta Tallinna minnes sammu edasi tegi. Ikkagi oli väga kahju, et temast ilma jäime.”
Loor ja nädal vanem Jakobson olid Kalevi tänavas naabripoisid ja tundsid teineteist ammu enne, kui 1967. aastal koos treenima ja 1969. aastal ühes pingis õppima hakkasid.
“Mängisin alguses jäähokit ja jalgpalli, aga siis nägi treener Taavo Veski mind Emajõe ääres võrku toksimas ja kutsus trenni. Esialgu ei paistnudki Viljar eriti andekas olevat, ka polnud ta mingi fanaatiline treenija. Aga ta harjutas targalt ja mängis ajudega, õigesti. Just tarkusega pööras ta pika kasvu peagi suureks tuluks. Viljaril, nagu selle pere laste puhul loogiline, oli kõrge IQ kõiges, ka õppimises ja niisama igapäevases käitumises. Saime hästi läbi, istusime ühte pinki kui klassi ainsad võrkpallurid. Kuid pinginaabrid saime olla vaid keskkooli kaks esimest veerandit. Teadsin teistest varem, et teda Tallinna kutsutakse,” ütleb Jakobson.
“Kuni Viljar Moskvas oli, me ei suhelnud. Aga siis viis elu mu Kadrinasse ja tõi Viljari Eestisse tagasi. Kui koondis Vinni laagrisse tuli, käis Viljar mul külas. Juhtus ka nii, et tõusime lauast alles hommikul, pärast üsna tormakat ööd. Tema läks trenni ja mina tööle. Kabineti aknast paistis võrkpallisaal ja imetlesin Viljari jõudu, tervist ning enesedistsipliini. Viljar oli ütlemata normaalne inimene! Saaremaa-laagris tuli ta õunaraksu igatahes kaasa!”
Madis Reemann mäletab pisut teisiti: “Viljar hoidis muus tegevuses omaette. Ta luges, kirjutas ja magas ega võtnud meie pullitegemistest, tüdrukutega jamamisest või kalalkäikudest osa. Vana-Otepää spordilaagri viimasel päeval ei tulnud buss õigel ajal. Ringi jõlkudes märkasime lammutatud hoone telliskive. Viljaril oli laagris alati hästi suur riidekohver, nüüd seisis see pakituna ja meil tekkis mõte sinna mõni kivi sokutada. Viljar läks õnge, viiski tellised Tartusse koju.
Üsna alguses esitas Viljar meile perekonnalegendi, mille järgi tema isa oli omal ajal palli lõhki löönud ja kunagi tahtvat ka tema sellega hakkama saada. Eks ta rünnakutel lammutas tõesti kõvasti, arvan, et kavaldama ja jõudu hoidma hakkas ta alles Pundi soovitusel.”
Pinginaaber Leo saab õiguse pateetiliseks lõppsõnaks: “Igatahes spordiareenil liitusid Viljaris Paul Kerese helge mõistus, Kristjan Palusalu ürgne jonn ja Erki Noole meeletu järjepidevus. Isa võis teda ju lapsepõlves aidata, aga edasi tuli ikka endal minna, ja ta läks väga kaugele!”
Kolm tartlast: Leo Jakobson (vasakult), Viljar Loor ja sidemängija Innari Kuuse.
Võrkpallilegendide käepuudutus
Eestil on olnud hulk häid võrkpallureid, legendiks on saanud kaks varalahkunut: Peet Raig (1938–1998) ja Viljar Loor (1953–2011). Nende mängijaaegade ühisosa polnud pikk, kuid noorem jõudis vanema arsenali üle vaadata ja sealt sobiva kaasa võtta.
Loor oli 15 saamas, kui kapten Peet Raigi ehk Piilu ja legendaarse treeneri Ivan Dratšovi ehk Vanja juhitud ja inspireeritud kalevlased sütitasid võrkpallivaimustuse. Kalle Kukk, Peeter Sepp, vennad Tarvi ja Taivu Uljas ning Henn Karits, veel kümme meest toeks, tulid 1968. aastal liidu meistriks. Otsustavad sündmused hargnesid augustis, kui Vene tankid Prahas veeresid ja viha ka eestlaste hinge kriipis. Võrkpallurid, tundus, suutsid võõrvõimule hambaid näidata. Neid hakati kutsuma kalevipoegadeks. Piilu oma isepäisuses ja originaalsuses lummas neidki, kelle võrkpalliteadmised kuigi laiad polnud. Mis pidi ta siis veel tegema poisiga, kes oli võrkpalliaabitsat teatmeteoste vastu vahetamas?!
Peet Raigi toonane abikaasa Kulle Raig on neist sündmustest kirjutanud raamatu “Esimene üles. Kuum suvi 1968”, mis ilmus 2009. Autori lahkel nõusolekul mõned katked.
“Suur võrkpall on otsaga Tallinna jõudnud, pealkirjastas Roland Hurt oma reportaaži Spordilehes. Tegemist oligi suursündmusega, mängude vastu valitses enneolematu huvi. Seda oli Kalev oma hiilgava esinemisega ülal hoidnud pika turniiri jooksul ja turniiri lõpu poole lausa üles kruvinud. Nüüd olid kätte jõudnud otsustavad hetked. Neil õhtupoolikutel 40 aastat tagasi ei mahutanud tribüünid ega väljaku ümbrus kõiki soovijaid: publikut jätkus katustele, ümbruskonna avatud akendele, valgustuspostide otsa, kino Kosmos katuseäärele …”
Kaks kuulsust – Peet Raig (paremal) ja Viljar Loor.
“Kalev 68 kapteni osavusest ja kavalusest võiks rääkida palju lugusid. Ühe neist jutustab