3. peatükk
Järgmine hommik oli suurepärane. Pärast ärkamist lamas Sophie pisut aega voodis, meenutades eelmise päeva sündmusi. Aga kui ta tundis, et tülpimus saab kohe jälle võitu, tõusis ta üles ja läks pesema. Ta teadis seda saladust ammu: kui hakkad masendusse langema, hakka kohe millegagi tegelema.
Tegevusi tänaseks päevaks oli Sophie kavandanud palju. Esiteks tuleb helistada emale, kes kindlasti muretseb.
Teiseks tuleb aega lõbusamalt veeta – ei ole ju iga päev võimalik lennata kontinendilt kontinendile! Kui ta juba Los Angeleses on, siis peab linnaga tutvuma. Eile oli ta mõelnud, et Étienne’ist saab tema giid, kuid kaart ja harilik reisijuht turistile sobib ka.
Sophie helistas hotelli telefonil, palus endale hommikusöögi numbrisse tuua ja seejärel tellis kaugekõne Prantsusmaale. Pariisis oli sel ajal sügav öö, kuid ta ei kartnud ema äratada. Emal oli magamisega probleeme ja ta istus sageli hommikuni televiisori ees.
“Sophie, lapsuke, kuidas sinuga on?” kuuldus torus erutunud hääl. “Kas said Étienne’iga kokku?”
“Oo, mul on kõik hästi!” lausus Sophie, püüdes kõigest hingest lõbus tunduda. “Étienne’iga saime kokku, kõik on korras. Täna ta lubas mulle linna näidata.”
Ta valetas emale nii ennastunustavalt, kartes teda kurvastada halbade uudistega, nii et kõne lõpuks uskus ta ka ise, et elu on suurepärane.
“Ma palun sind, ära suhtle võõraste inimestega,” käis madam Maurois peale. “Tead, kui palju noori ja ilusaid tütarlapsi jäljetult kaob. Ja kui palju emasid selle tagajärjel murest halliks läheb.”
“Oi, ema, ma ei saa rohkem rääkida,” otsustas Sophie igava pealekäimise lõpetada, seda enam, et oli tekkinud suurepärane põhjus toru ära panna. “Mulle toodi hommikusöök, pean lõpetama!”
Kõne lõpetanud, kiirustas ta ust avama. Univormis noormees lükkas numbrisse serveerimislaua, asetas tema ette salati, aurava omleti singiga, paar kuklit, kohvi ja apelsinimahla. Sophie plaksutas isegi käsi sellise isuäratava toidu peale. Surunud teenindajale pihku jootraha, saatis ta noormehe ära ja hakkas sööma.
Nälga kustutades ja samaaegselt oma toast leitud reisijuhti uurides tegi ta järelduse, et Los Angeleses igavust tunda ei tule. Kõigepealt otsustas ta jalutada mööda bulvarit Hollywoodi ja otsida seal asfaldil kuulsuste nimesid. Kuna Sophie armastas vaadata mustvalgeid filme, siis tundus talle väga erutav oma käe asetamine Marilyn Monroe käejälge. Lääne-Hollywoodist plaanis ta suunduda ookeani äärde. Maalilist sadamat ja Santa Monica kallast oli ta kinoekraanil näinud mitmeid kordi, nii et oli saabunud aeg seda ilu oma silmaga näha. Magustoiduks tahtis ta kõndida mööda Kolmandat tänavat, mis oli kuulus selle poolest, et oli täis kohvikuid ja poekesi. Arvates, et sellisest programmist piisab üheks päevaks täiesti, hakkas ta end valmis seadma.
Hea, et ta oli kaasa võtnud seljakoti, millega ta tavaliselt rannas käis. Sinna mahtus absoluutselt kõik, mida võis täna vaja minna: trikoo, käterätt, päevituskreem. Sinna rahakotti visates jäi tütarlaps mõttesse. Ta teadis, et ei soovitata hotellist lahkudes kogu raha kaasa võtta. Kuid raha hotellituppa jätta polnud tema arvates ka ohutu. Oleks tulnud osta kott, mida kantakse vööl või randmel, taipas ta hilinemisega. See on mugav ja varastel on sellele raske ligi pääseda.
Olgu, muretsen selle ehk kusagil tee peal.
Ta jättis rahakoti seljakotti. Lõppude lõpuks hakkab ta ümbrust tähelepanelikult jälgima ja kui näeb mõnd tüüpi, katsub temast eemale hoida.
Sophie hakkas tuhnima oma kohvris, kaaludes, mida selga panna. Ta valis välja lühikeste varrukatega valge T-särgi, sinised lühikesed püksid ja panama.
Ümber riietunud ja seljakoti selga võtnud, keerutas Sophie minutikese peegli ees ja seejärel lahkus toast.
Maksnud hotelli registratuuris veel ühe päeva eest – kahjuks polnud vabanenud ühtki mittesuitsetajate tuba –, läks ta tänavale.
Päike kõrvetas halastamatult ja Sophie rõõmustas, et oli taibanud panama pähe panna. Tal tasus vaid käsi tõsta, kui mööda liikuvast autodevoolust ilmus välja takso. Teatanud juhile, et soovib sõita Lääne-Hollywoodi, võttis ta sisse koha tagaistmel. Täna oli vaade aknast tunduvalt huvitavam kui eile.
Siis sellisest Los Angelesest Étienne rääkiski, mõtles Sophie, sõites mööda hotellidest ja peentest restoranidest. Pole raske uskuda, et siin võib kuulsusi kohata. Ta oli öelnud, et põrkas siin aeg-ajalt kokku kellegagi neist, või oli see järjekordne vale?
Kuigi Sophie oli endale lubanud mitte meenutada endist armastatut, rikkus ta mõnikord seda keeldu ikkagi. Pole ju lihtne kriipsutada mälust maha seda, mis on olnud sinu elu mõte viimased pool aastat. Seetõttu otsustas ta, et nüüdsest peale hakkab ta täiel rinnal lõbutsema. Ei tahaks, et see reis Ameerikasse jääks meelde sellega, et talle avanes kurb tõde Étienne Marteni tõelisest olemusest…
Sophie veetis päeva tõeliselt hästi. Olles käinud kõikjal, kuhu ta oli plaaninud minna, soojendanud end Los Angelese päikese all ja suveniire ostnud, astus ta keha kinnitamiseks sisse ühte Kolmanda tänava väikesesse kohvikusse. Oli õhtu, kuid hotelli ta veel kiirustada ei tahtnud. Hubase saali meeldiv hämarus ja vaikne muusika lõõgastasid, häälestasid rahule.
Sophie ei märganud, et kogu selle aja, kui ta sõi, jälgis teda poolkaarse baarileti taga istuv noormees. Nähes, et tütarlaps maksis ettekandjale ja pani rahakoti seljakotti, noormees elavnes. Ja veel viie minuti pärast, saanud aru, et külastaja hakkab lahkuma, suundus tema juurde.
“Tere!” ütles ta tseremoonitsemata ja võttis istet tütarlapse vastas. “Vaatan sind juba tükk aega ja olen peaaegu kindel, et me oleme varem kohtunud!”
“Excusez-moi,” alustas Sophie ootamatusest prantsuse keeles ja samas parandas end, “see tähendab, vabandust, kuid ma saabusin alles eile Los Angelesse ja seetõttu on see võimatu.”
“Oo, sa oled prantslanna!” imestas noormees täiesti usutavalt ja lausus unistavalt, “Pariis, Eiffeli torn, Elysioni väljad…”
Peab tunnistama, et Sophie oli pisut jahmunud noormehe ootamatust ilmumisest. Tema plaanidesse ei kuulunud kellegagi tutvumine, sest ta kavatses hotelli naasta.
“Palun, ära mine veel,” palus tundmatu. “Mul ei õnnestu just iga päev tõelise prantslannaga kohtuda! Minu nimi on Michael, aga sinu?”
Tütarlaps viivitas hetke ja võttis siis uuesti istet. Kui ta juba oli otsustanud lõbutseda, siis miks mitte koos selle meeldiva ameeriklasega? Ta mõõtis noormeest pilguga. Küllaltki sümpaatne – heledad juuksed, sinised silmad, lahke naeratus.
“Ma olen Sophie ja ma pole päris prantslanna, kuna olen sündinud USA-s. Aga Prantsusmaale viis ema mind siis, kui olin kümnene.”
“Ah nii!” hüüatas Michael. “Aga mina imestasin, et miks aktsenti ei ole! Kui sa ainult teaksid, kuidas meie tutvumine mulle rõõmu teeb! Soovid ehk tassikest kohvi?”
“Oh ei,” raputas tütarlaps pead. “Ma jõin juba ühe, kuid asi pole üldse selles. Lihtsalt Ameerikas pole nii head kohvi kui Prantsusmaal. Nii lõhn kui ka maitse – pole hoopiski see!”
“Sel juhul tellin pudeli tõelist Prantsuse veini,” leidis noormees väljapääsu. “Ja ära mõtlegi keelduda. Ühest pokaalist meie tutvumise auks ei juhtu sinuga midagi!”
Tellinud pudeli bordoo veini ja juustu, lubas Mic-hael ettekandjal lahkuda ja naeratas heasüdamlikult oma kaaslasele. Järgmised kolm tundi veetsid nad juteldes, rääkisid teineteisele endast ja jõid veini, mida noormees pidevalt uue tuttava pokaali valas. Tõsi, kui Sophie oleks olnud tähelepanelikum, oleks ta täheldanud, et põhiliselt räägib tema üksi, Michael esitab vaid küsimusi. Kui pudel tühjaks sai, palus ta, vaatamata tütarlapse vastuseisule,