Prismabinoklitest sobivad kuuekordse suurendusega instrumendid, suuremate veekogude juures aremaid näkiliike jälgides ei tee muidugi halba ka tugevam optika.
Välimääraja kasutamise juhiste juurde jõuame allpool. Määraja, märkmike ja muu kirjanduse paigutamiseks on väga otstarbekas üle õla kantav välitasku. Pikemail matkadel kanname kaasas ka seljakotti, kuhu paigutame kompassi, ujumislestad, fotokaamera, toidukraami jne.
Kui näkiliste vaatlemiseks ülalkirjeldatud instrumentaariumist algajale enamasti piisab, siis muu tondifauna vastu huvitundja peab siiski lisavarustust kasutama. Eriti juhul, kui tahetakse tegelda tuulispaskade ehk tuulispäädega (muide tuntakse neid Saaremaal ka viherike nime all, mis osutab vene algupärale „vihorj” ning viitab meie rahvaste ajaloolisele sõprusele). Mõistagi on ajad muutunud ning tuulispaskade uurimiseks keegi enam veskikivi kaasa ei võta, nagu seda tegid meie tonditeaduste klassikud. (Nähtamatud tontlased muutuvad läbi veskikivi vaatamisel nähtavaiks.) Peame imetlusega meenutama nende indu, sest veskikivi endaga kaasaveeretamine – ja kui pind veel soine peaks olema – on lausa Sisyphose töö. Juba O. Loorits oma „Eesti rahvausundi maailmavaates” (1932, lk. 41) soovitas kasetohust rulli, millega tontlaste nähtavaksmuutmisel on häid tulemusi saavutatud. Edukad on olnud ka vaatlused läbi hobuserangide. Palamuse korrespondent kirjutab:
„Mees tulnud kuuvalgel veskilt; kruusaaugu kohal, kus alati kollitand, jäänd hobune seisma; mees läind maha, tõstnud hobuse rangid üles ja vaadand säält vahelt: näind: valge koer pää ja sabata olnud koormal; mees läind tagasi ja hakand ära hurjutama, et „kas sul häbi ei ole, siin minu jahukotil” [– — ]; noh, eks siis vilpus hüpand maha jälle ja kadund kruusaauku tagasi.”
Hobuserange võib füüsiliselt tugev demonoloog muidugi kaelas kanda, kuid eks ole nendegagi tüli. Arenemata rahvaga kokku puutudes võidakse koguni naerualuseks saada, mis tõsist teadusmeest muidugi häirida ei tohi.
Kõige elementaarsem, kuid kah mõnikord edu toonud klassikaline vahend varjeseisus olevate tontlaste jälgimiseks on reite vahelt läbivaatamine. Ka seda vahendit on soovitanud Oskar Loorits. Et oma reite vahelt läbipiilumine on mõnevõrra tülikas ja teeb selja kangeks, siis võib paluda kaaslase abi. Välimääraja autoril on õnnestunud kord – meie teeneka vanemapõlve näkiuurija Armilda Kase lahkel loal – just seda metoodikat kasutades koostada koguni ühe meie vilbuse originaaldiagnoos. (Originaaldiagnoosiks nimetatakse mingi liigi esmakirjeldust. Tavaliselt tehakse see kirjeldus ladina keeles.)
Enamlevinud võttetd näkkide vaatlemiseks eesti rahvatraditsioonis.
Autor on kindel, et lugeja siinkohal tõsiseks muutub: rangid, veskikivid, reied… – ometi ju räägiti, et demonoloogia on saanud täppisteaduseks. Muidugi on! Neid klassikalisi minevikuvahendeid tutvustasime rohkem meie teaduse ajaloo nimel: tänapäeva uurija võib igal ajal taskusse susata Jamesi ja Bondi difraktomeetri, mis annab sadu kordi paremaid tulemusi ning ei tohiks praegu ka hinnalt enam üle jõu käia. Näkkide metamorfoosidel kiirguvaid energiakvante mõõdetakse spetsiaalsete spektrofotomeetritega. Nii et kaasaegse demonoloogia instrumentaarium ei jää maha teiste täppisteaduste omast. Kõigest sellest pole aga mõistlik väikeses välimäärajas pikalt pajatada. Edasijõudnu leiab hiljem ise tee erialakirjanduse juurde.
Veel ühest küsimusest. Tihti on olnud kuulda ajast ja arust läinud õudusjutte näkkide (ja muidugi ka teiste tontlaste) ohtlikkusest. Need on absoluutses enamuses absurdsed vananaistejutud. Mis puutub näkkidesse, siis suuremas osas on nad kartlikud, malbed ja õrnad olendid, kes igatsevad inimestega häid kontakte luua, kuid tihtipeale osutuvad sellekski liiga pelglikuks. Näkkide kartmist tuleb pidada kõige nõmedamaks anakronismiks, millest hullem võib olla ehk ainult see, kui näkke relvaga (hõbekuul, kolmetahuline nõel jne.) ähvardatakse. Igatahes saatsin ma kord demonoloogiliselt ekskursioonilt otsemaid koju tagasi noormehe, kellel olid kaasas ragulka ja jupp hõbetraati. (Hiljem sai temast siiski tubli mummu-uurija.) Siinkohal meenutaksin tõsiasja, et oleks viimane aeg eranditult kõik tontlased Eesti NSV piirides looduskaitse alla võtta ning nende kahjustajaid karistada Nõukogude seaduse kogu rangusega.
Siiski oleks ebaaus mitte rääkida mõningaist ebameeldivustest, millega näkiuurija erandjuhtudel kokku võib puutuda. Käesoleval aastal (1980) täheldas vilunud naiadoloog K. Kurg looduslikult kaunis Pärnus näkkide ebatavalist aktiivsust, nende massilist kogunemist. Just olümpiaregatipäeviks tulnud sporti armastavad lustakad linajuuksed (Linicomata hilaris) nimetatud linna. Turistidest kubisev Tallinn, kuhu kippujaid sellal niigi tavalisest rohkem oli, jäeti mõistlikel kaalutlustel kõrvale. Kas ühendas näkke loosung „Olümpia kõigile!” või midagi muud, seda pole praegu enam lihtne välja selgitada, kuid paari-kolme linajuukse asemel, keda Pärnu rannaliival pea alati kohata võib, olnud neid seal sadakond. K. Kurg arvab, et näkid otsustasid suurt spordipidu tähistada oma klassikalise harrastuse – võiduujumisega (purjetavaist näkkidest teadusel seni veel andmeid pole). Võistlemisest vaba aega veetnud näkid alal, kuhu meestel on sissepääs raskendatud, nõndanimetatud naiste paradiisis. Et K. Kurg ei saanud vaatlusi ise läbi viia – ta põhitöökoht on Tallinnas – , siis võttis selle ülesande endale noor kirglik näkisõber M. U. Et ta on meesterahvas, tuli ta ideele end naiste supelkostüümi maskeerida. Muidu tulnuks tal põnevat näkiüritust jälgida binokli abil – tegevus, mis sellises paigas samuti võinuks pahameelt äratada. Nagu M. U. vanemale kolleegile hiljem teatas, läinud algul kõik hästi. Lustakad linajuuksed, kelle gruppi M. U. end püüdis sulatada, mõistsid kohe, et nii karvaste jalgadega isend nende liigikaaslane ei ole. Taibati küllap sedagi, et tegu on meesindiviidiga. Siiski suhtusid näkid M. U. huvisse nende vastu mõistvalt, teda olevat koguni kutsutud vette oma ujumisvõimeid näitama. Kahjuks lõppes näkivaatlus siiski kurb-koomiliselt. Nimelt pidas M. U. läheduses päevitavaid inimdaame näkkideks liigist hiid-paljastiss (noor uurija ei teadnud, et Pärnu vesikonnas pole hiid-paljastisse üldse kohatud) ning püüdis ka nendega vestlusse astuda. Näkkidest erinevalt ilmutasid rannamõnude nautijad liigist Homo sapiens M. U. vastu umbusku. Uuriti teraselt tema kehaehitust ja küsiti passi. Passi näkiuurijal kaasas polnud, kuid selle andmed oleksid küsitlejaid ka vaevalt rahuldanud. Seejärel üritati M. U. kallal kasutada füüsilist vägivalda. Noore teadlase selgitust, et viibib naiste paradiisis puhtteaduslikel eesmärkidel, ei peetud miskiks. M. U. oli sunnitud põgenema. Kummalises kostüümis loodusesõber pages ründajate eest rannahoonesse, kus tal tuli abi paluda kohalikult korravalvurilt. Õnneks oli too samuti amatöördemonoloog (üsnagi silmapaistev umbluukontide-uurija) ning taipas kohe, milles asi. Ta pakkus lõõtsutavale ja pettunud teadusmehele kaitset.
„Mitte näkke ei pea me kartma, vaid inimesi,” õhanud M. U. oma luhtunud uurimiskäigust K. Kurele jutustades. K. Kurg aga arvas, et oleks tõesti viimane aeg inimeste teadlikkust tõsta ja teha kõik selleks, et juba lähimal ajal ilmuks naiadoloogia-alane teatmeteos. Näkkide määraja peos, peaks tõsisel uurijal tulevikus alati võimalik olema sisenemine niinimetatud keelatud tsoonidesse.
Näkke ja tontlasi pole tõesti mõtet karta. Kui aga mõni aravereline algaja peaks südaöises metsas esimesi kordi üksinda vaatlusi tehes põues hirmu tundma, kandku ta siis pealegi esiotsa kadakaoksa põuetaskus. Nii Eisen kui ka Wiedemann („Aus d. inn. u. äuss. Leben der Esten”, lk. 446) loevad seda kõigi tontlaste puhul kindlaimaks relvaks. Viimased uuringud on näidanud, et kadakaoksast veelgi efektiivsem on kadakaviin ehk džinn; see on ka täiesti mõistetav, sest tontlaste enamikule allergeenina mõjuvad eeterlikud õlid on seal kõrgemas kontsentratsioonis. Need õlid tekitavad paljudel tondifauna esindajail pisaratevoolu (tondid nutavad nagu sibulaid koorivad naised) ning peale selle olevat kadakalõhn näkilistele – andmed sain malbelt hilbupesurilt – niisama vastik nagu mõnele inimesele küüslauguhais.
Neid vahendeid siinkohal soovitada on küll enam kui veider – pakkuda uurijaile aineid uurimisobjektide hirmutamiseks! – , kuid oma algajakogemustest mäletan, et suuremad luupainajad on ka minus kunagi kõhedust tekitanud. Uurimispraktika kasvades kaob see hiljem muidugi jäljetult.
Eespool sai mainitud džinni. Kuigi ma ise pole kaugeltki abstinent – öises metsas lõdisedes kulub teinekord tubli klõmakas