Kindlameelne uurija kannatab sellised mõnitused rahulikult ära, algaja võib aga pilajuttude tõttu oma teadusalast koguni loobuda. Sellest oleks suur kahju.
Kord tuli määraja autori juurde noor näkiuurija solvumisest kahvatuna, tal olid pisaradki silmis. Tütarlaps, kelle moraalsest puhtusest ja hingesuurusest ta kõrgesti lugu oli pidanud ning kellega plaanitses koguni tulevikus oma elusaatuse ühendada, kutsus noormehe tête-à-tête'ile. Tee ja koogid aga serveeriti vannitoas… Neiu poolt, kes noormehe öiseid näkiteaduslikke ekskursioone kuidagi mõista ei tahtnud ning näkke armukadetses, oli see vannitoa-nali selgelt irooniliseks vihjeks. Teaduse ja elu selline segiajamine solvas aatemeest sedavõrd, et ta vannitoaust paugutades neiu juurest lahkus. Hiljem aga pääses neiu jonn ometi võidule – noored abiellusid ning sellest ajast peale jäid noormehe näkimärkmikud tühjaks.
Eriti kahju on juhtunust sellepärast, et tegemist oli erakordselt andeka noore uurijaga, kellel olnuks suuri lootusi näkiteadusele palju kasu tuua. Tema kena kehaehitus ja malbe käitumine köitsid näkke väga ning nad ruttasid üksteise võidu noore uurijaga sõbrutsema. Ei saanud ta ühelgi välitöö-ööl sõba silmale, kuna näkid olid talle üli-meelsasti valmis seletusi jagama oma eluviiside, vaimuelu ja koguni füsioloogia kohta (viimast juhtub haruharva). See oli korvamatu kaotus.
On autorgi üsna tihti pidanud tusaselt taluma suurt umbusku, kui ta on püüdnud näkiteadust rahva hulgas populariseerida. „Jah, aga tunnistage, et teil on olnud näkkidega, noh, ikka… üht-teist…” Ja jälle ilmub küsija suule teatud nilbe naeratus. Aga muidugi on mul olnud näkkidega „üht-teist”, olen ma ikka vastanud ja lisanud: „Honni soit qui mal y pense!” (Häbi sellele, kes sel kohal halvasti mõtleb!) Meie teaduse statistika näitab, et üheksal juhul kümnest jäävad inimeste ja näkkide suhted teadusliku läbikäimise tasemele. Parimal juhul viivad tutvumised ühistele muusikaharrastustele, kergele kuramaažile, vastastikusele platoonilisele lugupidamisele, veelgi kaugemale aga väga harva. (Selles veendub ka Eiseni „Näkiraamatu” lugeja.) Teadusest kõrvalseisja ei mõista uurija hinge ja tahab kõike oma lõbuhimuliste mallide järgi koolutada. Loomulikult tunneb ka teadusemees oma tööst lõbu. Kummardudes mikroskoobi kohale, mille esemeklaasil on näki lokk või varbaküünetükike, naudib ta võrratuid rõõme, mida ei saa võrreldagi nendega, mida siivutute küsimuste esitaja oma pahelises ajus kujutleb.
Kas suhted tõesti kaugemale ei või areneda? Muidugi võivad. Kui ühisel muusikanautlemisel näki sõrm teadusemehe pihku poeb, siis ei lükka too seda muidugi tagasi. Ta kasutab haruldast võimalust tutvuda näkkide anatoomiaga, vahest ehk dermatoglüüfikagagi (teadus sõrmejälgedest). Puudutuse kaudu selgitab ta ka näki kehatemperatuuri, mille kohta on vastakaid andmeid (nimelt räägitakse näki keha erilisest jahedusest). Kui vastastikused suhted veelgi kaugemale lähevad ja ehk kerge huultekohtuminegi aset leiab, siis on uurijal ju hiilgav võimalus näki hambavalem kindlaks määrata; ka võib juhtuda, et ta tabab koguni tolle ammuotsitud havihambulise isendi. Harva lähevad näkkide ja inimeste suhted intiimsemaks (kõige sagedamini on seda juhtunud priskete liidrikega), kuid mis siis sellest! Milline tõsiteadlane ei süüviks kirgliku uudishimuga näkkide anatoomia ja füsioloogia üksikasjadesse!? Seda enam, et kõike näkkide bioloogiasse puutuvat on seni veel väga ebapiisavalt uuritud.
Ja taas meenub too andekas, hiljem teadusele kadumaläinud noor uurija, kellest oli juttu eespool. Temal oli erakordne teaduslik õnn ja anne – mõne õhtuga andis ta naiadoloogiale rohkem kui paljud teised terve eluga. Õigele teadusessepürgijale omase terava eetikatajuga küsis ta minult kord ühe kaugeleläinud eksperimendi kohta, mida ma sellest moraaliaspektist vaadatuna arvan. Olin noormehe hingepuhtusest meeldivalt üllatatud ning julgustasin teda katseid jätkama, tooma võimalikult palju kasu kodumaisele teadusele. Naljatades tsiteerisin ka üht kunagist usuteadlast, kes südantvalutavaile noortele pihitoolist järgnevat tarka õpetust jagas: „Te võite seda kõike endale lubada ka edaspidi, ainult tõotage mulle, et te sellest lõbu ei tunne!” Noormees tõotas seda täiesti tõsist soovitust – ega teadlasel ju tõesti sobigi mingi lõbuotsija olla! – kalliks pidada.
Eetikaküsimustega (küll teisest aspektist) puutub uurija kokku tihti just siis, kui ta mõne juba hästi tundmaõpitud näkiisendiga suhted katkestada kavatseb; eriti kiinduvad on mehelemb-lõõritajad ja piripillid.
Ühe naisuurija märkmikku on kirja pandud järgnevad pisilesbik-piripilli suust kuuldud üsna absurdsena kõlavad, kuid suurt hingevalu väljendavad read: „Kui sa järgmisel neljapäeval enam jõe äärde ei tule, siis… siis ma uputan enda ära!” Näkkidega suheldes tuleb kõiges õrn ja delikaatne olla. Kindlasti tuleb meeles pidada ka seda, et absoluutselt lubamatu on näkkidele pakkuda alkohoolseid jooke!
Sellest nähtub, et naiadoloog peab kõiges silmas pidama kommunismiehitaja moraalikoodeksi kuldseid reegleid ja neid ka näkkide kohta laiendama. Ärgem kunagi unustagem, et näkk on inimese sõber, seltsimees ja õde!
Kuid mitte ainult kõlblusvastastes tegudes ei kahtlusta pahasoovlikud elemendid naiadolooge. Vastu autori tahtmist sattus käesoleva välimääraja käsikiri kord inimese kätte, kes on absoluutne ignorant kõiges peale klatši ja kuulujuttude. Paheline sära silmis, sosistas ta mulle kahjurõõmsalt, et küll ma olen ikka mõned inimesed oma kirjatöös vahvasti paika pannud. Ma ei taibanud mitte kui midagi. „Ära mängi lihtsameelset,” itsitas ta. „No kas priske liidrik pole siis…”, ja ta nimetas ühe tuttava kaubandustöötaja sümpaatse abikaasa nime. Samuti leidis ta „prototüübi” rohejuus-edvikule: seltsimees P. naine ajavat poisikesi taga ja teda olevat mitmel ballil rohelise parukaga nähtud.
Mul oli kange himu see jäle inimene, kes õilsast teadusest ja klatšilobast tahtis ühepajatoitu vaaritada, kraedpidi toast välja visata, kuid ma sain endast võitu. Küsisin talt, samuti naeratades, et kas ta oma Amandas ja hiid-paljastissis kah ühiseid jooni leidis… Seepeale lahkus too indiviid vihast susisedes ja ähvardas mu käsikirjast teatada, kuhu tarvis. Mul oli südames natuke valus, et ma ilmsüütule näkile oma võrdlusega ilmselt liiga tegin.
Toodud näide oli muidugi äärmuslik. Sellesuunalisi, kuid leebemaid kritiseerijaid on aga olnud teisigi. Alati on nende arvamused välja kasvanud antropotsentrilisest maailmakäsitusest. Ikka tahetakse kõike inimesele taandada. Mulle tundub see sama nõme kui usk, et planeedid Marss ja Veenus just sellepärast omi orbiite mööda kihutavad, et mõni turutähetark nendevaheliste nurkade järgi võiks välja rehkendada Jüri ja Malle armusuhete kestvust… Jäetagu näkid rahule!
Pisut vähem solvavad, kuid siiski tüütud on need inimesed, kes naiadoloogilistest kirjutistest belletristika-elemente otsivad. Ikka ja jälle tuleb neile meenutada, et ei töötata mitte nende lõbustamiseks. Näkiteadus on teaduslik distsipliin, mis kogub uusi ja süstematiseerib vanu andmeid näkkide kohta; folkloristikast, millest (tinglikult) on võrsunud, erineb ta metoodika poolest: andmed koondatakse üldloodusteaduslike nomenklatuuriprintsiipide järgi (Linné süsteem), see aga eeldab taksonoomilist lähenemist liikidele.
Asjatu on otsida taimemäärajast dramaturgiat või oodata liblikamäärajalt puänti! Imelik, et seda triviaalset tõde seni küllalt tihti selgitada on tulnud.
Jah, inimeste ignorantsus on üsna suur. Kuid neelakem alla pahameel! Selleks on kõige parem minna taas meie metsajärvede kaldaile, kuulata näkiaariaid ja mõtiskleda teaduslike probleemide üle. Kui tühine tundub siis kõik peale meie kauni teaduse!
Nüüd aga aitab eetikast ning haarakem härjal sarvist – tutvugem näkkidega sugukonniti.
KAUNISJUUSLASED
Läbi aegade on olnud juus naissoo erilise tähelepanu ja hoolitsuse objekt. Eks tulene see dialektiliselt meessoo nõrkusest kaunite juuste vastu. Mitmed kirjandusklassikud – naisteilu uurijad, on tunnistanud, et nad