Täiuseotsingute jätkudes jooksis karile Loori teine pikk ja kirgas kooselu. Täit hingerahu ei leidnud ta kolmandastki, kuigi seda süle ja seljaga pakuti. Enamgi veel, Loor jagas end mitu aastat kahe naise vahel. Ta ei suutnud otsustada, kumb suhe on täiuslikum. Naised teadsid teineteisest, kuid et kalli Viljari galantsusest ja südameheadusest jagus mõlemale, lasid mehel kaua valida.
Töös, kui esimene, võrkpalluri amet kõrvale jätta, Loor end ei leidnudki. Võib-olla leidnuks, kui oleks ülikooli järel kohe ametisse hakanud? Ent ta ei hakanud ja hiljem oli kuulsast nimest kindlasti rohkem kasu kui TPI diplomist. Tähtsal kohal varustajana Agros – suurepärane. Kujutlege pilti: astub tuppa kaks meetrit kuulsat rühikat sportlast, lokid kergelt lehvimas, ja küsib, kas saaks hankida seda või teist. No muidugi saab! Ja karjääriredel viis üles. Paraku polnud Agro enam jätkusuutlik, kui ida kütusetorud kuivasid, aga kapitalimajandus koos turgude ja ökonoomsusnõuetega Eestimaale saabus ning pakasena lillekasvatajate ustest-akendest sisse murdis.
Pole mõtet arutleda, milliseks kujunenuks Loori spordikarjäär ja tulevane elu teisel ajal või teises riigis. Et ta võinuks elada koos abikaasaga, saada paremat meditsiiniteenust ja vältida tulevasi liigesehaigusi, teenida profina piisavalt, et igaveseks kindlustatud olla … Kõik asjaolud ei langenuks iial nii soodsalt kokku. Eestiga olümpiakulda võita ja võitmatuks kerkida polnuks eriti usutav, Platonovi meeskonnata võinuks ürgtalent avanemata jäädagi. Nii ehk teisiti toimetas Loor just omal ajal ja oma võimaluste piires, ning Agro langedes polnud tal esiti töökohta.
Viljar Loori võttis palgale vend Heldur, kellel tippvõrkpalliks eeldusi polnud, kuid kes väikese ehitusfirmaga tegeldes oli vahest sama jonnakalt järjekindel kui vanem vend palliplatsil. Niisiis, Viljarist sai venna firma töötaja, ka väikeaktsionär. Ajakirjandus kuulutas ta edukaks ehitusettevõtjaks. Aktsiaid arvestades seal ju tilluke tõetera oli. Kuid näiteks suurejooneline pealkiri “Võrkpallilegend Viljar Loor peab ehitusfirmat” ei saanud ka spordilegendi enda kõrvus muusikana kõlada. Viljar Loor, paraku, ei tõrjunud talle omistatud “eduka ettevõtja” mainet sõnaselgelt. Heldur samuti mitte, kuigi ta veendus üha enam, et keerulisemaid ülesandeid vanema venna hoolde jätta ei saa. Ju jätkus võrkpalli kavalpeal Viljar Looril küllaga nutti, et narrist olukorrast täiesti teadlik olla.
Kas Loori eneseuhkuse latt oli tõusnud nii kõrgele, et selle ületamine polnud tavatingimustes võimalik? Kas kukkumine oli liialt kõrge, et tema loomusega atleet võiks jalgele maanduda? Jüri Tamm, Erika Salumäe, Erki Nool, Jüri Jaanson jõudsid pärast lühikesi otsinguid või üldse otsimata sinna, kuhu laitmatu maine jõuda võimaldab – riigikokku. Loor rõhutas, et tema ei hakka väljaspool palliplatsi iial kellestki sõltuma. Poliitikas sedasi ei saa ja Loor ei tahtnudki saada. Nagu ta oli ainuke liidu koondise mängija, kes suutis kommunistliku partei liikmepiletit vältida, nii saatis ta iseseisvas Eestis erakonda kutsujad ühemõttelise ja resoluutse käeviipega minema.
Kui palju lähendasid erinevad luhtumised argielus Viljar Loori tuliveele, tähistamis- ja lõõgastumisvahendile, mis suure jao kehaliselt ja hingeliselt kurnatud Nõukogude sportlaste arsenali kuulus? Kas aastakümnetetagust matkiv soeng ja riietumisstiil tähendasid igatsust möödunud aegade järele? Selle raamatu autor küsis 2011. aastal järelhüüdes, kas suutis Viljar Loor mõista, et maailma üks paremaid võrkpallureid ei pruugi hilisemas elus eesliinimeheks jääda.
Võimalik, et just täiusepüüd viis Viljar Loori ka enesetapuni. Teades, et pärast eesnäärmelõikust ei tarvitse ta endine olla, saatis ta armastava, isegi jumaldava naise püüdlused kus see ja teine ning tegi nii, nagu süda ja loomus käskisid.
Tema lõplik otsus võis mahajääjaid julmaltki tabada, aga ju ta uskus, et kibestunud mehe kohalolek poleks etem. Kui palju piinata ennast, et kaitsta teisi?
“Kord, kui liidu koondise laagrist reportaaži läksin kirjutama, pani Platonov mu ekstrasensiga ühte tuppa elama. Sain teada, et paljud usuvad temasse, aga Viljar kindlasti mitte,” meenutab võrkpalliajakirjanik Valeri Maksimov.
Viljar Loor uskus Viljar Loori.
Sellest raamatust leiab traagikat, aga sinilinnu tabamiseni viinud visast tööst ja võidurõõmust on juttu palju rohkem. Võrkpallur Viljar Loor jättis eestlaste spordimaastikule kustutamatu jälje.
Ümbrust uudistab kaks ja pool kuud vana ilmakodanik Viljar Loor.
Miks Viljar lasteaias kosmonauti mängis
“Kui kasutada nõukogudeaegset terminit, siis lapsepõlv oli helge, nii helge, kui see üldse tol ajal olla sai. Kõik oli olemas: kodu, vanemad, piisavalt süüa ja mänguasju ka," rääkis Viljar Loor 2008. aastal Reet Made raadiosarjas, millest sai raamat “Lapsepõlve radadel”.
“Olen Tartu poiss. Elasime algul Side tänava kahetoalises ahiküttega korteris. Enne mu esimesse klassi minekut õnnestus isal hankida neljatoaline korter Kalevi tänavale üsna kesklinna lähedale. See oli ilus, suur ja hästi mõnus.”
Viljari ja vend Helduri iga samm tõi vanematele rõõmu ning uhkust.
“Oi, nad olid head poisid! Neil polnud kodus ega koolis mingeid pahandusi. Õppeedukus oli maksimaalne. Poiste õppimisasju polnud põhjust eriti uurida, ütleme nii, et tundsime lihtsalt natuke huvi,” kiidab ema Ellen.
“Poisid lihtsalt ei tahtnud hulkuda, liini kodu-kool-trenn valisid nad ise. Ükskord toimus koolipidu, kus mina pidin lapsevanemate komitee liikmena korra järele valvama. Kui tants algas, vaatasin, et mu poisid on läinud. Helistasin koju, nad olid seal. Ütlesid, et pidu neid ei huvita. Nad pidanuks tantsukursusele minema, ent ei hoolinud sellestki. Trenn ja õppimine võtsid ka selle energia, mis võinuks viia sagedamini teatrisse, kinno või juturaamatu taha. Tihti mängisime õhtul neljakesi hoopis kaarte, algul tuhandet, siis bridži.
Noore mehe jalad koguvad jõudu.
Vanem vend Viljar valvab nooremat, Heldurit.
Mäletan üht lasteaia maipidu. Panime emadega kava kokku ja keegi pakkus, et teeme ühe poisi kosmonaudiks. Valiti muidugi Viljar, ta oli juba siis kõige pikem. Tõin ülikooli spordiklubist vehklemiskostüümi ja maski, nii ta seal teiste keskel seisis, nägi vahva välja. Palju ta seda ise nautis, mine tea. Poisid tegid alati, mis palusin, ma arvan, et nad ei turtsunud isegi sisimas vastu.”
Viljar tavatses hiljem kinnitada, et tema ja noorema venna õppimisel ning käitumisel hoiti siiski päris kõvasti silma peal. Sel polevat küll mõtet olnud, sest koolis läks niigi hästi ja suurteks sigadusteks polnud kalduvusi.
Teine suvi. Pall püsib juba kindlalt käes.
2. b aastal 1963. Loor seisab tagasihoidlikul kohal, kuid teda on lihtne tuvastada.
Ema Ellen ja tema kaks silmatera.
“No vitsa vahel ikka tarvitati. Vennaga saime tavaliselt hästi läbi ja olime parimad sõbrad, ikka ninapidi koos. Kui päris ajalootruu olla, siis varases nooruses lõime teineteisel mõnikord silma lõhki ka,” muigab Heldur. “Polnud me nii kukud ühti, ronisime mööda puid ja korraldasime luuremänge nagu teisedki. Toas viskasime kardinakepiga oda, see tungis läbi lambivarju. Laagrist käisime õunaraksus, jäämata inimestele või koertele vahele. Kodus pidas ema meie üle kõvasti vahti. Mäletan, kord hakkasime kodumaja ees üle Kalevi tänava minema. Mina olin juba teisel pool ja Viljar viskas või veeretas palli järele nii, et