„Jessake! Selle mõrtsuka juurest? Kuidas sa võid ometi? Aga Jim?”
„Aina Jim ja Jim!” hüüatas Melly solvunult. „Jimmyl on emme-issi kõrval. Skeet helistas mulle, kutsus appi. Oleks sa teda näinud! Püha jumal! Pea puhta verine! Ta ei saanud tuppagi, vajus oma ukse taga kokku!”
„Ära räägi! Nii hullusti või?”
„Jah, nad ründasid teda kahelt poolt korraga. Noh, siis, kui ta Marcole virutas. Neil oli plaan ammu valmis – tõprad sellised! Ma kuulsin nende juttu pealt.”
„Või nii? Eks on see Skeet nii mõndagi ka ära teeninud.”
„Skeet mõistis asja valesti,” tegi Melly, nagu poleks ema sõnu märganud. „Ta jäi lihtsalt Marco loba uskuma. Ma lähen hommikul enne tööd teda vaatama.”
„Jäta nüüd, Melly, sul ei sobi sugugi tema järele joosta! Oled ju Jimmyga kihlatud ja üldse… unusta lõpuks see Skeet ära!”
„Ma ei saa.”
„Miks?”
„Sest…” Melly jõi klaasist vett.„Sest, et me kasvasime koos. Ta oli minu esimene poiss. Ma armastasin teda.”
„See on ammu möödas, kallis laps! Ta on sind tuhat korda petnud! Tal pole hinge taga sentigi raha! Mõtle peaga, kullake, – Skeet on oma tempude pärast varsti vanglas tagasi. Pole oluline, kas ta tõesti tappis Marki ära või mitte, aga vang on vang.Ta ei paranda ennast iial!”
„Aga ma pean teda ju aitama.”
„Kui sa teda aitad, kaotad Jimmy. Mõtle oma tulevikule. Jim pakub sulle rikkust, turvalist elu, perekonda. Mida sa Martini – poisiga saad?”
„Mitte midagi,” kordas Melly nukralt ohates nii palju kordi isa suust kuuldud sõnu.
„Just nimelt! Ära seo ennast pätiga. Sellest ei tule midagi välja.”
Melly läks vaikides emast mööda, keeldudes seega edasisest jutust.
Monica pidi oigama. Tüdrukuga on raske hakkama saada. Ise abiellumise lävel kaunitar, rikkus tuuakse talle kandikul õuele… Mida veel tahta? Miks ometi pidi see Martin just nüüd vanglast tagasi tulema? Miks? Et jälle rikkuda Valgeküla harmoonilist rahu? Ilma temata oli kõik korras ja rahulik. See kuugi oli lausa kummaliselt vaikne. Ilmselt ei julgenud Skeet siiani kaebuste kartuses veel kellegagi tüli norida. Aga elu näitab, et see poiss ei oska korraliku inimese kombel elada. Temaga käib kaasas tõeline needus. Pahandused igal sammul… Miks pidi ometi Melly just temaga omal ajal sõbrunema? Miks ma ei keelanud teda, kui ta pimesi armus?! Oleks pidanud tütart ketis ja luku taga hoidma, mitte laskma teda Kuuallika lähedalegi. Aga ei, omal ajal imetles Monica isegi seda ilusat, väikest poissi, kes nii viisakalt ja hoolivalt tema Mellyga ümber käis. Jah, Skeet oli kunagi tubli väike poiss, kasvas ajapikku kenaks noormeheks ega põlanud tööd. Aga iseloom oli tal alati keevaline, rusikaid taskus ei hoidnud. Osavuses jäid kõik teised talle alla. Mööda puid ronis kui orav, riideid lõhkus iga päev. 15-aastasena võrgutas juba tüdrukuid oma sarmika naeratusega. Ja nii kasvas sõprusest armastus.
Melly, vaeseke, oli valmis enese vastu kätt tõstma, kui Skeet teda ootamatult maha jättis ning hoopis Chloe´ga käima hakkas. Siis, veidi hiljem nähti teda juba võõra, linnast pärit tüdrukuga jne., jne., kuni tekkis talle Fanny Crosby, poeomaniku tütar.
Tõsimeeli lootis Monica Archer, et Skeet ei tule niipea vanglast tagasi või siis vähemalt kolib kuhugi ära, sest lõpuks avastas vaene tüdruk endale uued eluväärtused. Faehley on sootuks parem valik. Kindel valik. Investeering tulevikku. Ja Jim armastab Mellyt kogu südamest, siiralt.
Aga kõigele vaatamata uneles Melly üksinda olles kahtlaselt, naeratas, kui nägi eemalt mustjashalli mootorratast. Rääkis eriliselt hellal toonil Martinist, keda jälle kuskil poe juures oli kohanud. Uskumatu küll, aga näis, et Melly endiselt ei suuda lapsepõlvesõpra unustada. Ja mõnikord oli Monical hirm, et Jim võib oma pruudi sellele lurjusele kaotada. Mis loeb siin Martini imekena välimus? Tõsi on, et Jim ei jõua talle selles osas ligilähedalegi, on lühem, heledapäine, kannab prille ja ei ole pooltki nii sportlik kui Skeet. Aga tulevik on tulevik. Siin loeb raha, sest lapsed tahavad kasvatamist, lapsed vajavad kodu. Neile pole vaja ilusat isa, kes pool elust kavatseb tahtlikult trellide taga veeta. Kes ei tee muud, kui kihutab ringi oma hullu „Davidsoniga„, kakleb, joob ja loputab tühje taskuid.
Monica haaras pea käte vahele.
„Mu vaene tüdruk, miks pead sa armastama seda pätti?”
Skeet ärkas hommikul hirmsa peavaluga ega julgenud tõusta enne, kui tuli Melly Archer. Just nii, nagu oli õhtul lubanud. Sidus uuesti tema haiget pead, millele peale haava ja tohutu muhu lisandus veel ka tubli pohmell. Andis tabletid ja veeklaasi käeulatusse ja ütles, et haav ise polegi eriti hull. Istus siis hetkeks voodi servale ja ohkas.
„Ma ei saa enam aru, mis lahti on? Miks peab suurte inimeste maailm nii keeruline olema? Kunagi olime kõik ju omavahel sõbrad, kambajõmmid… Nüüd aga keelatakse mul sind isegi vaatama tulla.” Skeet oigas, leidis kobamisi Melly käe ja hoidis seda lihtsalt oma peos. Tal polnud tahtmist silmigi lahti hoida, ammugi siis veel pead tõsta. „Ma sain Jimmylt hirmsa peapesu, kui julgesin mainida, et lähen sind korraks vaatama. Ja öösel luges ema moraali. Nad ei saa aru, et sa oled praegu tõsiselt haige. Muide, Jim läheb täna arsti juurde. Jumal hoidku, kui tal peaks mõni kont murtud olema! Ta on täiesti ärahellitatud memmekas, ma hakkan alles nüüd sellest aru saama. Sina oled siin täiesti üksi…”
„Pole mul häda midagi,„pomises Skeet kinnisilmi. „Mis kell on? Ma peaksin tööle minema.”
„Ei, seda sa küll ei tee. Unusta kohe päriselt ära. Mõned päevad pead sa igatahes pikali olema. Ma lähen parem ise ja räägin mr.Thane´iga. Ta saab aru.”
„Jah, tore.” Skeet vaikis hetke.„Tule mu kõrvale, lihtsalt…”
„Ei!” Melly raputas ägedalt pead.„Ma olen Jimmyle truu. Sinu ilusad silmad ei pane mind ümber mõtlema.”
Skeet naeratas.
„Kahju.” Ometi mõtles seda enam kui tõsiselt.
Päev unenägude maailmas. Rahusti ja reaalsuse piiril. See mõjus päris hästi. Ta laiskles. Pika aja järel täiesti ilma süümepiinadeta. Lihtsalt vaatas mõnikord kella ja lasi ajal enesest läbi voolata.
Pikapeale jõudis õhtu ja uni, mis päev otsa vaevaliselt kohal oli, muutus nüüd magusamaks. Haav tuikas endiselt, kuid seda oli juba võimalik unustada.
Hommik tuli selge ja kaine. Valu peas oli praktiliselt läinud, kui muhku mitte näppida. Skeet ajas end jalule, viskas pilgu kellale ja otsustas, et proovib kõige kiuste tööle minna. Melly polnud teda rohkem vaatama tulnud, seega ei kuulunud Martini külastamine noore mõrsja kohustuste hulka.
Katseajal õpilane, nagu ta oli, ei mõelnud Skeet ennekõike mitte oma tervise ega kohuse peale, vaid töökoha säilitamisele. Pea sidemeis, kihutas ta külast välja. Piki maanteed kuni lähima linnakeseni oma kümmekond kilomeetrit ilusat sõitu. Siin, Ostfaleni äärelinnas asus ehitusplats, kus kasvasid uued majad. Betoon oli kõikjal. Servast – servani oli silmaring seda täis.
Skeet peatas oma „Harley” teist tuttavate autode rivis. Jalgsi suundus ehitusplatsile. Seltskond tööks valmistujaid keskendus algavaks tööpäevaks. Tõmbasid suitsu ning naersid omavahel neli meest.
„O-hoo, näe, kes tuleb!” hüüatas Jesse Marlow juba eemalt. „Mis su peaga lahti on?”
„Ega ometi mõne eide käest pole kesta peale saanud?” irvitas Lane.
„Mis pagan küll teil seal kõrtsis juhtus?„uudistas Brick.
Igaühel oli midagi lõõpida ja Skeet ootas, kuni nad lõpuks vait jäid. Istus teiste vastu, et näha kõiki oma töökaaslasi korraga.Pani samuti suitsu ette. Hajameelselt puudutas haiget pead.
Küsimused lakkasid ebalevalt. Enam mehed ei naernud