Jaak viiski mind Mahlamäele. Vaatasin juba eemalt, kas korteris on tuld või mitte, aga kõik oli pime. Erikut polnud.
Tänasin Jaaku ja jooksin trepist üles. Õnneks ei maganud seekord mu ukse taga kedagi ja ma sain vabalt tuppa. Niipea kui olin üleriided seljast võtnud, võtsin telefoni. Pagan, olin selle ikka veel unustanud sisse lülitada! Tegin seda kohe ja helistasin Erikule.
„Kus sa oled!“ käratasin.
„Kus sa ise oled?“ vastas tema. „Ma olen sulle kolm korda helistanud, aga sinu telefon oli väljas.“
„Vabandust, unustasin. Ma käisin sõbranna juures külas. Mida sa ise teed?“ Ma võtsin tooni vaiksemaks.
„Mul on homme Tihemetsas kohtumine. Ma käin seal ära ja siis tulen kohe Raplasse,“ seletas Erik.
„Miks sa enne mulle sellest ei rääkinud?“ pahandasin. Kindlasti teadis Erik kohtumisest juba varem.
„Unustasin. Ausalt. Läks täitsa meelest ära, aga täna helistas raamatukogujuhataja ja küsis üle. Mind viiakse sinna ja tuuakse tagasi autoga. Aga ma palun siis tal kohe mind juba Raplasse tuua. See mõnikümmend kilti veel! Juht elab nagunii Märjamaal ja topeltotsa pole tal vaja teha, ainult mind Raplasse sõidutada,“ rääkis Erik.
„Ah nii,“ kostsin ja sügasin nina. Aevastasin ja nuuskasin rätikusse nina. „Edu siis sulle,“ soovisin.
„Sulle ikka ka,“ vastas tema.
„Mis mõttes?“ küsisin. See pagana nuhkloom teab ju kõigest. Äkki teab ka sellest, et Henno minu ukse taga magas?
„Igas mõttes,“ lausus tema rahulikult ja ma ohkasin kergendatult. Lõpetasime kõne. Olin väga väsinud ja läksin magama. Uks oli korralikult lukus ja ma ei kartnud, et keegi hakkab siia sisse murdma.
Henno tuli jälle, ehkki olin palunud, et ta ei tülitaks mind tööl ega kodus, aga ta sinder tuli. Purjus ka veel ja tee siis joomasele mehele selgeks, et ta minema kaoks. Ta hakkas jälle selle armastuse jamaga peale ja praalis oma rahaga, mida tal pole ilma minuta kusagile panna ja ta tahab uuele elule korraliku alguse teha. Kolm ära nätsutatud katkise varrega roosi viskasin tema silmade all prügikasti.
„Ma ütlesin sulle, et ära tule,“ keelitasin meest. „Mind lastakse sinu pärast veel töölt lahti.“
„Lastagu. Mul on raha küll!“ käratas Henno ja tahtis mind üle leti suudelda. Andsin talle vastu kõrvu ja käskisin tal jalamaid kaduda, vastasel juhul lubasin turvamehe kutsuda ta välja visata.
„Ma olen tegelikul karm vend,“ kiitles ta tuikudes. „Ma võin ainult paista selline vaikne ja tagasihoidlik, aga tead, kui palju mehi ma olen pidanud paika panema ja olen seda teinud ka.“
„Hakka ometi ükskord minema!“ palusin ja lausa lükkasin ta poest välja. Mõned ostjad olid poodi astunud ja mul polnud enam aega temaga maid jagada. Ja oleks siis mida jagada, igavene joodik selline!
Õnneks läks Henno minema ja ma nägin teda autosse istumas. Sellises seisundis ja autoga…! No on ikka mõistus! Äärepealt oleks ta juba parkimisplatsil ühele autole sisse keeranud, aga pääses üle noatera.
Ta peab kusagil Raplas või siin lähedal elama, et ta pidevalt linnas tolgendab, tegin loogilise järelduse. Öelgu nüüd Erik veel, et naistel on viletsam loogika kui meestel! Igatahes ei lähe ma ühegi mehega kaastundest kaasa, nagu ma olin seda Jürgeniga teinud. Võlugu nad ette nii haledad näod kui tahes, aga ma ei lase ennast pehmeks rääkida. Olen ainult Erikuga ja hoian teda. Mulle piisab täiesti. Äkitselt tekkis hinge kahtlus. Erik oli ju rääkinud, et kohtumistel on naised teda vahel kummaliselt vaadanud, ja ma mõtlesin, et äkki kleebib seal ka keegi talle külge. Mis siis saab, kui keegi ta minult üle lööb? Elus on kõik võimalik ja mehed jäävad alati meesteks.
Lülitasin telefoni korraks sisse ja helistasin. Telefon kutsus kaua ja viimaks võttis Erik selle vastu.
„Kuidas läks?“ küsisin.
„Hästi. Tore oli,“ vastas tema rahulikult.
„Kus sa praegu oled?“ pärisin edasi.
„Praegu alles Uulus ja sõidame edasi Pärnu peale. Mul läheb veel aega, enne kui Raplasse jõuan. Juht oli nõus mind lahkesti ära tooma,“ seletas tema ja ma kuulsin vaikset automüra.
„No tore, ma ootan sind,“ sõnasin ja panin telefoni uuesti kinni tagasi.
Kell oli alles neli, aga väljas kiskus juba hämaraks. Kuueks on Erik kohal ja mina hakkan ka siis koju minema, lootsin ja naeratasin endamisi.
Siis tuli Reet minu juurde. Ta toetas ennast vastu letti ja sõnas:
„Kuule, Tiina, tule täna mulle külla.“
„Ma ei tea. Mu mees tuleb täna minu poole,“ vastasin.
„Ta võib ju sind natuke oodata,“ arvas Reet, rohekad silmad mind teraselt vaatamas.
„Võib muidugi,“ olin nõus.
„Sa tuled siis?“ uuris Reet edasi.
„Natukeseks,“ vastasin ja naeratasin.
„Tore. Ma ootan sind pärast tööd all või tulen ise sinu juurest läbi,“ lubas ta ja läks minema.
Pärast tööd jalutasingi koos Reedaga tema kodu poole. Ta elas samuti Mahlamäel, nii olid meie elamised üsna lähestikku. Juba minnes ja juttu ajades sain aru, et Reet on hoopis teistsugune kui Maret. Ta oli väga tõsine. Meeste aadressil polnud tal öelda ainsatki head sõna. Kõik, mis puudutas mehi, oli halb ja paha. Osaliselt olin ma temaga isegi nõus, kuid mitte sada protsenti. Midagi ilusat oli siin ilmas ikka ka. Reet nii ei arvanud.
Kodus nägin tal hunnikute viisi igasuguseid eneseabi raamatuid ja ma mõistsin, et see on kirjandus, mida loeb probleemipuntrasse takerdunud inimene. Reeda kahetoalisest korterist oli üks tuba tema oma ja teine kuulus tema tütrele Itile, üsna väsinud ja kurnatud olemisega viieteistaastasele neiule, kes välimuselt emale sarnanes.
Reet pakkus mulle istet ja asus oma elutõdesid kuulutama. Mulle tundus Reeda lähenemine asjadele ja elule kuidagi imelik, eriti siis, kui ta viimaks kukkus naistevahelist armastust ülistama, sest see olevat ainus võimalus tõelist õnne leida. Mulle oli see täiesti vastuvõtmatu. Loodus seda ette ei näe. Minul on ikka mehega hea olla.
„Päh,“ põlastas tema. „Inimesed panevad asjad paika, mitte loodus.“
Ma tundsin, et tahan siit ära minna, sest minuni oli jõudnud arusaam, et Reet on lesbi. Eriti imelikuks läks asi siis, kui ta mulle armastusväärselt öömaja hakkas pakkuma, kuna tema arvates olnuks meil järgmine päev palju mõnusam koos tööle minna. Kuid mind ootas ees vaba päev ja ma ei näinud vähimatki põhjust olla oma kodust mõne maja kaugusel ööd, eriti kui seal ootas mind Erik.
„Sa ei saa pidevalt mehe taldu lakkuda,“ arvas Reet mind esikusse ära saatma tulles.
„Ma ei lakugi,“ kinnitasin. „Ma lihtsalt armastan teda.“
Reet põrnitses mind suuril silmil, nagu ei saaks aru, kuidas see võimalik on.
Koduteel helistasin korraks Maretile ja uurisin Reeda seksuaalsete huvide kohta.
„Ta on lesbi,“ kostis Maret. Reedal olevat olnud kena vaikne mees, aga ühel hetkel oli naine saatnud mehe kuradile ja hakanud hoopis naistega sehkendama. Muidugi, eks iga naine teab, keda ta armastab ja kellele end pühendab. Kui see Reeda õnnelikuks tee, siis lasku aga käia. Maret pelgas siiski, et ka Reeda tütar muutub ema kõrval lesbiks ja hakkab mehi põlgama, sest kuuleb pidevalt ema jutte ja näeb tema suhtumist vastassugupoolde.
Ma ohkasin südamest. Reet ei ole Mari moodi, ehkki mulle võis esialgu nii tunduda. Reet oli oma olemuselt kuidagi tige, aga Mari oli olnud nii südamlik. Mari oskas andestada, aga Reet mitte. Vähemalt üks oli kindel – sinna korterisse ma enam oma jalga ei tõsta.
Koju jõudes olin