Eesti näkiliste välimääraja. Enn Vetemaa

soengu säilitamisel öötundidel ei taha mitte mainidagi. Kas aga ongi vaja ruumis ja ajas nii kaugele eemalduda? Piisab peatumisest – eriti pühade eel – mõne juuksurisalongi ees, silmitseda röögatuid järjekordi ning kuulata voorimehelikke noote õrnade daamide mõttevahetuses.

      Naiste suhtumine oma juustesse on tõsine, väga ja väga tõsine. Teame koguni teoreetikute koolkonda, kes peab võimalikuks juuste kaudu välja arvutada armusuhete suurust (milliamoredes). Piisavat äsja soengu korrastanud daami juuksekrooni segaminiajamisest, et tema reaktsioonide järgi (hääle tugevus detsibellides, sõimusõnade koefitsient jne.) selgitada lembesuhete intensiivsus. Kuid siinkohal katkestame tungimise teiste teaduste territooriumele.

      Kaunisjuuslased.

      Juustes näevad naissoo esindajad peibutusvahendid millel võib olla kopulatsioonile viiv tähendus. Kopulatsioonivahekorrad võivad aga isegi tänapäeval veel mõnikord viia ühise perekonna moodustamiseni. Ning akadeemik Naan väidab, et on esinenud juhte, mil sõlmitud abielud kestsid üsnagi õnnelikult (kuni järgmise lahutuseni). Siit see juuste tähtsustaminegi.

      Perekonnaga seotud asjaolud näkke loomulikult ei huvita; neid köidavad kõrgemad ja argipäevakaugemad eesmärgid: ühine musitseerimine, enamasti platooniliseks jäävad armurõõmud, inimpsüühika uurimine jne. Jah, ka inimpsüühika uurimine! Suuliste, kuid siiski usutavate andmete järgi olevat Upsala Kuninglikus Raamatukogus kohatud näkki, kes tegelnud koguni „Inimeste välimääraja” koostamisega. (Sama tööga tegelevat ka tulnukad UFO-delt.)

      Ent tagasi juuksekultuse juurde. Peale ilu lummava jõu arvatakse juustes ja karvades – neis meie marrasknahast väljakasvavates proteiinirikastes sarvmoodustistes (ENE) – peituvat muidki võlujõude. Näkiteadus suhtub, nagu juba märgitud, folkloori teatud umbusuga, kuid teinekord pakuvad mõned, eriti just rahvausundite andmed üht-teist huvitavat. Oskar Loorits kirjutab raamatus „Eesti rahvausundi maailmavaade” (lk. 20): „Juustes kätkeva hingejõu tõttu nad on väga tähtsaks nõidumisvahendiks: et teise hinge oma meelevalla alla saada, kisutakse sellelt karvu, lõigatakse juuksetutt jne. [– — ] Lõpuks tuletagem meelde orjade pea paljaks pügamist ja neiu juuste „piiramist” abiellumisel, millega nad antakse oma peremehe (juuste omaniku!) meelevalda (vrd. nekrutite pea „polkamist” alles hiljuti).”

      (O. Loorits kirjutas oma teose 1932. aastal. Juuksepügamise kauni traditsiooni oleme nüüd kiiduväärselt taaselustanud. Seda metoodikat on mõnikord kasutatud nende pahade inimeste puhul, kes ei austa meie ühiselureegleid ning keda tuleb teistest kasvatuslikel eesmärkidel ajutiselt isoleerida.)

      Juuste maagilisest mõjust armusuhetele räägib ka M. J. Eisen oma klassikalises uurimistöös „Eesti vana usk”. Ta meenutab mitmeid maagilisi rituaale, mida kasutatakse juustes või karvades peituva võlujõu rakendamiseks soovijaile vajalike eesmärkide teenistusse. Viljandimaal oli levinud komme, mis seisnes selles, et meheleminekuhimus neitsi pidi mingil kavalal moel oma ihaldatu juukseid ja karvu hankima. Need tükeldati ja neist küpsetati rõõsa piima ja jahuga karvakarask. Küpsetamisrituaal oli eriti poeetiline: „Küpsetaja selg olgu ahju poole; ta lükaku karvakarask jalgade vahelt ahju ja ütelgu ise:

      Ahju, ahju, armukarask,

      läbi reie rõõmukarask!”

      Kujutlegem hämarat kööki, ahjukumal punetavat tugevat maaneidu, kes kintsude vahelt kakku ahju suskab, näol tulevaste rõõmude eelaimus – milline rustikaalne-jõuline ja samuti lüüriline vaatepilt! Kahju, et meie möödunud sajandi kunstnikud, kas või Oskar Georg Adolf Hoffmann, maaelu kujutamise meister, sellist stseeni jäädvustanud pole.

      Oskar Loorits loeb küll õigemaks karvakakku maitsestada ihaldaja enda karvadega, see tundub nagu loogilisemgi, kuid eks õnnele või viia mitmed teed.

      Eisenil on ka teine huvitav soovitus, mille puhul pole tarvis kondiitriasjandusega tegeldagi. Piisavat noormehele pakutava hõrgutise kestvast hoidmisest kaenla all, kus ta peale karvastiku satub kontakti veel ka teise mõjusa armurohu – higiga. Ta kirjutab, et meelissööt „peetakse kaenlaaugus, nagu haigetel termomeeter, ja antakse siis sellele isikule süüa, kelles tahetakse enese kohta armastust äratada”. Mõnikord tehtavat maiuspalale „enne kaenlaauku panemist 9 auku sisse, arvates, et siis abinõu paremini mõjub”. Siiski peab Eisen vajalikuks hoiatada, et sel moel tekkinud armutung „ei kesta kauem, kuni laulatus möödas”. Noh, piisab ehk sellestki. Ent nüüd siirdugem eesti köögilt, mis, nagu selgub, nii üksluine polegi, kui mõnikord kurdetakse, taas näkiteadusse tagasi.