Kõige tähtsamaks näkkide käitumise juures tuleb pidada peibutuspoose (peibutustegevust). Põhiliselt just nende järgi ongi näkilised sugukondadeks jagatud. Peibutuspoosides orienteerumine on näkiteadlase meisterlikkuse üks põhikriteeriume. Seepärast peatume neil siinkohal veidi pikemalt.
Mis on peibutuspoos?
Et asi selgemaks saaks ja ka seepärast, et määraja autor ei näe ses küsimuses radikaalseid erinevusi inimeste ja näkiliste vahel, tooksime paar näidet esimeste riigist.
Tõsine atleetvõimleja ei väsi iial tegemast kurnavaid jõuvigureid, mille kohta ta teab, et need tema muskliilu suurendada võivad. Ta on nõus end keskaegse munga kombel igati vaevama ja piinama, ta on nõus oma hariduse lünklikuks jätma ja kunstide-ilmast hoopistükkis mööda vaatama, et aga kehailu osas teistest ees olla. Ja kui ta siis pika treenimise peale tähtsa võistluse päeval oma keha rasvaga kokku võiab ning aatekaaslastest publiku ette astub ja seal hirmsasti lihaseid punnitades tardub ja aplausitormi ootab, siis võiksime näkiteaduse keeles öelda: too atleetvõimleja on sisse võtnud peibutuspoosi.
Kui ooperitenor pikkade aastate kestel hoole ja armastusega oma ülemist do-nooti lihvib, et siis lõpuks säravalt poodiumilt melomaanidele oma kõri-ime ette paisata, seejuures luulekeeles teatades, et tunneb hinges kanget armastusetuld, või jälle, et tal on hoopis kindel plaan ära surra, siis ütleme samuti: see laulja on peibutuspoosis.
On selge, et erinevatel inimestel võivad peibutuspoosid õige erinevad olla: atleetvõimleja ei hooli sellest põrmugi, kui ta lihtsat viisijuppigi jorutada ei mõista, peibutuspoosis tenor ei omista aga mingit tähtsust tühiasjale, et ta lauluõppimise hoos on oma kehailu sootumaks kaotanud ja do-d kuuldavale tuues võib-olla koguni peab papist sambast kinni hoidma.
Loodame, et lugeja on nüüd taibanud, mida me peibutuspooside all silmas peame.
Peibutustseremooniaga puutume loomulikult kokku ka loomariigis. Seal on sellel otseselt kopulatsioonile (paaritumisele) viiv tähendus: ilu, jõu ja osavusega tahab üks sugupool teist veenda, et tema ongi see parim partner, kellega koos julgesti tasub soojätkamise pühale tegevusele asuda. Kui me ei pea ainumääravaks fakti, et enamikule elavilma esindajaist pakub kopulatsiooniakt ka suurt füüsilist mõnu (arvukad seksuoloogid ja zooseksuoloogid on seda paljude hoolsalt läbiviidud loom- ja inimkatsetega veenvalt näidanud), siis tuleb peibutuspooside eesmärke igatahes õilsaiks, evolutsioonile ja progressile kaasaaitavaiks pidada.
Materialistlikel vaatekohtadel püsivad õpetlased on korduvalt rõhutanud, et loomariigi ja inimühiskonna (meie lisaksime inimilmale ka näkiilma) vahel ei tohi liiga otseseid paralleele tõmmata, kuna muidu satuksime lihtsustamise ohtu. Ärme siis meiegi seda viga teeme! Selleks juhime tähelepanu asjaolule, et kui loomade hulgas on peibutamisel otseselt paaritumisele kutsuv sisu, siis inimesi kihutab tagant ennekõike kuulsuse- ja rahaiha. Tuntus ja rikkus on küll samuti vajalikud paremate kopulatsioonitingimuste loomiseks, kuid seda ikkagi kaudselt. Terane vaatleja märkab siin teatud vahet! Kuivõrd näkid ei himusta kuulsust ega raha ega ole huvitatud abielust juba kas või sellepärast, et nad suguliselt ei paljune (näkkide geneesiküsimuste juurde tuleme pikemalt määraja tagumises osas), siis on näkkide peibutuspooside mõte inimeste ja loomadega võrrelduna kõige utilitarismivabam – nad ei lähe iial välja kasusaamise peale.
See fakt, mis nagu peaks näkke kaunistama, on aga esile kutsunud hoopis vastupidiseid reageeringuid. Kui näkid üldse ei sigi, on pahandanud puritaanlikud mõtlejad, mis kuradi pärast nad siis oma palmikuid silivad, peibutuslaule kõõrutavad ja tisse kikitavad?! Sellisel tegevusel olevat ju ainult siis mõte sees, kui see ühiskonna algrakukese – tubli ja lasterohke perekonna tekkele kaasa aitab. Mitte sigida ja muidu tühja trillertrallerdada! Ei, selline ülalpidamine tulevat lausa siivutuks ja kogunisti jõledaks tunnistada!..
Lubatagu siiski vaikselt vahele tähendada, et kui inimkond kirjasõnas küll hoolega kuulutab, nagu peaksid meeste ja naiste ühendused eelkõige ühiskonna taastootmise teenistuses olema ning et neiud oma süütust ja au raisata ei tohi (vaata näiteks brošüüri „Tütarlapsest sirgub naine”) – siis on see ju kena teooria tõesti, kuid praktikas näeb asi tihti hoopis teistmoodi välja. Kas pole mitmete põlvkondade meedikud oma pingutusi ühendanud aina efektsemate ja kindlamate eostusvastaste vahendite loomiseks? Vanad kreeklased kasutasid kondoomiks kuivanud lambasoolikat, kaasaja kaunitarid kugistavad üksteise võidu kõikvõimalikke testosteroone ja muid hormoonpreparaate, mille kohta üsna hästi teatakse, et nad pole tervisele kaugeltki kahjutud. Tervis – see on aga meie ühiskonna kalleim aare! Kui inimene laias kaares armurõõmudele andub, ohustab ta sellega ka perekonna pühadust (kuivõrd sellest küll meie ajal üldse rääkida saab) ja riskeerib ebameeldivustega, mida võib kaasa tuua lahutus (laste traumad, ametiasutuste ülekoormamine, ennekõike aga vähemalt ühele abielupoolele kole vastik asi – varanduse poolitamine). Näkid on oma tegevuses täiesti vabad ja süütud ning tahavad inimestega jagada musitseerimis-, flirdi- ja muid rõõme. Vanad roomlased igatahes hindasid vääriliselt kurtisaane ning nende üllast ametit, mis pakkus lõõgastust poliitikategemisest väsinud meestele ning kinkis neile suurt psühhoteraapilist kosutust.
Näkkide käitumine tundub mulle igatahes üliväga kiiduväärne. Nad on oma kired sublimeerinud armukunstiks (ars amatoria), mis käib neil ikka käsikäes konversatsioonide, laulu, tantsu ja teiste kaunite kunstidega, ja juhinduvad alati õilsast printsiibist „L’amour pour l’amour”. Nad ei oota iial mingit tasu. Kas pole see tunnustusväärne!
Aga nüüd vahest piisab teoretiseerimisest. Asja juurde!
Eesti näkilistel on viis põhilist peibutuspoosi tüüpi – sama arv kui näkisugukondigi.
Kaunisjuuslaste sugukond ehitab oma peibutuskunsti usule kauniste juuksekiharate mõjust inimhingele. Nad lasevad juustel päikesekiirtes särada, soevad neid, mõnikord harrastavad ka sportlikke jooksumänge, mis juustel tuules eriti amüsantselt lehvida lasevad.
Pesurlased teavad, et töö aitas teatud hulgal meie ja ahvide ühistest esivanematest inimesteks evolutsioneeruda. Tuginedes sellele, et enamik Homo sapiens’e on kindlal arvamusel, et inimene kõlab uhkelt, tahavad need näkid meid vaimustada oma töössesuhtumisega. Kuna väga paljud inimesed (vähemalt sõnades) ka puhtusest kõrgelt lugu peavad, on pesurid peibutuslikuks tööprotsessiks valinud just pesemise.
Peakratslased orienteeruvad samuti juustele. Nad on aga kaunisjuuslastest vähem platoonilise tundelaadiga ning usuvad, et ainuüksi juuste vaatlemisest ei piisa, tuleb neid ka puudutada lubada: ühine peaotsimisprotsess on peakratside arvates kindel baas kestvatele headele vastastikustele suhetele inimeste ja näkkide vahel.
Paljastisslastele on elu, armastuse ja tervise sümboliks katmata piimanäärmed. Kuivõrd inimesed kuuluvad imetajate hulka, võib sümbolit igati mõistlikuks pidada.
Röökurlased rajavad oma lootused kaunile lauluhäälele, kusjuures mõned liigid ei alahinda kunstilise sõna osatähtsust ning pööravad tähelepanu ka originaalsele tekstile (roppsuu-röökurid).
Peibutuspooside üksteisest eraldamine pole raske. Siiski oleks vara nende käsitlemist lõpetada. Silmas tuleb pidada, et mitte iga pesemine ega laulu ümisemine pole veel peibutuspoos. Läheme korraks tagasi inimnäidete juurde. Pole välistatud, et ülalkirjeldatud atleetvõimleja mõnikord ka laulu jorutab – talle võib ju väga meeldida mõni marsiviis või katkend tsirkuseetenduse muusikalisest uvertüürist – , samuti võib ette kujutada tublit tenorit tegemas kopsumõõtu suurendavaid turnimisharjutusi. Siiski ei saa me neid tegevusi pidada peibutuspoosideks. Tõeline peibutustseremoonia toimub siis, kui peibutaja tunneb ennast olevat tähelepanu keskpunktis; peibutuspoosiga loodab ta (tõsi, mõnikord ka ekslikult) endast kõige paremat, kõige mõjuvamat muljet jätta.
Näkkidel kutsub peibutussoovi esile signaal: inimene! Alles inimest nähes asub ta oma ilu ja võimeid demonstreerima (muidugi ainult siis, kui ta seda soovib). Nii jätab paljastisslane