Tõsi, kiri ei olnud pikk, vaid üks lehekülg täis hoogsat käekirja. Ja kõik viis saadetist olid nagu kopeeritud: kõik on normaalne, ära ole kurb.
Üldised fraasid, justkui ei oleks need sõnad tulnud südamest. Ta oleks nagu tahtnud kiiresti lõpetada, et siirduda enda jaoks millegi huvitavama juurde.
Kuid Sophiet see muretsema ei pannud.
Küllap ta on tõepoolest väga hõivatud, õigustas ta mõttes noormeest. Selleks, et kuulsaks muusikuks saada, peab palju harjutama. Aga ta ju kirjutab mulle ja see on kõige tähtsam. Olgugi et harva, olgugi et vähe, aga ikkagi.
Nendes läkitustes oli veel midagi, mis Sophie südame kiiremini põksuma pani. See oli allkiri lõpus: Suudlen tugevasti, alati sinu Étienne
Seda reakest luges ta üha uuesti ja uuesti, kujutades ette, kuidas ta huultega armastatu huuli puudutab.
Ka eile kirja saades vaatas tütarlaps kõigepealt kirja lõppu. On sinna kirjutatud need tähtsad sõnad? Kui silmad lugesid tuttavat …suudlen, sinu…,taastus hingerahu.Kirjutab, tähendab, midagi pole muutunud. Tähendab, armastab! Ja olgugi et armastusest polnud kirjas sõnakestki, uskus ta siiralt, et oskab lugeda ridade vahelt.
Sophie lamas voodil, meenutades taas Étienne`i külaskäiku viimaste jõulude ajal. Pärast loengute lõppu oli ta lipanud saiapoodi ja uksel kokku põrganud nahkjopes pikka kasvu noormehega, kellel oli batoon käes.
“Tere, Ärapuutumind!” hüüatas too, “Sa pole üldse muutunud. Kas ikka tuubid?”
Sophie vaatas imestunult tundmatut ja pikkamööda kerkis tema mälus esile naabripoisi nägu.
“Étienne Marten?” lausus ta ebakindlalt.
“Just-just! Ei tundnud ära või?” naeratas noormees. “Osta, mis sul plaanis oli, ma saadan sind, meil on ju üks tee. Ja aitan su kotti kanda. Oled sinna kindlasti jälle terve raamatukogu toppinud.”
Sophie pomises vastuseks midagi arusaamatut, kuid võttis pakutud abi vastu. Varsti läksid nad mööda tänavat ja lobisesid. See tähendab, lobises Étienne, aga tema lontis vaikides, ainult noogutas vahetevahel või raputas eitavalt pead.
“Ma elan Los Angeleses, see on show businessi pealinn. Teenin korralikult, nii et saan endale korterit üürida,” jahvatas noormees. “Ma ei kahetse üldse, et ülikoolist lahkusin. Haridust pole vaja, kui on anne. Minust saab varsti tuntud kitarrist, sina aga hakkad kõigile rääkima, et kõndisid Étienne Marteni kõrval. Kohe, kui esimese plaadi välja olen andnud, saadan ühe koos autogrammiga sulle. Tahad?”
Sophie noogutas. Ta ei suutnud kuidagi ootamatusest toibuda. Et kidur poiss naabermajast, kes koeri jalutas, on selliseks nägusaks nooreks meheks sirgunud. See ei mahtunud kuidagi talle pähe.
“No nii, ongi sinu maja,” ütles Étienne, lähenedes korralikult värvitud tarale. “Mida sa õhtul teed?”
Küsimus ajas Sophie ummikusse. Miks ta seda küsib? Loomulikult istub kodus. Nagu alati, muide.
Nähes tütarlapse kohmetust, selgitas:
“Tahan sind kuhugile kutsuda. Ehk saame kell kuus kokku? Õhtu koos tulevase supertähega, kas pole ahvatlev?”
Sophie aju töötas välgukiirusel. Noormees kutsub teda! Kohtamisele! Loomulikult on ta nõus, aga mis ema ütleb? Aga kui tal hakkab, nagu alati, jälle süda valutama? Ei, ta ei tohi midagi teada saada. Tähendab, tuleb luisata, et fakultatiivsed loengud on õhtusele ajale üle viidud!
Étienne tõlgendas neiu vaikimist omamoodi:
“Noh, kui sa just ei saa…”
“Ei, ei, saan küll! Tähendab, homme kell kuus? Suurepärane. Aga oota mind mitte siin, vaid saiapoe juures.”
Ja haaranud Étienne’i käest koti, kadus välgukiirusel värava taha. Noormees, vaadates kiirustavale tütarlapsele järele, mühatas hämmeldunult. Tüdruk oli naljakas ja selliseks naljakaks on ta ka jäänud, mõtles noormees ja suundus kodu poole.
“Sophie, miks sa minuga ei räägi?”
Madam Maurois koputas tütre uksele.
“Tee uks lahti, ma tahan, et sa apteeki läheksid.”
“Lõpeta, ema, me teame mõlemad suurepäraselt, et sinu tervisega on kõik korras. Ja ma tahan üksi olla!”
Tütarlaps oli kõigutamatu.
Koputused uksele lõppesid ja kostsid eemalduvad sammud.
Lõpuks! mõtles Sophie kergendustundega. Ehk lõpetab ema nüüd ometi oma enesetunde üle kaebamise, kui on vaja tütart mõjutada? Mõistab, et vanad nõksud enam läbi ei lähe.
Tütarlaps astus peegli juurde ja silmitses end norivalt pealaest jalatallani. Ta pole küll just iluduskuninganna, samas aga mitte ka inetu. Sihvakas, sale, kõik, mis vaja, on omal kohal. Meeldiv nägu väljendusrikaste pruunide silmadega, pikad ripsmed, tundlikud huuled. Oma juukseid, musti ja sirgeid, Sophie vihkas. Need olid tihedad, kuid nii rasked, et mitte ükski soeng sees ei püsinud. Aastat kolm tagasi, olles väsinud katsetest neile korralik välimus anda, läks ta juuksurisse ja lasi lõigata keskmise pikkusega poisipea.
Muide, Étienne oli esimesel kohtumisel öelnud, et talle meeldib Sophie soeng. See juhtus siis, kui nad istusid ühes väikeses Pariisi restoranis. Mööda saali käis viiuldaja, mängides mingit kurba ja väga ilusat meloodiat, laudadel põlesid küünlad, kõik ümberringi oli nii romantiline! Tütarlapsele tundus, nagu oleks ta kunagi kas siin või mõnes sarnases kohas olnud. Aga võib-olla nägi ta seda restorani kinos või unes? Pärast üht pokaali veini tundis Sophie ennast nii kergelt ja vabalt, et kadusid isegi südametunnistuse piinad, mis teda emale valetamise pärast häirisid. Ema ju arvas, et tütar on sel ajal õppimisega ametis.
Étienne oli nii ilus! Lainelised juuksed olid taha kammitud, suured kurvad silmad justkui vaatasid hingepõhja, aga noormehe käsi – jumal küll! – kattis ootamatult tema käe, mis lebas laual.
Noormees jutustas oma elust. Sellest, kui raske on tõeliselt andekal inimesel läbi lüüa, sellest, kui palju makstakse kuulsatele muusikutele, sellest, millise auto ta ostab ja millistes riikides käib kohe, kui kuulsaks on saanud.
Järsku aga jäi ta vait, vaatas tähelepanelikult tütarlast, seejärel aga lausus:
“Sul on nii ilusad juuksed! Siledad ja läikivad. Tahaksin neid puudutada. Kas tohib?”
Sophie noogutas kohmetudes. Talle tehti nii harva komplimente, et ta ei teadnud, kuidas seda võtta. Noormees sirutas käe ja silitas õrnalt oma kaaslase juukseid. Tuleb tunnistada, et see oli mõnus.
“Ma hakkan sind Printsessiks hüüdma,” ütles noormees.
Nendest sõnadest hakkas noore prantslanna süda veelgi kiiremini lööma.
Nad kohtusid iga päev poolteise nädala jooksul. Veel mitte kunagi polnud Sophie emale nii palju ja veenvalt valetanud, et ainult oma kallima embusesse sattuda. Romantika oli neiu hinges, romantika oli igal pool. Tundus, et õhtune Pariis süütab tuled selleks, et neil oleks meeldiv kahekesi jalutada mööda vaikseid tänavaid, kuhu ei satu ka kõige uudishimulikumad turistid. Isegi külm detsembriilm tegi omalt poolt kõik, et neil oleks võimalik rohkem kallistada ja teineteist soojendada.
Nende viimasel koos veedetud õhtul istusid nad Étienne’i isa vanas autos ja suudlesid. See oli esimene suudlus tütarlapse elus! Ta oli nii väga oodanud, et tema südamesse tuleb kord armastus. Nüüd, lõpuks, oli see juhtunud. Armastust tumestas vaid üks tõsiasi: Étienne pidi Ameerikasse tagasi pöörduma.
“Ma lendan Los Angelesse tagasi, kuid pean alati meeles, et kusagil on Printsess, kes mind armastab.”
Seda lausudes embas ta oma kaaslast õrnalt.
“Aga sa ju tuled tagasi?”
Sophie vaatas lootusrikkalt armastatule