“Aga kuidas ma ilma sinuta siia jään?”
Sophie tundis, et hakkab kohe-kohe nutma, kuid püüdis kõigest väest pisaraid tagasi hoida.
“Eks ma hakkan sulle kirjutama,” lubas Étienne, “aga suvel, võib-olla, tulen jälle nädalaks vanematele külla ja siis näeme.”
“Suveni on nii pikk aeg,” raputas tütarlaps kurvalt pead. Talle tundus, et ta on kaotamas midagi väga-väga kallist, mida tal õigupoolest veel ei olegi. Seda oli piinavalt valus tunnistada.
Étienne lendas ära, jättes Sophie tekkinud tunnete ja lootustega üksi. Noormees kirjutas talle tõepoolest, aga tema passis peale postiljoni, et koos lehtedega ei satuks ema kätte Ameerikast saadetud kirjad.
Loomulikult vastas tütarlaps oma armastatule. Need olid pikad saadetised täis kirjeldusi tema igapäevaelust: mida on uut ülikoolis, milliseid raamatuid ta loeb, milline on ilm Pariisi eeslinnas. Viimane rida kõlas vääramatult: Suudlen kuumalt, igavesti sinu Printsess. Ta arvas, et see on kaunis ja romantiline: noormees saadab oma kirjas talle suudluse, tema aga enda omas vastu.
Pole teada, millega oleks nende suhe lõppeda võinud, kui see niimoodi edasi oleks arenenud. Võib-olla oleks asi ajaga nulli jõudnud – Étienne lõpetaks kirjutamise, Sophie aga kohtaks teist, kohalikku noormeest. Kuid välja tuli nii nagu tuli. Madam Maurois oli oma kahtlustega tahtmatult tõuganud tütre mõttele Ühendriikidesse sõita. Nüüd oli Sophie otsustavalt meelestatud ja arvas, et on ära teeninud väikese hingetõmbepausi pärast ülikooli lõpetamist.
Olen ammu soovinud Ameerikasse sõita, mõtiskles ta, ma pole seal olnud üle kümne aasta. See on suurepärane võimalus oma soov täita.
Paari tunni pärast tuli ta oma toast ikkagi välja, et emaga rääkida. Too istus võõrastetoas televiisori ees, kuid ekraanil toimuv ei huvitanud teda sugugi. Ta tundis, et ei suuda enam oma tütart mõjutada ja see teadmine ei andnud talle juba ammu asu.
“Sa pead mind mõistma,” Sophie püüdis häälele kindlust anda. “Mitte midagi hirmsat ei juhtu, kui mind paar nädalat kodus ei ole.”
“Tütreke, sa ei tunne üldse elu! Ma muretsen su pärast! Sa ei kujuta ette, kui raske on sõita üksi võõrale maale!”
Madam Maurois rääkis sellise ahastusega, justkui oleks Sophie kavatsenud lennata teisele planeedile.
“Ema, no mis rumalus see on! Ma elasin Ameerikas esimesed kümme eluaastat ja oleksin seal ka praegu, kui sa mind pärast isa surma poleks Prantsusmaale toonud. Ma valdan suurepäraselt inglise keelt, mul on isegi vastav haridus, kui sa pole unustanud. Ja ma ei ole seal sugugi üksi, vaid koos Étienne’iga.”
“Sa ei armasta mind üldse, ei hoolitse minu eest, kuigi mul on iga päevaga aina halvem ja halvem,” käivitas madam Maurois oma leierkasti, lootes, et tütre hinges tärkab kaastunne ja ta loobub oma riskantsest plaanist.
“See pole tõsi!” katkestas Sophie ta kurva monoloogi. “Ma armastan sind väga, ema. Lihtsalt on saabunud iseseisvuse aeg. Ma niigi ei kiirustanud sellega. Aga tervise suhtes, tunnista, sa ikkagi liialdad. Igaks juhuks panen telefoni kõrvale seinale apteegi telefoninumbri. Nad toovad ravimeid koju, kui on vaja, nii et kui sa end halvasti tunned, helista kohe.”
Madam Maurois vaikis, surunud huuled valuliselt kokku. Ta otsis palavikuliselt põhjusi, mis sunniksid tütart koju jääma, kuid ei leidnud. Sophie oli tõepoolest täiskasvanu ja tal oli täielik õigus ise otsustada, kuidas oma elu edasi elada.
Ja Sophie, arvates, et teema on ammendunud, läks oma tuppa tagasi.
Niisiis, lähipäevil sõidan ma ära, mõtles ta. Étienne’i Los Angeleses leida pole mingi probleem, sest ümbrikul on saatja aadress. Kas peaks teda küllatulekust ette hoiatama? Ei, palju parem, kui see on üllatus. Ta avab ukse ja lävel seisab tema – Printsess! Milline rõõm! Olen nädalakese külas, samal ajal uurin, millised on tema plaanid minu suhtes. Kui ta kuigi tihti Prantsusmaale ei saa sõita, võin ise tal külas käia. Jumal küll, kuidas ma igatsen!
2. peatükk
Umbes nädala pärast olid kõik formaalsused korda aetud. Lennukipilet Los Angelesi ja dokumendid olid Sophie kotis ning ta ise toppis asju kohvrisse.
Madam Maurois oli nähtavasti väga solvunud ja oli viimastel päevadel üsna kidakeelne. Kuid Sophiele see sobis. Ta kartis, et võib keelituste all murduda ja jätab lendamisplaani kõrvale. Ta on ju ikkagi kõiges harjunud ema kuulama ja esimesi iseseisvaid samme teha ei olnud kerge.
Mu trikoo ei kõlba kuskile, põdes Sophie garderoobis oma asju valides. On alles käpard! Ta oli osanud oma parimale kleidile pleki teha. Mitte midagi pole selga panna. Muide, see sinine topp sobib lennukisse hästi ning lühikesed lemmikpüksid lähevad sellega kenasti kokku. On mugav ja pole palav.
Visanud kõik vajaliku kohvrisse, istus Sophie voodile, vaatas toas ringi ja mõtles, mida veel kaugel Ameerikas vaja võiks minna. Pilk langes kirjutuslaual olevale raamitud fotole. Ja Sophie mõtles äkki sellele, kuidas oleks kujunenud tema elu, kui nad emaga poleks Prantsusmaale tulnud.
Foto oli tehtud viisteist aastat tagasi – Maurois’ pere täies koosseisus piknikul. Tragöödiani, milles isa surma sai, oli veel poolteist aastat. Ema – noor ja rahulolev, seitsmeaastane Sophie naerab rõõmsalt fotoobjektiivi poole. Kogu see idüll kahe ereda värvi taustal – roheline lehestik ja sinine taevas.
Väikesele tüdrukule tundus elu lihtne ja ilus. Ta armastas vanemaid ja teadis, et ka nemad armastavad teda. Mida veel on lapsele õnneks vaja? Aga ükskord ütles äranutetud näoga ema talle, et isa ei tule enam mitte kunagi koju.
“Noor prantsuse teadlane Christophe Maurois, kes paar aastat oli koos ameerika kolleegidega töötanud põhimõtteliselt uue vähiravimi kallal, hukkus möödunud kolmapäeval traagiliselt autoavariis.”
Ajalehte nekroloogiga oli Sophie ema siiani alles hoidnud.
Kõik nende kodus meenutas talle tragöödiat, seepärast pöördus madam Maurois koos tütrega poolteise aasta pärast oma kodumaale, Prantsusmaale, tagasi. Kuid ka seal ei saanud ta õnnelikuks, pigem vastupidi – ta sulgus endasse, vältis uusi tutvusi. Ta ei suutnud end pärast mehe surma kokku võtta ja kaotas oskuse elust rõõmu tunda.
See muidugi mõjus ainukese tütre kasvatusele. Kartes ka tütart kaotada, püüdis madam Maurois kõigis asjus Sophie eest seista. Ta oleks justkui püüdnud tüdrukut kõigi ebameeldivuste eest kaitsta – aga on ju teada, et head kavatsused sillutavad teed põrgusse.
Sophie astus laua juurde, võttis foto kätte ja lausus vaikselt isa poole pöördudes:
“Kui sa praegu elus oleksid, siis oleks ema hoopis teistsugune. Loodan, et aja jooksul ta mõistab, miks ta tütar ükskord teda enam ei kuulanud ja Los Angelesse lendas.”
Sophie pelgas pisut pikka lendu ookeani kohal, seetõttu otsustas ta mitte mingil tingimusel illuminaatorisse vaadata ja üldse rohkem magada.
Seadnud end mugavalt istuma, mõtles ta, et hüvastijätul oli ema temaga palju leebem olnud kui kogu eelneva nädala. Suudles ja palus aeg-ajalt helistada. See rõõmustas Sophiet ning ta lahkus kodust kerge südamega.
Mis puudutas võimalikke probleeme, mille eest ema teda hoiatas, siis Sophie oli täiesti veendunud, et midagi halba temaga juhtuda ei saa. Ta heljus pilvedes nii otseses kui ka kaudses mõttes. Lennukis luges ta mitu korda uuesti läbi armastatu kirjad, püüdes ette kujutada, kuidas nende kohtumine kulgeb ja mida noormees ütleb teda oma korteri lävel nähes.
Nautides ette uue päeva sündmusi, suikus ta nagu laps, surudes oma nina stjuardessi antud pleedi. Unes nägi ta Étienne’i. Noormees seisis laval eredas valguses ja mängis kitarril mingit hispaania meloodiat. Tema oli aga vaatajate hulgas ja lehvitas. Pala lõppedes tahtis ta lähemale minna, kuid tema ees seisvad inimesed