„Saab küll,“ oli Erik mulle vastu vaielnud. „Isegi dalai-laama ütleb, et vajaduse korral on tarvis ennast kaitsta ja lolluse vastu välja astuda, aga minus pole enam kättemaksuiha ja viha. Ma ei meenuta halbu asju, vaid pigem häid ja ilusaid hetki, mis mul elus on olnud. Sa rääkisid, et oled lugenud Viilmaad. Põhimõtteliselt on idamaade tarkus kõik sama, mille Viilmaa on osavalt oma kastmesse pannud ja ümber jutustanud, koos omapoolsete kommentaaridega. Aga ma hoiatan sind, et ka minul võib mõni asi lõpuks üle võlli viia ja ma tahan vahel mõneks ajaks rahu saada. Siiski ei saa ainult raamatu järgi elada. Raamat on juhendiks, aga iga inimene peab ise leidma ikkagi oma tee selles elus ja armastuses,“ seletas Erik.
Selle jutu peale olin teda kallistanud, sest olin ise juba ammu sellest aru saanud. Mõtlesin, et tehku Katrin, mida tahab, küllap elu asjad paika paneb, igatahes ei saa selline inimene õnnelik olla. Ja hiljem selguski, et mul oli õigus, kuid sellest juba edaspidi.
„Ma ju ütlesin, et midagi hullu pole,“ ütles Erik, kui koju jõudsin
„Muidugi, sina tead meil ju kõike!“ nähvasin, kuid tundsin kohe piinlikkust ja palusin kiiresti vabandust. Ta oli ju nii hea mu vastu. Jumal küll, kuidas ta mind hoidis! See telekas ja kõik muu… Aga peamine oli see, kuidas ta minust hoolis ja lugu pidas. Ta ei pahandanud minu peale, kui olin väsinud ja tusane. Ta oli alati mu vastu hea ja armastas mind.
Kodus tegin endale tassi kanget kohvi ja istusin sellega köögilaua taha.
„Kas jälle mõni uus soperdis?“ küsisin Eriku läpaka poole näidates.
„Ei, seekord mitte. Ma loen lihtsalt internetist natukene filosoofiat. Tegelikult peaks hakkama Rapla raamatukogu liikmeks. Ma käisin eile seal, aga niipea, kui ma oma nime ütlesin, tehti mulle kohe ettepanek lugejatega kohtuda,“ rääkis Erik.
„No ja sina…?“
„Ei taha nagu,“ pomises Erik.
„Miks mitte?“ imestasin.
„Ma olen väga palju kirjutanud Märjamaast ja Raplast. Ma ei taha vastata küsimustele, kas ma isiklikult tunnen neid inimesi või kas olen nendes sündmustes osalenud,“ seletas ta. „Muidugi olen ma kirjutanud enda läbielatust, aga samuti teiste käest kuuldust ning üksjagu lugusid on ka puhas fantaasia. Ma lihtsalt ei taha neid asju arutada.“
„Mis sa selle eelmise looga tegid, mida sa lugesid?“ tundsin huvi.
„Midagi erilist. Saatsin neiule koos omapoolsete kommentaaridega tagasi ja sain ka vastuse.“ Erik vaatas mulle üle arvuti otsa ta naeratas. „Ma sain sellise vastuse, kus viiest sõnast üks oli enam-vähem viisakas. Ülejäänu oli… Igatahes sõimata oskab ta küll ja täitsa loogiliselt ning kirjavigadeta. Kui tema jutustuses läks ta mõte vahel väga sassi, siis meilist sain aru küll, kelleks ta mind peab.“
„Kas sa kirjutasid talle vastu?“
„Ei. Mispärast? Las ta mässab oma asjadega ja püüab Sofi Oksaneniks saada,“ leidis Erik.
„Kelleks?“ ei saanud ma aru.
„Ah, on üks Soome naiskirjanik, kelle juured on Eestis ja kes kirjutas Eesti minevikust raamatuid. Ta sai nendega kuulsaks ja rikkaks. Ma olen muide temaga ka isiklikult kohtunud ja juttu ajanud,“ tunnistas mees.
„Milline ta siis oli?“ küsisin.
„Kes?“ Erik oli jälle süvenenud arvutisse.
„Noh, see Sofi?“
Erik tõstis uuesti silmad ja sügas nina.
„Selline pisike. Üsna noor alles. Juuksed kõik eri värvi, suured mustaks võõbatud silmad ja suitsetas mis hirmus. Mul olid tookord Oliver ja Pisu ka kaasas. Ta tahtis hakata metsavendadest raamatut kirjutama ja tuli seda asja lähemalt uurima. Muide, eesti keelt räägib ta vabalt. Ta käis Russalus metsavendade koobast vaatamas ja siis me ka rääkisime. Veel oli tal sabas terve bussitäis Prantsuse turiste, kellega ta koos sõitis. Ka need tahtsid Eesti minevikuga tutvuda ja üks tegi isegi sellest jamast dokumentaalfilmi,“ jutustas Erik. Ta tõusis ja tegi ka endale lahjat kohvi.
„Miks sa arvad, et see jama on?“ uurisin. Võtsin aknalaualt küünla ja süütasin selle. Olin tänu Erikule saanud palju lähedasemaks loomeinimeste hingeeluga ja muidugi ka nende eluvaadetega. Erik jutustas mulle vahel kirjanikest ja kunstnikest ning sellest, kuidas nad elasid või elavad. Mina nägin ainult Eriku elu ja ma pean ütlema, et ta oli igatpidi täiesti tavaline mees. Väga puhas ja igati korralik. Teinekord vandus natuke, kui mingi jama oli, aga see oli ka kõik. Ainult kirjutas.
„Ega ma arvagi, et kõik jama on, aga neid metsavendasid oli ka igasuguseid: oli kriminaale ja kaabakaid, kes ennast seaduse eest varjasid, ja oli muidugi ka ideelisi eestlasi…“
Erik rääkis mulle kaua metsavendadest ja sõjajärgsest Eestist. Ta oli ka selle kohta palju lugenud, aga mina olin kahjuks tumba mis tumba, nii et ma kuulasin teda suure huviga. Mõtlesin korraks, et kirjutan ise sellest raamatu ja saan ka kuulsaks, aga Eriku arvates on seda juba nii palju tehtud, et hakkab ära tüütama. Igasugused mälestused ja muud. Muidugi on iga inimese elu eriline ja nad on palju kannatanud, aga kas teisi ka huvitavad teie kannatused ja elu eest rabelemine? Erikut küll, sest ta oli palju igasuguseid memuaare lugenud ja seda oli näha ka.
Õdus oli sedasi küünlavalgel juttu ajada. Õues läks aina hämaramaks ja varsti oli juba täiesti pime. Muidugi mitte nii pime nagu maal Kasemäel, sest tänavavalgustus põles ja see heitis tuppa valgust. Ometi oli hubane ja mõnus olla.
Õnneks polnud Henno ka mind tüüdanud. Paar korda olin käinud Leili juures ja tüdruk oli eluga rahul. Tanelil oli samuti kõik hästi, poiss kasvas jõudsasti. Jaanuaris sai ta juba aastaseks. Kinkisin talle selleks puhuks suure mänguauto. Ikkagi poiss ju!
Erik vaatas kella.
„Lähme vaatame uudiseid,“ ütles ta arvutit sulgedes.
„Lähme,“ olin nõus.
Ma ei tea, kui palju naised räägivad oma intiimelust. Mina räägin ka, aga kuna ei ole kedagi teist, kellele ma seda usaldaks, siis räägin seda sinuga, mu armas päevik.
Ma tundsin Eriku peal olles korraga sellist joovastust, et kiskusin ennast ise paljaks. Ma enam ei suutnud, sest ma tahtsin ja tahtsin. Kui Erik juba minu sees oli, läks mul olemine paremaks ja ma hakkasin nautima seda, mida mees mulle suutis ning oskas pakkuda. See on imeline tunne, kui sa tajud täielikku vabadust, naudingut ja sinu rinnad lähevad viimseni kikki. Mu kõht hakkas lainetama ja mees mudis seda hellalt. Üldse hellitas ta mind kogu aeg kas kätega või suuga. Ta nautis seda, kui mul hea oli ja ma aina rohkem põlema läksin. Kui ma viimaks hakkasin lendlema ja kaotasin igasuguse taju, kestis see üsna kaua, aga mees ei lükanud mind enda pealt maha. Ta tõmbas mu alasti keha enda vastu ja hoidis mind nii. Mina aga tukslesin ja võpatasin aeg-ajalt. Ma poleks eluski uskunud, et naise orgasm võib kesta nii kaua. Ma lihtsalt tühjenesin ja mu energia voolas kusagile. Pärast olin väsinud ja jalad ei tahtnud mind kanda. Aga mul polnud vaja kusagile minna ka peale vannitoa. Seal tundsin jälle uut energiat asemele tulemas ja ma silitasin õrnalt oma ilusat keha. Erik ütles mulle, et mul on võrratult ilusad naiselikud puusad, jalad ja rinnad. Üldse olevat ma tõeline kaunitar ja ma uskusin, et ta mõtles seda tõsiselt. Vahel kahtlesin ise, kas mu reied naise kohta liiga väikesed pole ja rinnad samuti, kuid Erik kinnitas, et minu proportsioonid on ideaalselt paigas. Ka minu naiselikkus on täiuslik ja kui Erik ei teaks, et mul laps on, siis ei usuks ta seda. Huvitav, mõtlesin siis ise, küllap on ka naiseliku sügavuse pinge individuaalne.
Siiski pean tunnistama, et minu naiseks kujunemine oli olnud raske ja valulik. Edgar (mees, kellega ma enne hullumajja sattumist olin mõned aastad koos elanud) oli armastuse ja seksi koha pealt üks tuim elukas. Ma hoidsin teda, oskamatagi rohkemat tahta. Ta oli lihtsalt harjumus. Pidevad pinged mõjusid laastavalt minu närvisüsteemile. Heino aga… Vahel olen mõelnud, kuidas mul üldse õnnestus Kernus elades ja Heinoga olles, terveks saada. Minu jaoks tundus see tõelise imena ja ilmselt Marile ka. Kahju temast.
Kui keegi mõtleb, et Eriku ja minu elu Raplas ning Märjamaal oli üksluine, siis tegelikult see nii polnud. Meil oli