„Millest sa õige räägid?” Tõe ähmane aimdus võttis Mellyl südame alt õõnsaks.
„Sa veel ei teagi või?” imestas Skeet, laiutades nõutult käsi. „Ma arvasin, et Jim andis sulle ikka täpse ülevaate, mismoodi ma teda tappa üritasin.” Altkulmu tõstis ta solvunult pilgu Mellyle, kes teda nüüd päranisilmi vaatas. „Ah, see pole ka oluline.” Skeet keeras talle selja ning kõndis tagasi magamistuppa. Haaras toolikorjult oma teksad ja asus neid lõpuks jalga ajama.
Melly tuli vaikides talle järele, peatus ukse vahel ega saanud parata, et mälestus ühest teistsugusest Skeet Martinist kuuma lainena otse südamesse voogas.
Olid ööd heinaküünis, kui seesama, siis veel poisiohtu noormees, talle armusõnu kõrva sosistas. Tema käed olid õrnad ja ihu erutusest kuum. Skeet oli küla ilusaim poiss ja kõik teised plikad kadestasid Mellyt. Natuke aega.
Aga kes oli tookord rohkem süüdi, et nad lahku läksid? Skeet oma jonnaka tõrjumise ning solvumisega või hoopis Melly ise, et liialt kahtlustas ja oli armukade siis, kui Skeet vajas ainult natuke mõistmist? Raske oli nüüd tagantjärele aru saada, kelle andeks palumine oleks aidanud suhet hoida. Nad kumbki ei palunud andeks ja nüüd olid nad siin: Melly oma uhkete pulmade lävel, siiski kõheldes ja sala imetledes endist armsamat. Skeet aga üksi nagu ei eales varem.
„Räägi lõpuni, Skeet. Ma tahan teada tõtt. Las ma ise otsustan, kumba teist uskuda.”
„Ma ütlesin juba, et tahtsin teda peatada. On tarvis rääkida, üks vana asi tahab klaarimist.”
„Milline asi?” küsis Melly.
„Vabanda, Mel, aga see pole tõesti sinu mure! Võta või jäta, sa ei pea kõike teadma. Nojah, ma ajasin teda taga küll, andsin märku ja puha, aga tema pani hoogu juurde. Mis mul üle jäi? Ta tegi sellest ralli elu ja surma peale, püüdis mind vägisi teelt välja suruda. Eks mine ise järsakule ja vaata – mul jäi kolm sammu servast puudu. Ta pidurdas meelega nii, et ma alla lendaksin. Napilt vedas!” Kui ta särki selga tõmmates Melly poole vaatas, oli tüdruk väga kahvatu.
„Sa valetad!” ütles Melly, kuid sellest puudus veendumus.
Mingi suur muutus toimus Melly hinges ning Skeet Martinile ei jäänud see märkamata. Ta vaatas mornilt, altkulmu, ent väga tähelepanelikult Melly rohelistesse silmadesse. Libistas pilgu piki Melly vormikat keha.
„Kas kõik on korras, Mel?”
„Jah…” pomises Melly temalt pilku pööramata, „…ei.”
„Hea küll. Tänan, et mind üles ajasid. Ma lähen nüüd tööle.” Skeet võttis öökapilt suitsupaki, kui tundis kuklaga Melly liikumist. Pöördus kiiresti vaatama ja nägi, kuidas Melly oma kotikesel hooletult põrandale kukkuda lasi. Polnud aega juhtuvat taibatagi, kui ühtäkki langes Melly talle kaela, surus huuled tema suule. Puhtast refleksist pidi Skeet selle rünnaku vastu võtma. Haaras Mellyt tugevasti oma käte vahele ja tundis erutuse nõrkust jalgades. Oli täiesti rumal loota, et ta suudab kuidagi ürginstinktile vastu panna. Hullus armujoovastuses talutas ta juba Mellyt voodi poole ja tüdruk ei hakanudki vaidlema, hoopis lämmatas teda suudlustega, mis pilgeni meeletut igatsust täis. Skeet tõmbas teda ettevaatlikult endaga kaasa voodisse. Kiirustades rebis Mellyl riided seljast, suutmata enam hetkegi kannatada võimatut. Ta sulas ära omaenese segi aetud voodis, kadus lootusetult Melly käte vahele, et alles tüki aja pärast ärgata taas ellu, nüüd natuke soojemana kui enne. Nagu jää, mis sulab ja jäätub jälle. Ta vajas nii väga seda kuumuse kildu oma külmunud hinge, et Melly antud säde võiks soojendada teda kaua veel nii päevi kui öid. Ta vajas, salaja lootis ja sai selle lõpuks. Suus keerles nii palju ilusaid sõnu, mis ometigi välja ütlemata jäid. Need sõnad olid liig kaunid, et raatsiks neid öelda. Ja milleks? Ta abiellub peagi, miski ei muuda tema meelt…
Melly tõusis, vabastades end vaevaga Martini tugevast embusest. Pani kiirustades selga pluusi, mis lohakalt põrandale heidetud, korjas maast oma pesu. Silmis läikisid pisarad.
Skeet tõusis küünarnuki najale ja lihtsalt jälgis Melly närvilist liikumist.
„Melly, mis on?” imestas Skeet, tundes end seejuures väga tobedalt.
„Ei midagi. Kõik on hästi,” pomises Melly õnnetult, nööpides pluusi kinni. Käed värisesid.
„Jäta! See ei riku teie suhteid, kui sa sellepärast põed. Kui sa vaid soovid, ma isegi ei vaata enam su poole.”
„Kas nii vähe sa hoolidki?” pahvatas Melly ärritunult, hääles lausa nutt.
„Mina? Ma tahan sind iga päev siia enda kõrvale, aga su pulmad ju…”
„Pulmad või asi! Miks ma iga päevaga üha rohkem kahtlen Jimmy aususes? Miks mulle näib, et sul võib olla Jimmy suhtes õigus?”
„Inimestes on lihtne pettuda,” sosistas Skeet tasa.
„Sa näed välja nii, nagu teaksid, mida räägid.” Melly uuris meest teraselt.
„Teangi. Anna andeks, Melly, kuid ma ei oska sind takistada vigu tegemast.”
Melly Archer tammus abitult mööda tuba, oigas, murdes ahastuses käsi.
„Ma ei saa enam isegi aru, mis toimub. Ma tõesti armastan Jimmyt. Ta on nii hea ja hooliv. Ja elu temaga koos oleks turvaline, rahulik… Oh, ma ei tea…” Ta peitis hetkeks näo kätesse.„Sind nähes satun ma alati segadusse. Mäletad sa seda ööd, kui me olime esimest korda sinu lakas? Me olime mõlemad süütud, mäletad? Sa ise veel ütlesid, et olen sul esimene tüdruk… Sa kinkisid mulle kimbu rukkililli. See oli nii romantiline, nii kaunis…”
„Sellest on neetult palju aega möödas,” sõnas Skeet Martin tasa.
„Ainult kümme aastat. Aga sul oli vahepeal nii palju teisi tüdrukuid: Chloe, Fanny ja nii mõnigi veel, ja see linnast…”
„Ega sinagi enam nii süütu pole,” naeratas Martin. Ta tõusis istuma voodi servale ning jälgis tüdrukut, kes näis tema pärast täitsa ahastuses olevat. Ta pidi endale tunnistama, et mõikab vähe sellistest tunnetest nagu truudus, abielu või armastus üldse. Ta oli armastanud mitmeid tüdrukuid, aga see oli nii, mööduv nähtus. Ta ei põdenud nende pärast eriti ega pöördunud ka kunagi tagasi. Skeet arvas end olevat seiklejaks loodud. Et keegi, eriti veel Melly- sugune iseseisev ja vapper tüdruk teda ikka veel unutanud pole, näis täiesti uskumatuna.
„Ma lähen nüüd ära. Olen kõvasti tööle hiljaks jäänud,” teatas Melly äkitselt, sättides soengut korda.
„Nii ruttu?” imestas Martin.
„Jah, sinu olemasolu häirib mind tõsiselt. Tee mulle teene – kasi tööle ja hoia edaspidi end vabade naiste jaoks. Ma ei jäta sinu pärast Jimmyt maha, see poleks aus!” Melly keeras selja ning kihutas kontsade klõbinal toast välja. Välisuks paugatas.
„Hm,” tegi Martin vaid endamisi ega osanud seekord naistest midagi arvata. Ta irvitas, kui tööle minekuks valmistus. Kell oli palju. Ta jõuab veel vaevu kohale ehk.
Hommikusöök jäi ära.
Chloe Riggs ja Melly Archer olid alati olnud head sõbrannad. Lapsest saati koos mänginud ja kasvanud nagu õed. Vanusevahe vaevu pool aastakest. Nad sobisid kokku nagu sukk ja saabas. Ja imelikul kombel ei murdnud nende sõprust isegi ühine poiss. Olid küll tülid, nii suured kui ka väikesed. Siis, kui Skeet eelistas äkitselt Mellyle Chloe´t. Kuid sõprus taastus, kui poiss vahetas nad mõlemad välja võhivõõra linnatüdruku vastu. Nüüd nad ootasid ja kartsid, et ühel päeval valib see poiss ühe neist ja siis on sõprusega igaveseks lõpp.
Martini – poisiga käib needus kaasas. Nii tavatseti öelda juba siis, kui nooruk veel kooliteed käis. Tal polnud palju sõpru. Oli veidi kinnine ja vaikiv. Liiga osav ja tugev, et teistele alla jääda, ometi mitte kunagi liidriks pürgiv. Ta tegi kodus tööd ja vaatas liigagi vara tüdrukuid, kes polnud tema jaoks loodud. Keegi ei saanud öelda, et ta oleks loomult paha poiss, kuid kaklused ja tülid olid tema alatised kaaslased. Südames oli ta siiski aus ja õiglane. Ei olnud