Nii sattusid nad pea iga päev kokku, ent Skeet ei pääsenud ligi ja Jim Faehleyl õnnestus alati jalga lasta. Ta teadis hästi, mida Martin tahab ja aimas täpselt, et ükskord jääb ta sellele mõrtsukale niikuinii vahele. Hirm Martini ees pani Jimmyt kasutama iga võimalust, et saada endisest sõbrast hästi kaugele. Ja ta ässitas teised üles. See oli parim relv mehe vastu, kellest füüsiline jõud üle ei käi. Ei, ta ei arvanud sugugi, et see oleks kuidagi alatu, pigem oli see enesekaitse, sest ju igaüks tahab alles hoida oma nahka, mida üks Martini – sugune mõrtsukas talle selga ei jätaks. See oli halb, et Skeet ikkagi vanglast pääses. See oli väga halb.
Ja nagu kokku lepitud, kuu aega ei teinud nad teine-teist tundmagi.
See õhtu algas kenasti. Oli nädalalõpp ning Skeet asus ehituselt koduteele. Väsinud, nagu ta oli, otsustas, et seekord möödub ta kõrtsist ilma peatumata. Rohi oli rohelisem kui tavaliselt ja taevas sinisem, sest Chloe oli telefonis öelnud, et Melly läks Jimmyga tülli ning… kes teab, kas need pulmad veel tulevadki? Kahjurõõm olevat see magusaim rõõm ja Skeet mõtles mõnuga Jimmy kurvastusele, kui tark ja ilus tüdruk Melly teda tõesti hetk enne pulmi maha jätaks. Skeet lausa soovis seda ega häbenenud väljagi öelda. Mitte ainult tookord Mellyle otse, enesel parajasti pea soe ja lõhki. Ta ütles seda veidi hiljem ka Vick Millanile ning kirus Faehleyt ka tööl olles. Sest kuu aega oli nüüd ammu möödas, aga Jim ei teinud lubadusest väljagi ja vaikimisvande aeg sai ammu mööda. Seega, kui Jim ei pea oma lubadusest kinni, ei pea temagi selle pärast põdema.
Ta läbis pool teed linnast Valgeküla poole, kui nägi ees punast „Fordi„. Kahtlemata kuulus see Faehleyde perele. Pikemalt mõtlemata otsustas ta järele vaadata, kes istub selle roolis ning lisas veidike kiirust. Lähemale jõudes sai äkki aru, et see on just see, keda ta otsib.
Skeet tegi otsuse, et sõidab autost mööda ja peatab teda.
Jim Faehley märkas õigel ajal, kes teda jälitab ning andis gaasi, et eest ära minna. Skeet oli liiga lähedal. Kui Jim pidurdab, et pöörata koju, võib Skeet teda sealsamas kurvil kohe vahele võtta. Aga on ka teine tee. Jim sõitis kodusest teeotsast mööda. Skeet Martin luges tema mõtteid: läbi küla põrutades võib Jim teha ebamugavalt pika kaare, kuid tal on siis aega jälitaja maha raputada. Kaval? Tal pole õigust põgeneda! – oli Skeet kindel ning viha pani teda hambaid kiristama. Jim võiks ju lihtsalt peatuda, ma ei löö teda maha, kuigi… väga tahaks mõnikord!
Läbi küla tuhisesid nad juba nagu rallirajal. Faehleyde punane „Ford” ees ja Martini tsikkel otse tema kannul. Nii mõnigi peatus külateel, et neile järele vaadata ja mõtted nende peades tekkisid seejuures üsna erinevad. Sarnane oli ainult küsimus: Mis nüüd ometi lahti on? Siin ei julgenud Skeet oma oskusi veel näidata. Ta lihtsalt püsis autol sabas, näidates oma keskendunud olekuga, et seekord pole Jimmyl tema eest kuhugi pääsu.
Ta natuke soovis, et lähedal oleks Chloe või Melly, kes kärataks, et ta otsekohe selle hullumeelsuse lõpetaks! Võib-olla ta kuulaks isegi sõna. Aga käskijaid polnud kusagil ja ta vihane mõistus tegi ise oma otsuseid.
Külast väljas, kui Jim võttis suuna otse edasi, hakkas tekkima kahtlus, et see sõit võib lõppeda ühele neist väga kurvalt. Kui Jim läheb järsakule, siis pole sellega nalja. Ühel pool on seal kuristik, teisel pool teed aga üsna järsk nõlv, kust võiks tükk aega koos autoga alla võsa ja kivide poole veereda. Mis siis, kui Jim oma hirmuga üle serva põrutab? Siis puuakse teda, Skeet Martinit, külanõukogu poolt üles. Kuid veel polnud aega sellele mõelda. Kiirus kasvas üle saja, ta lootis veel Faehleyt peatada, enne kui see tõepoolest mäkke ronib.
Sirgel lõigul surus gaasi lisades end auto kõrvale ja üritas mööduda, andis märku, et Jim peatuks. See polnud lihtne, arvestades kiirust ja võimalikke vastutulijaid. Kuid peatumise asemel keeras Jim äkitselt rooli ning ainult kiire reaktsioon päästis Martini. Korraks pidi ta hoo maha võtma, sest Jim vallutas tema koha tee vasakpoolses servas. Ent kohe oli ta valmis järgmiseks manöövriks ja ründas „Fordi” juba parempoolsest küljest. Seekord oli kahjuks Jim juba selleks valmis, sest otsekohe tegi ta nii järsu pöörde, et Skeet Martin ei saanudki taganeda, hoopis surus gaasi veelgi juurde ning jäi nüüd auto ette. Külm, kõle jutt käis üle selja. Mida põrgut see Jim nüüd veel plaanib? Lihtsast juttu vestmise soovist oli äkki kasvanud välja võitlus, kus mõlemal oli ühtviisi palju õnne tarvis, et mitte teelt välja kihutades surma saada.
Mida on Jimmyl nii väga karta? Neetud! Miks ta ei võiks lihtsalt peatuda ja asjad selgeks rääkida? Nüüd kihutas auto „Harley” kannul. Nad olid külast väljas, lagedal teel, püüdes aina uuesti teineteise hoogu takistada.
Martinil oli võimalus põgeneda, eest ära minna. Kui ta kõik endast välja paneb, ei saa Jim talle eales järele. Aga tal oli tõesti tarvis Faehleyga rääkida. See ei kannatanud enam ootamist. Ja viha, see pime raev, ähvardas hävitada viimasedki mõistlikkuse raasud.
Ta ootas veidi, kuni maastik muutus tasasemaks ning võttis vägisi hoo maha. Ei julgenud jääda päris auto ette, sest Jim oleks ilmselt temast heameelega üle sõitnud. Käigu kuradile see Jim, hea, kui ise eluga koju tagasi jõuan! Aga kohe, kui Skeet auto kõrvale sattus, surus Jim teda teeserva. Tsikli jaoks jäi ruumi nii napilt, et nad mõlemad olid ühel nõul: Skeet ei suuda teel püsida!
Martin püüdis rebida end uuesti ette, et Jimmyt kuidagi hirmutada, või vähemalt kitsikusest minema pääseda, kuid see ei õnnestunud enam. Jim näis ette teadvat iga tema liigutust, ta rikkus ära iga võimaluse. Skeet hakkas hirmuga aimama, et võib ise ses võitluses alla jääda. Iga pisemgi viga, iga vääratus võiks viia fataalse kokkupõrkeni ükskõik millise puuga siin teeservas.
Põlv läks korduvalt vastu autoust. See oli küll valus, kuid hoopis rohkem hirmutav. Hädavaevu suutis ta eelistada väikesi kokkupõrkeid teelt väljasõitmisele. Nüüd tasub Jimmyl vaid taibata avada uks või… See äkkmõte ajas Martinil ihukarvad püsti. Avarii, ükskõik mil moel, oli vältimatu. Ta peab vägisi maha jääma, kui tahab veel näha homset päeva, kuid alla andmisega ei nõustunud siiski.
Tee lookles nüüd mäest üles. Ees paistis juba ristmik, mille üks haru viib otse järsakule. Just sinna Faehley pööraski. Kummide vingudes, ajades kõrgele tolmupilvi, sööstis kiirust vähendamata mäe tippu. Martinil õnnestus maha jääda ja taas olla jälitaja osas. Kui nüüd uuesti võitluseks läheb, on tulemus kindel. Martin veel hädavaevu suutis jälgida ümbrust. Endise visadusega püsis ta „Fordi” kannul, olles valmis jälitama kasvõi maailma lõppu. Ta oli autole mõnikord nii lähedal, et kui Jim järsku pidurdaks…
Siis äkki nad olidki mäel, otse järsaku serval. Ühel pool vilksatas silmanurgast mere rohekassinine pind, teisel pool kauguses vaevu nähtavad külamajade katused. Seda kõike nägi ta pigem alateadlikult, tundes nende piltide olemasolu, ometi pööramata korrakski pilku autolt enese ees.
„Ford” pidurdas nii äkki, et Skeet pidi ehmatusest röögatama. Ta oli küll vahemaad suurendanud ja selliseks trikiks üsna valmis, kuid sellest jäi ikkagi väheks. Jim peatus otse keset teed ja pidurid vingusid kui tuhat ärritatud kärbest. Martinil oli valida otsese kokkupõrke ja teelt välja kihutamise vahel. Tee oli siin kitsas ning auto lõi otse tema ees pidurdades külje ette. Õnneks polnud siin, järsaku serval puid ega suuremaid kive, kuid see ei takistaks sugugi kukkumist. Paratamatult pidi ta kuhugi pöörama, kõik toimus vaid silmapilgu vältel. Tsikkel hüppas teelt välja, otse kuristiku suunas. Ees paistis korraks sügavusse vajunud meri. Skeet keeras jälle, surus meeleheitlikult pidurile, tsikkel langes peaaegu kummuli, libises, külg ees, serva poole. Hetkeks peatus aeg ja Martinile isegi näis, et ta näeb all paistvaid kive, kuigi igas mõttes oli see täiesti võimatu. Ta teadis seda, et kalju on alt tühi, kui õõnestatud õun. Ta ei kukkunud, suutis lõpuks peatuda, paisates „Harley” tagaratta hoogsalt ette. Vaevu- vaevu jäi ta sadulasse ning sai lõpuks jaladki maha.
Ärevusest õhku ahmides vaatas Skeet punasele „Fordile” järele, kuidas see kiiresti mäekülge pidi