Sporti proovisid poisid Saadjärvel muidugi ka, isa ehitas neile kaugushüppekasti ja kroketiväljaku, pani korvirõnga üles. Kui päristrenni aeg kätte jõudis, polnud enam võimalik kogu suve maal olla, laagrid tulid vahele. Ent ka maale ehitas isa korraliku postide ja võrguga platsi, kus ta algõpet jagas.
Saadjärve-kodu jäi Viljarile alatiseks hinge, ikka ja jälle, kõikide oma kaasadega jõudis ta siia.
“Kord jaanipäeval tuli Viljar pärast järjekordset Jaapani-reisi,” meenutab tädi Maie. “Rääkis, et Jaapan ängistab, maja majas kinni. Kepsles siin väikeste lastega ringi, mängis tagumist paari, hüppas üle tule, hüüdis, et see on elu kõige ilusam jaanipäev. Tungis raginal võssa, et tulle oksi tuua, ja naeris, et korralik möll läheb trenni pähe. Juba kuulsana tegi ta siin alati trenni ka, võimles, käis jooksmas. Aga näiteks mingit erisööki polnud talle kui tähtsale sportlasele iial vaja, sõi, mida teisedki. Kõige rohkem söödi sooja isesuitsutatud ahvenat.”
Teenekas Ülo Palk.
Esimene treener Ülo Palk, kahjuks korterita
Vendade Looride päristrenn algas siis, kui Tartu 7. keskkoolis, nüüdses Karlova gümnaasiumis õppinud Viljar kümme hakkas saama. Ta oli nii lasteaias kui ka esimeses-teises klassis kaaslastest pikem ja isa võrkpallimees, seega polnud ala valikus mingit kahtlust. Ema Elleni sõnul ei vaadanud keegi Viljarit korrakski sellise pilguga, et too võiks mõnele muule spordialale sattuda. Ka pool aastat suusatrenni oli Viljari jaoks üldkehaline ettevalmistus. Võrkpallist sai kiiresti ala, mida poiss millegi muu vastu poleks vahetanud.
Valdur Loor oli võrkpalli mänginud juba kooli- ja tehnikumipõlves ning pärast sõda Tartu ülikoolis, tollases TRÜ-s. 1947. aastal sai ta Eesti meistrivõistlustel hõbeda. Kirgast karjääri ei järgnenud, sest pöial olevat paigast käinud ja jäänud õiget ravi saamata kiratsema.
Ellen mäletab, et Viljari ilmseid eeldusi märkas Tartu laste ja noorte spordikooli treener Ülo Palk, kes öelnud vanale tuttavale Valdurile, et toogu poiss trenni. Heldur läinud lihtsalt vanemale vennale järele.
Ajakirjanduses vormus lugu Loori kõrgaastail keskeltläbi sedasi: “Esimene treener Ülo Palk märkas pikas, veel kandiliste liigutustega poisis juba esimesel kohtumisel võrkpalluri algeid. Trennis sai kohe selgeks, et poiss on ka kohusetundlik, töökas ja sõbralik. Ning peagi hakkasid võrkpalliringkondades liikuma jutud “Tartu tähest”.”
Kapten on kaaslastest mõnevõrra pikem.
Ülo Palk lükkab selle jutu ümber: “Ellen, vendade ema, töötas spordikoolis raamatupidajana. Mina käisin koole mööda poisse vaatamas ja Viljar jäi pikkusega silma. Ütlesin siis Ellenile, et toogu Viljar proovima, äkki talle meeldib. Ellen ütles, et olgu, Viljar tuleb, aga ainult tingimusel, kui ma Helduri ka võtan.
Viljari suuri eeldusi, kui pikkus kõrvale jätta, ei paistnud algul kusagilt. Pigem oli ta veidi uimane nagu pikad ikka. Hasarti polnud. Aga jah, ta arenes kiiresti ja sellele aitas Valdur kõvasti kaasa. Jagasin poistele suveks pallid, mis olid talvel viledaks taotud. Sügisel tuli need tagasi tuua, kas või ribadena. Loorid tõid selgelt puutumata palli ja seletasid, et isa oli neile palju korralikuma hankinud, nad harjutanud läbi suve sellega. Ja harjutanud olid nad oma Saadjärve-väljakul tõesti himuga, uue kooliaasta alates püsis pall alati tükk maad paremini sõrmede vahel.”
Ülo Palk sündis 1937. aastal Põltsamaal ja lõpetas sealsamas keskkooli. Abituriendina tuli ta Eesti koolinoorte spartakiaadil ja meistrivõistlustel kaugushüppes kullale, kuid Tartu ülikoolis pühendus võrkpallile ja võitis Eestis medaleid. Veel enne ülikooli lõpetamist hakkas Palk Tartu laste spordikoolis treeneritööd tegema.
“Viljariga tekkis peagi probleeme. Spordiarsti uuringutel selgus, et põlved on kiire kasvutempo jaoks nõrgad ja mõnda aega ei tohiks käiagi! Arutasime asja emaga. Kuivõrd oli selge, et koolis ja tänaval tuleb valulike põlvedega niikuinii kõndida, siis otsustasime, et jätkugu ka trenn, ainult et hüpeteta. Ju ta siis, kui hüpata ei tohtinud, hilisemaks nii vajaliku servivilumuse saigi,” räägib Palk.
“Esialgu edenes Viljar rohkem töökuse varal. Aga ta oli kohusetundlik nagu vendki, pealegi kontrollis ema mõlema trenniskäiku hoolega. Teistega need kaks eriti ei suhelnud, olid rohkem omavahel. Aga kui Viljari mäng avanema hakkas, muutus ta suhtlemisel aktiivsemaks. Viljari eeldused lõid täiega välja, kui mind enam Tartus polnud. Varem oli vaid selge, et poiss on tõusul ja lööb lähiaastail Eestis võrguesise puhtaks.”
Ülo Palgi Tartust lahkumise põhjus oli korterivajadus. Noorel spetsialistil tulnuks senisel töökohal veel tükk aega elamispinna järjekorras seista, kuid pere ootas esiklast.
“EPA-st ehk põllumajanduse akadeemiast pakuti 1966, et tule meile, saad kohe korteri! Mul oli spordikoolis juba hea punt, päris tublide 1951. aasta poiste kõrvale tõusid noorematena Loorid, korraks oli trennis ka tulevane kolmikhüppe olümpiavõitja Jaak Uudmäe. Kahju oli minna, aga polnud parata. Rääkisin oma õpilasele Taavo Veskile augu pähe, et ta meeskonna üle võtaks. Siis selgus, et EPA lihtsalt pettis mind selle korterijutuga, aga uus pakkumine tuli Viljandist.”
See oli 1968, kui Palk Viljandis tööle hakkas, korteri sai ja Viljandi võrkpalli tublisti edendas. Tema õpilane Andres Karu võitis juunioride EM-kulla. Looriga Tartus tehtud töö eest sai Palk olümpiakuldsel 1980. aastal, juba Tallinnas töötades, Eesti NSV teenelise treeneri tiitli.
“Aluse sain ikkagi Ülo Palgilt, tema õpetas selgeks võrkpalli A ja O,” jäi Viljar Loor ka kuulsana tänumeelseks.
Riias lätlasi võitmas.
Ülemisel pildil jälgivad Loori rünnakut Reemann (3), Innari Kuusk (13) ja Leo Jakobson. Alumisel kuulavad Taavo Veski nõu Viljar Loor (vasakult), Madis Reemann, Aare Reenumägi, Leo Jakobson ja Heino Jakobson.
Päästerõngas Taavo Veski
Ülo Palgi lahkumine Tartust läks Viljar Loorile kõvasti hinge. Teenelise meistrina tosin aastat hiljem pihtis ta Sovetski Spordis: “See oli aeg, mil mind pilluti ühe treeneri juurest teise juurde nagu palli. Õpetajaid oli palju, aga kasu tõusis vähe. Seda hakkasin mõistma hiljem, kui püüdsin tehnikakonarustest vabaneda.”
Ja Sporditähes 1998: “Kahjuks läks Ülo Palk ühel hetkel Tartust Viljandisse ja jäime treenerita. Kaks aastat käisime omapead trennis ja seetõttu tuli mitmeid tehnikavigu, hiljem ei suutnudki kõiki likvideerida. Alles Taavo Veski tulekuga oli meil taas oma treener.”
Ukrainas sõduriaega teeninud Taavo Veski käis suvelõpul 1966 puhkusel ja kohtus treener Palgiga. Küllap siis Palk talle augu pähe rääkiski. Loorid ja teised võrgu juurde jäänud poisid võtsid teadet uue treeneri peatsest tulekust kui rõõmusõnumit ja pidasid 1967. aasta novembrini vastu.
“Vaatasin allesjäänud üle, meelitasin mõned Ülo poisid ka tagasi ja otsisin paar tükki linna pealt juurde. Siis hakkasime pihta. Olin 1964. aastal ülikoolis kolm nädalat kehakultuuri õppinud, enne kui mind kolmeks aastaks sõjaväkke võeti. Võrkpallist teadsin just nii palju, kui Ülo mulle trennis nelja aastaga õpetanud oli, ei enamat. Võtsin kirjandust ette ja hakkasin tuupima, ülikool, kus ma kaugõppijana jätkasin, ei andnud ses plaanis midagi,” räägib Veski.
“Tahtmist ja huvi jätkus, kuid loomulikult polnud must mingit laitmatute mänguelementide õpetajat ega kinnistajat, selles oli Viljaril küll õigus. Viljar ise oli oma vanuse kohta nii pikk, et tal polnud tehnikat vajagi: ajas käed üles ja blokk saigi valmis. Teistele poistele bloki õpetamine oli võimatu, sest nad ei ulatunud üle võrgu.
Lugesin katkeid Tokyo