“Kinnitage rihmad, laskume.”
Saanud sekeldusteta kätte oma pagasi ja väljunud lennujaama hoonest, vaatas Sophie ringi. Linna ta ei tundnud, seepärast lootis ta mõne taksojuhi abile. Oodata ei tulnud kaua, otsekohe peatus tema kõrval auto.
“Kuhu sõidame?” tundis juht huvi.
Tütarlaps võttis kotist ümbriku ja luges ette sellel oleva aadressi. Veendunud, et taksojuht teab, kus see koht asub, asetas ta kohvri pakiruumi, võttis istet auto tagaistmel ja valmistus linnavaateid nautima. Kuid tema ootused ei läinud täide. Auto keerutas kaua mööda kitsaid tänavaid ja mingeid vaatamisväärsusi Sophiel näha ei õnnestunud. Vähe sellest, sihtkohta jõudes peatus takso mingi nii armetu hoone ees, et neiu hakkas kahtlema, kas ta ikka toodi õigesse kohta.
“Jah, just see aadress, mida te nimetasite,” hajutas taksojuht kahtlused. “Tahan teid hoiatada, see on üks Los Angelese ebaturvalisemaid rajoone. Siin on palju vargaid, nii et hoidke rahakotti ja ärge üksi välja minge, kui pimedaks läheb.”
Nähes segadust tütarlapse näol, küsis mees, kas ta tõepoolest tahab väljuda siin või võiks ta viia mõnda normaalsesse hotelli. Kuid Sophie keeldus. Imelik muidugi, sest kirjades oli Étienne teada andnud, et üürib luksuslikku korterit mainekas linnaosas. Aga kui ta juba sellise tee oli läbinud, kas ta siis nüüd tõepoolest lööb põnnama?
Taksojuhile maksnud, võttis Sophie kohvri ja suundus maja poole. Teda uuris uudishimuga kamp räpaseid lapsi – võõramaalase visiit ilmselt huvitas neid. Omavahel sosistades tõukasid nad endi hulgast esile lillelises kleidis väikese tüdruku. Ta lähenes Sophiele ja küsis, puuduvate esihammaste tõttu märgatavalt susistades:
“Kelle juurde te tulite?”
“Étienne Marteni. Kas tunned teda?”
Põngerjas ei vastanud midagi, vaid jooksis naerdes sõprade juurde. Seejärel astus ette pisut vanem poiss.
“Mina tean, kes see on. Ainult et ta läks tööle. Kuid Samantha on kodus, nii et paluge temalt luba oodata. Peate minema kolmandale korrusele, paremale.”
Sophie tänas lapsi abi eest ja sisenes trepikotta.
Huvitav, mõtles ta, kes see Samantha on? Võib-olla naabrinaine, kellel on Étienne’i korteri võtmed?
Tütarlaps leidis vajaliku ukse ja vajutas kellanupule. Kuulatas. Korteris oli kõik vaikne. Ta helistas veel kord, kuid märkas siis, et nupuni minev juhe ripub niisama ega ole millegagi ühendatud. Siis koputas Sophie valjusti. Seekord kuulis ta tõepoolest lähenevaid samme. Hetke pärast avanes uks ja prantslanna nägi noort heledate juustega naist T-särgis ja spordipükstes.
“Keda soovite?” küsis ta, vaadates huviga tundmatut ja tema jalge juures olevat kohvrit.
“Tere, mul on vaja Étienne Martenit,” lausus Sophie ja otsustas täpsustada, “te olete vist Samantha? Lapsed õues ütlesid, et teda pole kodus, kuid ehk lubate mul teda oodata?”
“Jah, olen Samantha,” noogutas ameeriklanna ja lisas, osutades käega korteri sügavusse. “Astuge edasi ja sättige end sisse. Väga huvitav, millise eesmärgiga tuleb Étienne’i juurde pagasiga tütarlaps?”
Sophie ei mõistnud täielikult viimase lause mõtet, kuid täpsustama ka ei hakanud. Hea veel, et ta tänaval ei pea ootama. Taksojuht ehmatas ta ikka korralikult ära, rääkides siin hulkuvatest varastest.
Ta viis kohvri väikesesse võõrastetuppa, asetas selle seina äärde, ise aga istus diivanile ja hakkas ümbrust uurima. Tundub, et korteris ei olnud kaua remonti tehtud ja üldse oli siin väga räpane. Vana televiisor kandis üle mingit seebiooperit, põrandal vedelesid ajalehed, nurgas seisis poolkuivanud palm. Tolmuseid kardinaid avatud akna ees sasis tuul, tänavalt kostsid lõbutsevate laste hääled.
Samantha sisenes võõrastetuppa, võttis tooli ja istus Sophie vastu, uurides külalist. Prantslanna otsustas rahumeelselt naeratada, kuid valgepäine naine ei püüdnudki oma huuli naeratuseks sättida. Mõne minuti pärast, kui ta oli külalise uurimise lõpetanud, lõpetas ameeriklanna ka vaikuse:
“Mis teie nimi on ja kust te selle aadressi saite?”
“Ma olen Sophie, lendasin siia Prantsusmaalt,” vastas küsitletu. “Étienne kirjutas mulle kirju ja aadress oli ümbrikutel.”
“Näita!” nõudis Samantha häbematult, hakates ootamatult sinatama.
Sophie otsustas mitte vaielda ja pistis käe kotti.
Kui räpakad need ameeriklased ikka on, mõtles ta. Ja üldse, mida teeb naaber võõras korteris peremehe äraolekul? Läheks ja tegeleks oma asjadega. Või arvab, et ma varastan midagi ära? Selles pugerikus pole ju midagi varastada! Tuleb tunnistada, ma kujutasin endale kõike teisiti ette, kohtumist armastatuga, tema elupaika…
Ta sirutas mõned ümbrikud Samantha poole. Too võttis need enda kätte, keerutas käes ja andis tagasi.
“Need on prantsuse keeles ja ma ei oska seda keelt.”
“Loomulikult prantsuse keeles,” vastas Sophie, pannes kirjad kotti tagasi. “Miks Étienne’i kirjad sind nii väga huvitavad?”
“Sellepärast, et ta on minu noormees ja mind huvitab, mida ta sulle kirjutas.”
Sellise avalduse peale kaotas Sophie mõneks hetkeks kõnevõime. Tema noormees!?
On vast lugu! vilksatas tal peas. Étienne polnud sõnagi poetanud selle kohta, et tal keegi on. Jumal, kui tobe olukord!
“Noh, ma ootan selgitusi,” hakkas Samantha jälle rääkima, vaadates, kuidas prantslanna pea kaotanuna ripsmeid pilgutab. “Niisiis, miks sa siin oled?”
Sophie avas suu, kuid vastust ei leidnud. Praegu toimuv oli nii tobe, et aju keeldus seda uskumast. Ta oli rohkem kui kümme tundi lennanud üle ookeani, et oma kallimat emmata, aga siin selgus, et too elab teisega! Kuidas siis nii? See on vist tänase jabura unenäo jätk, tegelikult tukub ta ikka veel lennuki istmel sooja pehme pleedi all!
Sophie püüdis kõigest hingest ärgata, kuid taipas ruttu, et lohutab ennast asjatute lootustega. Ta istub tõepoolest räpases korteris ja räägib Étienne’i armastatuga.
“On vist aset leidnud kahetsusväärne eksitus. Ma arvatavasti lähen,” lausus Sophie ebakindlalt, tõustes diivanilt.
Ta oleks tahtnud üksi olla ja oma mõtteid korrastada. Praegu visklesid need nagu metsikud linnud puuris.
“Kindlasti mitte, kui juba tulid, siis oota Étienne’i siin!”
Samantha lausus seda toonil, millest Sophie mõistis – tuleb alluda! Ameeriklanna istus toolil nagu kuju, näidates kogu oma olemusega, et kui on vaja, kasutab ta füüsilist jõudu, kuid külalist korterist välja ei lase.
Sophie laskus jälle diivani äärele ja et kuidagi pinget maha laadida, tundis huvi:
“Aga Étienne on praegu vist proovis?”
“Proovis!?” hüüatas valgepäine naine, nagu oleks mingit umbluud kuulnud. “Loomulikult mitte! Tema kitarritinistamine ei too mingit raha sisse, sellepärast töötab ta pitsade kättetoimetajana.”
“Ei või olla!” oli Sophie jälle hämmeldunud. “Kuid ta ju rääkis ja kirjutas, et temast saab varsti kuulus muusik!”
“Ha-haa!” häälitses ameeriklanna teatraalselt. “Tead, palju on selliseid nagu tema, kes iga päev Los Angelest vallutama tulevad? Parimal juhul õnnestub neil tööd leida mingis restoranis, kus nad mängivad ja loodavad, et sinna satub mõni kuulus produtsent. Kuid Étienne’il ei ole õnnestunud isegi sellist tööd leida. Tal veel vedas, et minuga tutvus ja mina, õilis hing, lasin ta enda juurde elama. Aga muidu vist elutseks ta praegu kusagil silla all koos samasuguste iseteadlike õnnetusehunnikutega.”
“Ma ei saa millestki aru,” ütles Sophie ja hõõrus sõrmedega