„Ma olen märganud, et mõnikord oled sinagi tujutu,“ tunnistasin. Tegelikult oli tal õigus, sest olime teineteist tundnud juba ligi kakskümmend aastat. Ma ei pahandanud tema peale, ent kui Erik oli tujust ära, siis ta vaikis täielikult või oli väga napisõnaline. Ja tõepoolest, ta pidi alati millegagi hõivatud olema. Kas siis arvuti või koristuse ja söögitegemisega. Kui ma õhtul töölt tulin, siis säras mu kodu nagu pühademuna. Erik oli toonud Märjamaalt akutrelli ja pannud mu korteris üles kardinapuud ja kardinad, toksis seinad pilte täis ja sai kusagilt korralikud suured kaltsuvaibad. Mu elamine (nüüd oli see minu, mitte Leili oma, sest tütar oli öelnud, et tema seda enam ei vaja) oli nüüd väga ilus ja hubane. Ma pean ausalt tunnistama, et Erikuga oli mõnus olla. Tuska tegi ainult see, et selle ilusa ja kena teleka asemel oleks mul palju rohkem olnud vaja pesumasinat.
Kui ma nädala pärast töölt koju tulin, kuulsin vannitoast Eriku vandumist. Pistsin pea ukse vahelt sisse ja kiljatasin. Erik ühendas parasjagu pesumasinat ja mingi vidin ei sobinud.
„Lippa korraks torupoodi. Too mulle selle jublaka asemel muhvliides, mille mõlemas otsas on isased otsad,“ seletas ta kiiresti ja pistis mulle pihku torujupi. „Lõdvikud ma sain, aga müüja andis kogemata vale otsa ja ma ei saa neid kokku panna. Ma ise ei märganud ka.“
Seisin ikka veel ukse najal ja olin lausa oimetu. Ma ei suutnud uskuda, et mul oli nüüd korralik ja täitsa uus pesumasin. Naisele oli väga tähtis, et ta saab oma riided ja voodipesu puhtana hoida. Aga siiamaani oli see minu jaoks täitumatu unistus olnud, sest üür sõi suurema osa mu palgast ja kuu lõpuni tulin vaevu ots otsaga kokku. Aga ma sain hakkama ja Erik oli ju ka mulle toeks.
„Kust sa nii palju raha said?“ küsisin vaikselt.
„Laenasin.“ Erik oli parasjagu peadpidi vanni all ja tema hääl kõmises.
„Ma aitan sul seda tagasi maksta,“ lubasin kiiresti, sest minu sissetulek oli suurem kui Erikul, ehkki ta teenis lisa ja tegelikult ma ei teadnudki, palju ta kuusissetulek oli. Need maalid ja kirjatööd… Küsida oli ka imelik, mis ma ikka tema rahakotis surgin.
„Sa ei saa.“ Erik tuli vanni alt välja.
„Miks?“ imestasin.
„Ma tegin otsekorralduse ja iga kuu läheb vastav summa minu pangaarvelt maha. Aga sa võid mulle vahel natuke süüa anda, kui ma kuu lõpul nälga jään."
„Selle pärast ära muretse,“ lubasin kindlalt ja suudlesin teda tugevasti. Tal oli põse peal ämblikuvõrk ja ma pühkisin selle ära. Jumal küll, kui armas ja hoolitsev ta on! Kuu lõpus keedame mannaputru ja pistame siis seda kahe suupoolega. Nii palju ma ikka osta jõuan.
„Kas ma nii ütlengi, et isased otsad?“ Toruasjandusest ei teadnud ma midagi ja pangandusest samuti mitte. Ma ei saanud aru, mis see otsekorraldus oli, kuid küsima ka ei hakanud.
„Nii ütlegi,“ kinnitas Erik.
Õhtul panin pesu pesema. Ise istusin pesumasina ette põrandale ja lihtsalt vaatasin, kuidas pesu masinas keerles ja vahuseks läks. Mulle oli see huvitav. Vanasti oli mu Riga, selline tünn, kuhu ladusid pesu sisse ja see siis pesi. Nüüdne oli täielik automaatika. Eriku juures ma seda ei näinud, sest temal oli pealtlaetav, aga minul nüüd eestlaetav.
„Kas täna on ka huvitavad saated?“ uuris Erik itsitades. Ta kõõlus vannitoa ukse vahel ja silmitses mind.
Ma vaatasin Eriku poole ja puhkesin nutma, sest olin nii õnnelik ja talle nii tänulik. Mitte keegi polnud minu eest sedasi hoolitsenud nagu tema. Inimesed aitasid mind ja see oli tore, aga tema ületas neid kõiki. Ma tõusin ja kallistasin teda. Rippusin Eriku kaelas ja hoidsin tugevasti tema ümbert kinni.
Erik silitas mu pead ega öelnud sõnagi. Hea oli sedasi olla.
Viimasest kohtumisest Hennoga oli juba üle kolme nädala möödas. Ma lootsin kogu südamest, et ta on minu jahtimise lõpetanud, aga jah…! Ühel õhtul oli ta jälle minu ukse taga ja trügis vägisi tuppa. Kuidas ta teadis tulla alati siis, kui Erik Märjamaal oli? Erik oli mingit remonditööd saanud ja tahtis selle ära teha, et me saaksime natukene raha juurde. Muretsesin, ega ta endale liiga tee, aga Erik kinnitas, et kõik on korras. Ja nüüd see Henno… Purjus nagu alati ja ikka korralikult täis. Tikkus mind isegi käperdama, aga ma lükkasin ta endast kiiresti eemale. Hoiatasin, et juhul, kui ta midagi sellist veel teeb, hakkan ma karjuma või kutsun politsei. Henno oli isegi joomase peaga arg ja tõmbus eemale. Ta koperdas tuppa ja ma vihastasin,
„Käi välja!“ käratasin. „Mis õigusega sa sedasi minu koju sisse tungid?“
„Ma lubasin sind õnnelikuks ja rikkaks teha,“ mulises ta. „Sa oled uue teleka ostnud. Küllap järelmaksuga,“ hüppas ta teisele teemale ja vaatas mulle ähmaste silmadega otsa. Ta pistis käe põue ja koukis sealt viskipudeli. Henno jõi sealt ja röhitses. Nüüd torkas ta käe mantlitaskusse ja õngitse välja paki viiesajaseid. Ta viskas selle hooletult põrandale.
„Võta!“ käratas ta. „Saad oma teleka kinni maksta ja jääb kõvasti üle ka.“
Vaatasin rahapakki. Korraks välgatas mõte raha vastu võtta, et aidata Erikul pesumasinat maksta, aga see kadus sama kiiresti, kui oli tulnudki. Küllap arvaks Henno siis, et on mind endale ostnud, ja kurat seda teab, mida ta nõudma hakkab. Tahab minuga magada ja… Ta on mulle niigi vastik. Kui peaksin temaga voodisse minema, siis muutuksin täielikuks hüsteerikuks ning tunneksin end tõeliselt müüdava naisena. Ma olin suure vaevaga suutnud oma elu õigele rajale saada ja enam ma sinna küll tagasi langeda ei taha. Pealegi ei talu ma üldse joodikuid! Ja mehi, kes tahavad vägisi armsaks saada, ka mitte. Ma lihtsalt ei suuda ja PUNKT!
Raev haaras mind, mu jõud mitmekordistus ja ma rebisin Henno püsti. Toppisin raha talle taskusse ja lohistasin ta ukse juurde.
„Kasi välja kõige oma rahaga!“ kriiskasin ja lükkasin Henno trepikotta. Mees tuikus ja kukkus, kuid mulle ei läinud see korda. Keerasin kiiresti ukse lukku ja kükitasin, toetades pea kätele. Mind ei huvitanud, kust oli Henno nii palju raha saanud. See oli tema raha ja minusse see ei puutunud.
Sõitsin mõneks päevaks Jaani ja tema pere juurde Kasemetsa. Märjamaale ma minna ei tahtnud, sest kartsin Erikut segada. Ta oli küll kinnitanud, et tegelikult see nii ei ole, aga ta võib mõnda aega ka omaette olla ja see on meile mõlemale hea. Põhimõtteliselt olin temaga nõus. Me helistasime teineteisele ja ajasime pikalt juttu. Mul olid vabad päevad ja Raplasse ma tagasi ei kiirustanud. Aitasin Meritil loomi toimetada ja muid koduseid töid teha. Ajasin Jaaniga juttu ja muidugi ka Caroli ning Janekiga.
Ühel õhtul helistasin jälle Erikule ja keegi naisterahvas võttis telefoni vastu. Ma palusin vabandust ja tahtsin juba kõne ära lõpetada, kuid viimasel hetkel küsisin ikkagi Erikut. Too naine lubas seda kohe teha ja varsti võttiski Erik telefoni.
„Mis toimub?“ küsisin kohe. „Mis naised sul kodus on?“
„Midagi ei toimu,“ vastas tema. „Lihtsalt tuttavad.“
„Ja kohe mitu?“ vihastasin, sest kuulsin veel ühe naise häält. See tundus kuidagi tuttav, aga ma ei saanud aru, kes see oli, sest hääl kostis eemalt. Võib-olla tema endine naine ja laste ema. Küsisin seda ka Eriku käest.
„Ei ole. Temaga ma eriti ei suhte. Need on teised inimesed. Küll ma pärast räägin sulle põhjalikumalt. Sa tuled ju homme, eks?“ sõnas mees.
„Kui ma üldse enam tulen,“ turtsusin. Kurat, ma olin armukade! Niipea kui on tervemaks saanud, hakkavad tal igasugused naised külas käima. On saadanas, vandusin. Läksin nii põlema, et kohe, kui olin kõne lõpetanud, tahtsin juba oma armsast toakesest alla minna ja paluda Jaani mind Märjamaale