Eelsoodumus armastada. Teine raamat. Tiit Sepa

tundsin ikka veel valusid kõhus. Peksa olin elus kõvasti saanud.

      Öösel magasin rahutult. Hommikul olin unine ja tujust ära. Ka teised panid seda tähele. Merit kallas mulle lahkesti kohvi.

      „Kas midagi on pahasti?“ küsis ta.

      Mõtlesin natukene ja rääkisin siis oma mure ära.

      „Kallis laps,“ lohutas Merit mind. „Erik on kunstnik ja üsna tuntud kirjanik. Kust sina tead, kes tal külas võisid olla. Need võisid olla maaliostjad või lihtsalt tulid nad tema raamatutest rääkima. Tunnistan ausalt, et ka mina olen mõned tema raamatud läbi lugenud ja need meeldisid mulle. Naljakad ja põnevad ka. Aga ühte ma sulle ütlen: kui sa armastad teda, siis pead ka usaldama. Armukadedus on patt ja see hävitab armastuse.“

      Ma rahunesin natukene maha. Jaan viis mu Raplasse ja sealt tahtsin ma ise edasi sõita. Kuna mul oli veel Märjamaa bussini aega, siis läksin ka oma korterist läbi. Korteriuks oli kinni ja võti seespool ees. Läksin uuesti närvi ja põrutasin uksele. Uksekella mul polnud. Või tegelikult ikkagi oli, aga ma lülitasin selle välja, sest kella pirin ei meeldinud mulle.

      Ma tagusin päris mitu korda, enne kui kuulsin samme ja uks keerati lahti. Erik seisis unise näoga uksel ja vaatas mulle otsa. Mina olin nii pagana vihane.

      „Sa vead oma naised Raplasse laste silmade alt ära ja oled siin nendega!“ karjusin. Eile oli ta Raplas, kui see naine kõne vastu võttis, sest täna hommikul poleks ta nii vara veel tulla saanud. Pikemalt mõtlemata virutasin mehele vastu vahtimist. Ta ehmatas ja taganes. Erik raputas pead ja läks näost valgeks. Ta toetus vastu seina ja vaatas mind.

      „Ütled ka midagi!“ kriiskasin. Tema vaikis endiselt, pilk kuidagi kummaline. Tahtsin teda veel lüüa, aga jäin siis Erikut terasemalt vaatama ja ehmatasin. Ta vajus aeglaselt mööda esikuseina alla põrandale kägarasse ja hakkas tõmblema. Jumal hoidku, talle tuli hoog peale ja mina olen selles süüdi! Teadsin, et tal on kusagil Valocordini tilgad ja läksin neid kööki otsima. Leidsin ravimi kapilt üles ja segasin paraja annuse valmis. Jooksin tagasi Eriku juurde ja avasin ettevaatlikult ta suu. Kallasin lahuse talle suhu ja palusin pisarsilmi, et ta selle alla neelaks. Kuidagi suutis ta seda teha. Aitasin ta püsti ja talutasin tuppa. Panin Eriku diivanile pikali ja istusin ise tema kõrvale.

      „Anna mulle andeks,“ palusin nuuksudes. Äkki märkasin nurgas korraliku täispuidust voodit, milles oli meie madrats, kus me magasime. Voodi oli segamini, nähtavasti oli Erik seal maganud. Kas tal keegi veel kõrval oli, see mind enam isegi ei huvitanud. Näitasin käega voodi poole.

      „Kust see sinna sai?“

      Erik raputas pead ja näitas, et ma arvuti tooksin. Issand küll, ta ei saa jälle rääkida, hakkasin ma ulguma. Oh mind lolli! Maha tuleks sellised armukadedad tobud nagu mina lüüa!

      Jooksin kööki ja tõin Eriku sülearvuti. Ta pani selle kiiresti tööle ja tõstis diivanilauale. Tema käed värisesid ikka veel. Kuidagi suutis ta siiski kirjutada:

      Kallis, Tiina, selle voodi tegin ma ise. Olen ju õppinud tisler. Lauad sain ma sõbra käest ja tõin need juba üleeile koos temaga Raplasse. Kruvid, liimi ja laki ostsin. Drell on ka siin ka ma sain voodidetailid kokku panna, aga madratsi voodisse mahutamiseks oli mul abi vaja. Ma helistasin Leilile ja palusin, et ta saadaks Ivari mulle appi, kuid Ivar ei saanud tulla, sest tal oli vaja kiiresti üks arvuti korda teha. Mina tahtsin voodi siiski sinu kojutulekuks valmis saada. Noh, et sind rõõmustada. Kaua me ikka põrandal magame!

      Leili tuli ise ja kutsus ka oma ämma Anne kaasa. Anne oligi see, kes telefonile vastas, sest ma ise kohe ei saanud. Nad aitasid mul ka põhja teha ja liimida. Töö läks aga pikemaks, kui ma arvasin ja me lõpetasime alles pool neli hommikul. Tänasin Leilit ja andsin talle natukene raha ka. Anne ei võtnud midagi. Lubas hoopis meile uue voodi puhul koogi küpsetada ja pakkus mulle natuke tööd nende sauna remontimisel. Igatahes oli meil nüüd voodi ja heitsin magama. Liim ja lakk küll haisevad natukene, aga see lõhn kaob varsti ära. Ma sain aga vähe magada ja sina tulid ka juba nii vara. Ootasin sind alles lõunaks. Eks see kõik mõjuski. Just magamatus. Sina pole milleski süüdi. Ma saan sinust aru ja ma oleksin pidanud sulle tõde rääkima, aga ma tahtsin sulle üllatust teha.

      Nüüd tundsin minagi toas kirbet haisu ja langetasin pea. Tahtsin hakata just mehele vastu kirjutama, aga siis tuli mulle meelde, et mina saan ju rääkida.