“Aga teistele loomulikult mitte sõnakestki, et ma sihukese võtme välja otsisin!”
Noogutasin püha, lausa vandeseltslasliku tõsidusega.
See oli hiilgav koht popitegemiseks. Tõeliselt polnud meil küll kummalgi erilist põhjust mingeid tunde karta. Nils oli lausa viiemees, mina ei jäänud temast oluliselt maha. Kuid vahetevahel, kui sul näiteks mõnes aines enne veerandi lõppu hea seis on, pole mõtet seda mingi viimase kontrolltööga vussi keerata.
“Siin võib vahel näiteks kas või maletki mängida,” arvas Nils.
“Vahva värk…” pomisesin ma.
Males olin mina imelikul kombel Nilsist parasjagu üle, ehkki ta iga käiku palju kauem mõtles.
Oi, suurepärane koht oli see meie kahe salamu, kust meid ainult imekombel võidi tabada!
Ka saalist ei saanud meid ikkagi näha. Ainult Jossif Vissarionovitš oli see, kes siia napilt-napilt pilku heitma ulatus. Ta vaatas meid muide väga kavalalt. Küllap temagi oma eluajal, eriti nooruses, salakorteritest lugu pidas.
Ühel heal päeval leppisime kokku, et homset füüsika kontrolltööd on mõistlikum vältida – meil mõlemal oli viie-seis, ja töö pidi tehtama kogu veerandi materjali kohta, millest enam kõik sugugi meeles ei pruukinud olla. Milleks riskida…
Kui ma pärast koolikella tasahilju rõduukse taha hiilisin ning neli korda koputasin – viimane löök tugevam, nagu Beethoveni sümfoonias (vist viiendas, mille tundmist meie muusikaõpetaja igale intelligentsuse poole püüdlevale inimesele iseenesestmõistetavaks pidas) – , avaneski uks.
Nils oli juba kohal.
Siin oli mõnus, soe, hämar; siin hõljus õhus iseäralik magusavõitu kopituselõhn, mida ma vist iial unustada ei suuda ning mis mu koolipõlvemälestustega kuidagi eriliselt seotud on. Ka oli võimlast siia veetud vanu maadlusmatte (võimalik, et nemad seda lõhna levitasidki), millel oli mõnus külitada.
Käntsasingi matile ja sirutasin mõnuga koibi.
Nils ei tundunud aga laisklemisest hoolivat. Ta rinnutas hoopis kaarjal rõduäärel ning, nagu mulle näis, vaatas isakese Jossifiga tõtt. (Mäletan, et märtsikuine päike oli just tõusmas, ning suure juhi pale roosatas nagu Kremli müürid ühes tuntud laulus.)
Siis kostis nurgast tasast krabinat ning üle põranda lippas pisike hall hiir. Õnnetuseks oli tol hiirel lõks saba külge kinni klõpsatanud; ei saanud ta, vaeseke, enam koduurgu tagasi ühti.
Imelikult kaua uuris Nils generalissimust. Tõusin minagi ja läksin seisin pinginaabri kõrvale.
Vaatasin vuntsikat võimukandjat ja siis jälle Nilssi. Eriline, käsitamatu, pingeline, kuid samal ajal ka kuidagi erapooletu uurija ilme oli mu pinginaabri näol. Aga võõras too ilme mulle ei olnud. Kus ja millal olin ma sellist Nils Kibbermanni näinud?
Ja siis meenuski see mulle: üks trammiõnnetus. Muldvana eideke oli poolest kehast saati trammi tagumise vaguni alla litsutud. Raudsed rattad olid puhtalt ära lõiganud ta mõlemad jalad. Nii puhtalt ja sooni kokku pressides, et verd vist polnudki.
Aga too amputeeritud keha oli elus. Vana naise näost ei saanud välja lugeda valu; ta vaatas vaguni ümber kogunenuid – neid sellistel puhkudel jätkub – pilgul, milles oli pigem häbi kui ahastust. Ta vaatas nii, nagu oleks ta hakkama saanud millegi keelatu, sobimatu, ebasündsaga. Inimeste nägudelt peegeldus kõige mitmekesisem tunneteskaala – õudusest ja kaastundest kuni mingi ebaterve, siivutu huvini. Niisuguseid pilke võib ehk kohata härjavõitlusel; võimalik, et kunagi jälgiti niiviisi surevaid gladiaatoreid.
Tollal, toda trammiõnnetust vaadates, seisis Nils minu kõrval. Ta pilk oli väga tähelepanelik ja samal ajal absoluutselt ükskõikne. Ning praegu silmitses ta meie kallist riigijuhti täpselt samasugusel mõtlikul, kiretul pilgul.
Mäletan tollast trammiõnnetust viimase kui detailini. Kehast pisut eemal, relssidel lebas kaks kehast irrutatud jalga kulunud puuvillasis sukis; üks vanamoeline botik oli kehaköndist umbes meetri kaugusele lennanud. Ta oli oma perenaist ausalt teeninud iidamast-aadamast saati, kuid nüüd, mil jalgu ju enam polnud, ei puutunud asi nagu enam temasse…
Ja ka Nils Kibbermannisse ei puutunud see kõik mitte põrmugi. Millegi üle ta muidugi mõtles. Kuid mille üle? Elu ja surma üle? Ma ei tea.
Igatahes kohutas mu pinginaabri ilme mind tollal.
Ja nüüd vaatas ta Jossif Vissarionovitši kah kuidagi pingsal ja samal ajal äraoleval ilmel.
Ning ta vaikis ikka veel.
“Sa justkui imetled Jossi või…?” küsisin ma lõpuks.
“Muidugi. Ja sina?”
Mida ma just vastasin, ega ma seda mäletagi, kuid ilmselt purskasin ma raevukalt, et mul pole kombeks imetleda mõrtsukaid. Kui palju inimesi on tema pärast nälga surnud, piinatud, maha lastud! See mees ju haiseb verest!
“Aga samal ajad kardame me teda kõik! Eranditult. Kui ma ei eksi, siis kas mitte mu kallis pinginaaber Toomas ei nühkinud üsna hiljuti suure hoole ja armastusega selle püha mehe pildi püha raami enne mingit aktust tolmust puhtaks. Pika redeli otsas turnides. Justkui üks truu ahvipoiss, kellele eriti tähtis ülesanne on usaldatud…”
Nils rääkis muidugi selget tõtt. Aula korrastamisest võtsime me kõik osa. Muidugi ei käinud ma tollest pildiraamist tolmulapiga üle kes teab mis vaimustusega, kuid et ma seda siiski tegin, see oli tõsi küll. Ja pealegi jäi mingi tund selle eest ära.
“Näed sa, kuidas ta on meid kõiki pihtide vahele võtnud. Me oleme marionetid, Toomas… Ja tema on Suur Traaditõmbaja.” Nils vaikis viivu ja jätkas siis, ikka veel äraolevalt:
“Huvitav, milline võiks olla täiusliku võimu tunne… Tead, ma olen päris kindel, et tal on ka oma kõige lähemate inimeste kohta piisavalt süütõendeid kokku korjatud. Või kokku võltsitud. Ta võib nad igal ajal piinapinki või koonduslaagrisse saata. Kõiki meid siin impeeriumis võib võrrelda, tead kellega…? Just selle hiirega, keda sa natukese aja eest nägid, ja kes enam koju ei saa. Kes on märgistatud. Talt on võetud kodu ja võimalus end toita. Jah, ta on märgistatud, ning varem või hiljem sureb ta tõenäoliselt hirmu kätte. Südameke jääb lihtsalt seisma.”
“Sa nagu kadestad seda sadisti?”
“Loomulikult ei tahaks ma olla tema. Aga kusagil südamepõhjas kadestame me teda vist kõik. Kardame, kadestame, mõni hull muidugi ehk armastab ka…”
Ja siis peatus ta pilk justkui juhuslikult (aga kas see ikka puhas juhus oligi, pean ma nüüd mõtlema) nurgas mingil värvipurgil – selles oli punane värv – ja jälle vaikis ta tükk aega.
“Meie hulgas, Toomas, pole olnud, pole ka praegu ega saa vist ka kunagi olema poissi, kes näiteks julgeks sellele verisele isandale purgitäie punast värvi vastu vahtimist lartsatada… Seda ta ju väärt on!”
“Sa tahad öelda, et niisugust poissi ei ole?! Aga võib-olla et ta siiski on!” Ma lihtsalt pidin nii vastama. Ja samas tajusin ma, et üks põrgumasin oli tiksuma pandud.
“Ei taha ma öelda midagi. Vast ainult seda, et inimkond oma südame sügavamas põhjas ehk just selliseid mehi, nagu on meie isake, vajabki… Meil on orjaloomus.”
“Noh, tead, kui nisuke asi juhtuks, et keegi tõesti julgeks isakese pildile punast värvi visata, siis oleks Julgeolek kohe platsis. Ja verekoerad.”
“Noh, ma tahaks näha koera, kes siit saalist, kus tuhandeid eri lõhnu on, midagi üles võtaks… Aga minul pole niisuguseks teoks julgust. Minust pole värviviskajat. Meist kellestki ei ole, ehkki risk on minimaalne…” Nils nagu ohkas.
Põrgumasin tiksus hoolega. Ja mina olin Nilsi nagu muuseas heidetud landi alla kugistanud. Mõte virutada timukale pott punast värvi vastu vahtimist juba vaimustas mind.
“Aga see temp tuleks ära teha mõnel laupäeva või pühapäeva õhtul,