“Ärge siis unustage, poisid, õhtul on treening!” sõnas Pundi pealtkuuljate hämmastuseks.
September 1971. Euroopa juunioride meistritena jõuavad Hispaaniast Tallinna Avo Tasane ja Viljar Loor. Tasasele, paraku, see karjääri kõrghetkeks jääbki.
Juunioride Euroopa meister Nõukogude Liit. Tagareas on vasakult teine Avo Tasane ja paremalt teine Viljar Loor, esireas kükitavad kolmanda-neljandana tulevased olümpiavõitjad Vjatšeslav Zaitsev ja Vladimir Tšernõšov. Zaitsevi taga seisab maailma parima treeneri nimetuse poole rühkiv Vjatšeslav Platonov.
Oli selge, et tee viib Kalevisse. Treener Ivan Dratšov rääkis ajakirjanikele, et vasakukäelised universaalid Peet Raig ja Henn Karits enam Kalevis üles ei astu ning seega muutub paratamatult ründestiil. Enam ei saa kogu võrgu ulatuses mängida “esimene üles”.
“Kohad täidavad juunioride EM-ilt kulla toonud Tasane ja Loor. Liidu liiga on muidugi midagi muud, aga loodame, et noored mehed annavad endast parima,” hindas Dratšov seisu.
Kalevlased mängisid kõrgliiga eel turniire mitmel pool, enamasti kaotades. Loor jäi endale ning ilmselt ka ema ja Pundi õpetusele truuks, nühkis usinalt koolipinki. Kui Kalev oli Riia-turniiril viimaseks jäänud, pragas Õhtulehes Olev Kajak: “Viljar Loor ei mänginud Riias kaasa õpingute tõttu. Arusaamatuks jääb ainult fakt, et terve novembrikuu vältel võttis Loor “Kalevi” treeningutest osa vaid kaks korda.”
Pahane oli ka Dratšov, erinevalt varasemast ei rääkinud ta suurlootusest mitmes intervjuus. Ent kui aasta lõpul algas Tallinna-turniir, oli Loor kohal. Juhtus nii, et Peeter Pebekov (aastast 1974 Talme) vigastas avapäeva hommikul treeningul õlga ja kohtumiseks Rostoviga pidi Vanja Loori tahes-tahtmata algrivistusse panema. Kalev jäi alla 2: 3, ent Spordileht kirjeldas sündmusi optimistlikult: “Võrgu ees oli pikakasvuline Loor resultatiivne. Ta lõi tugevaid pommlööke lühikeselt tõstelt ja kõrgeid palle üle vastaste bloki ning oli sulustamisel täpne.”
Loomulikult sigines ka eksimusi, aga kui Kalev alistas Riia Radiotehnikise 3: 1, oli tõestatud: abiturient Loor pole Kalevi laagrite ja võistluste aegu üksnes tuupinud või lulli löönud, vaid arengusammu astunud. Ühed arvasid, et Loor nüüd käe täiega Kalevile annab, ja teised, et enne kooli lõppu seda ei juhtu. Loor ise teadis täpselt, et uuel poolaastal on tähtsaim õppimine.
Tallinna spordiinternaatkooli treener ja õpetaja Raimund Pundi korraldab õpilaste kohtumist kuulsa vilistlase Viljar Looriga.
Mitme näoga treener
Viljar Loori Tartust Tallinna toonud Raimund Pundi viis oma sihte geniaalselt ellu. Tema noored võitsid 15 üleliidulist medalit, neist viis kulda. Liidu koondises tõid medaleid seitse noormeest. Pundi vääris tunnustust ka matemaatika- ja füüsikaõpetajana. Ometi kõverduvad kuulsa nime taga karmid küsimärgid. Kas Pundi töötas noorteturniire ainutähtsaks pidades teadmisega, et mängijad ei saa meesteklassiks õiget ettevalmistust? Kui palju mõjutas tema poistelembus inimhingi ja elukäike? Kas spordiametnikud lasid tal poistepedagoogina töötada pelgast medalihimust?
“Pundil on tähelepanuväärne võime korraldada kollektiivset mängu. Ta koostab ka mitte millestki meeskonna. Päris keskpäraste võimetega noorukid, kelle teine treener silma pilgutamata maha kannaks, mängivad Raimund Aleksandrovitši juures tehnilist ja korralikku võrkpalli,” hindas Pundi vägevatest poistest ainsana maailma paremikus kanda kinnitanud Loor ajalehes Sovetski Sport 1979. aastal.
“Tegi Pundi muud, mis ta tegi, aga ühes oli ta vaieldamatu proff. Ta sütitas tõelise noortetreenerina meeskonnavaimu. Meil lõõp kogu aeg käis, aga kedagi ei kiusatud, kõik toetasid kõiki,” lisab Loori klassivend Kaarel Kõrreveski.
Pundi oli noorteklassi tulemuste saavutamisel parim, ent kui kaugele ta pilk ulatus, kui kaugele ta vaadata tahtiski?
“Meil leidub noortetreenereid, kes on psühholoogina ja mängujuhina tugevad ning kellele hästi kokkumängiva meeskonna loomine on kõigiti jõukohane. Ja sellega siis muudkui võisteldakse, sõidetakse ühelt turniirilt teisele. Tehniline ettevalmistus jääb unarusse. Küsimus taandub ikka ühele – missuguse eesmärgiga noortetreener töötab, kas ta tahab ise vilju lõigata või peab pikemat plaani, teades juba ette, et sel juhul jääb tema enda nimi hiljem sageli hoopis nimetamata,” arutles Loor 1985. aastal Kehakultuuris.
Kalle Kukk, samuti Pundi õpilane, ütleb kriitiliselt: “Ta oli organiseerija, koondas õpetajana poisid võrkpalli. 1958, näiteks, võttis liidu noorteturniirile kaasa lubatust vanemaid poisse valede dokumentidega, kas siis võistkonna tugevdamiseks või muudel eesmärkidel. Poisse pidime kutsuma valede nimedega. Õpetajana olevat ta öelnud, et kui käite korralikult trennis, saate füüsikas ja matemaatikas rahuldavad hinded kätte.”
Kukke uskudes on seega klaar: Pundi tegeles hetkega, mitte Eesti võrkpalli tulevikuga. Aga trenni- ja õppetöövälised suhted poistega?
“Tean mitut poissi, kelle elukäiku ta tugevalt mõjutas. Tema probleem oli see kindlasti. Kord olime Harjuoru võimlas trennis, kuhu ta oli alati korrektselt ilmunud. Helistas siis ja ütles, et ei tule. Saime varsti teada, et tal oli Tallinnas töötamine kohtuotsusega keelatud. Isikuprobleemid olid päevavalgel,” ütleb Kukk.
Valeri Maksimov kirjutas seigast raamatus “Võrkpalli lugemik”: “Eemalviibijate silmis hämaratel põhjustel sunniti Pundi kuuekümnendal Tallinnast lahkuma. Kuus aastat veetis ta “asumisel” Kundas, kus töötas tsemenditehases insenerina, õpetas tehnikumis reaalaineid ja loomulikult ka võrkpalli. Need, kellel tema võimetest aimu oli, ei imestanud, kui Kunda noored võrkpallurid peagi Eestis medaleid koguma hakkasid, noortemeistriks ja koguni ametühingute üleliiduliseks meistriks krooniti.”
Pundi kutsuti pealinna tagasi. Ta tuli ideerikkana ja sõlmis 2. internaatkooliga leppe koondada parimad noored võrkpallurid ühte, luua neile tingimused õppimise ja treenimise ühitamiseks. 1967. aastal liitus teisigi alasid, sündis Tallinna spordiinternaatkool.
Nagu veider muinasjutt: karistuseks pagendusse, edukana tagasi kooli asutama ja selle õpilastega elukombeid muutmata töötama. Nalja ja uskumatusega pooleks Pundi asjadest ka räägitakse.
“Treeneri ja õpetajana oli Pundi kõva, töökas, nõudlik. Sõitsime rongiga kuhugi Venemaale, astus äkki kupeesse, tõmbas taskust salvrätiku ja koostas sellele ülesande. Me protestisime, aga ta ei teinud kuulmagi. Lõpuks oli matemaatika kõigil korras. Pundi hoolitses, et poistel päris vaba aega poleks – et muidu kaovad veel pilgu alt ja hakkavad teda unustades tüdrukute vastu huvi tundma! Pidasime aastas 130–140 võistlusmängu, seda oli liiga palju. Teatrisse viis ta meid nii tihti, et kõik Tallinna lavade tükid olid nähtud," räägib Avo Tasane.
Karin Pärtel, TSIK-i omaaegne õpilane ja õpetaja: “Meile, võrkpallitüdrukutele, oma ala poisid muidugi meeldisid. Aga ligineda me neile suurt ei julgenud, sest käibis rahvatarkus: kes Pundi nähes poissi vaatab, see füüsikas kahe saab. Siiski, tõsijutt, hämaratest tegudest muidugi teades austasime Pundit kui treenerit, õpetajat, kolleegi ja meeldivat inimest. Ta oli ikka väga vastuoluline!”
Noppeid võiks tervikpildi üle aina enam imestades koguda siit ja sealt, neist inetumad ei viiks kuhugi. Loori karjääris olulistest inimestest rääkides ei pääse Pundist ometi üle ega ümber. Just tema juhatas suure võrkpalli lävepakuni, uskus sportlane ise.
Euroopa juunioride meistrid Viljar Loor ja Avo Tasane ning nende teenekas treener Raimund Pundi.
Avo Tasane, liivavööde ohver
Kui