Kõigi nende medikamentide kohta oli mul vaja teavet: ma võin ju uhke aerosoolide-purskkaevu Nilsi isa lauale püsti panna küll, kuid kuidas lõhnab too merkaptaanituletis, seda ei tea keegi kurat… Asi on nimelt selles, et Kehra tselluloositehase ümbrus ja mingi õnnetu jõeke, mille nimi mulle meelde ei tule, väävliühendile merkaptaanile kaunis lähedaste ainete järele jube võikalt haiseb; merkaptaanid on nimelt ühed olulisematest ainetest, mis meie – ma palun vabandust! – seedegaasidele just niisuguse lõhna annavad, mille äratundmiseks pole orgaanilise keemia kursust ilmtingimata vaja läbi võtta. Ma ei arva, et Nilsi isa, tõeline vana kooli härrasmees, säherdustest aroomidest lugu peaks. Nähtavasti tuleks jälgid lehad kuidagi varjestada, valmistada mingi segu.
Küsimusi kui palju… Ja nad kõik on olulised ning kiired. Kui ma midagi uut, mittetraditsioonilist välja ei nuputa, on ooperlikult punase sümpaatse härra päevad varsti loetud.
Ühesõnaga – mul oli tegemist küll, kuid loomaaiale ma ära öelda ei saanud. Tundsin nende direktorit juba ammusest ajast, sealne veterinaar oli aga minult õppinud fotokolorimeetri käsitsemist. Tuttavad, sümpaatsed inimesed. Ja nende elukad samuti. Kui ma end suureks filantroobiks ei saa pidada, siis loomasõber – zoofiil – olen ma tõesti lapsest saati. Nii et tuli minna.
Loomaaiaga on mul tihti tegemist olnud – kui ma ühel Kasahstanist toodud prževalski hobusel Rhinoviruse avastasin, mis ka inimesele nakkav, pidid jõmpsikad ponisõidust pikaks ajaks loobuma. Katku, tulareemia ja tatitõvega pole õnneks loomaaiarahval veel kokkupuuteid olnud. Ka kunagi kogu Eestimaa paanikasse viinud suu- ja sõrataud läks sealt mööda.
Mulle teatati, et praegu polevat linnumajas nagu kõik päris korras. Mitmed uhked, kirjud, lapsi vaimustavad papagoid olla loiuvõitu ja apaatsed, mõned aga jälle ülearu eufoorilised. Kartsin, et äkki võib olla tegu ornitoosiga, mis Tallinna tuvide hulgas muide sedavõrd sage, et haigeid linde terveist vist rohkemgi. Te olete ju näinud neid kurbi pulstunud õnnetusehunnikuid mõne vana müüri juures konutamas ja surma ootamas.
Ornitoosiviirusi (varem nimetati ornitoosi ka psitakoosiks) on mitmeid. Ornitoos võib ka inimesi nakatada. Ja kehvema immunosüsteemiga inimesi on ornitoosi küllalt tihti surnudki. Seda enam, et ornitoosi tavaline kliiniline haiguspilt võib väga meenutada pneumooniat, meningiiti ja mitmeid teisigi haigusi. Ornitoos jääb tihtipeale diagnoosimata ja seetõttu ka õigesti ravimata. Mitmetes maades, millele me usinasti tahame järele jõuda, tehakse isegi igale kanaarilinnuomanikule kaitsesüst. Meie linnuvabrikuis on aga küllalt tihti olnud ornitoosi epideemiaidki.
Ma sain oma sõprade murest aru; linnumaja sulgemine oleks kurb lugu. Ja veel ka majanduslik põnts. Kuid üldiselt on sulelised ju puurides, neil pole ka kaamelitele omast sülitamisekommet, ning igaks juhuks võib linnumajale veel ka mõne lisaköie ümber tõmmata, et inimesed liialt lähedale ei kipuks. Ning ka hoiatava sildi võib üles riputada.
Talitajaile ja puuripuhastajaile tuleb aga sõnad peale lugeda, nad tuleks vaktsineerida ning ega marlisidemedki näo ees halba teeks. Hea vähemalt see, et ornitoos inimeselt inimesele ei nakka.
Jah – meie kallis pealinn on ornitoosihaigeid tuvisid täis, kuid ilmselt haigete tuvide hävitamisest pole seni veel juttugi tehtud. Eksisteerib koguni mingi Tuviarmastajate Ühendus või midagi taolist. Aga, nagu juba öeldud, kui inimese immunosüsteem korras on ning surevaid linde lausa kallistama ei kiputa, pole nakatumisoht suur.
Niisiis palusin loomaaia veterinaaril mõnel haigemal linnul tiivaveenist vereproov võtta – sellega saadakse minutagi hakkama – , ja eks siis jõuame asjas selgusele, ning ma võin varsti oma vihamehe papakese surmatõve uuesti käsile võtta.
“Lai leht isi ’latsis,” kuulutas hallpapagoi mind nähes.
On ju päris kena, kui sind ära tuntakse ja koguni veel “laiaks leheks” peetakse! (P-häälikuga oli mu sõber hädas.) Need keskmise suurusega linnud (Psitticus erithacus), kes välimuselt elavat vikerkaart meenutavate makao-aarade või amasoonpapagoide varju jäävad, ning kelle punane saba nende ainukeseks uhkuseks on, paistavad aga silma muuga: nad on papagoilisteriigi geniaalseimad lobisejad. Kui neid tibueast (kas see sõna just sobib?) usinasti õpetama hakatakse, saavutavad nad rabavaid tulemusi. Milline foneetika! Milline imiteerimiskunst! Nad võivad ühevõrra hästi matkida kassi nurrumist ja tuletõrjesireeni. Või tsiteerida “Decameroni”.
Vokaaliderohkes polüneesia keeltes – aga eks täishäälikuid jagub meilgi – räägivad nad mis tahes jutud maha.
Mu sõbrake nägi sel korral tõesti üliarmetu välja: hale, pulstunud pamp! Ta noka otsas ripnes hägune tilk nagu pakase kätte jäänud pätikesel-ätikesel, silmad tuhmid ja rähmas. Proua hallpapagoi oli igatahes palju tervem. Tema kuulutas koguni, et:
’uldse äikse all me elame-ee,
ü’ssmeel on meil. Lõmm!
Ma nägin, kuidas üks mind saatev talitaja üle näo õhetama lõi ja hoolega oma räbaldunud ketsininasid silmitsema hakkas.
Luuletavaist papagoidest, isegi mitte epigoonidest, pole veel kuuldud. Ju ikka on siin linnumajas klaasi tõstetud ja seda paroodilist joomalaulu jorutatud. Proual on aga kõik meeles. Ju seegi, mis tema elukaaslane minu kohta tunnustavalt poetas, on kunagi kellegi suust kostnud. Ohtlikud loomad! Pikaealised ja hea mäluga. (Kas pole see papagoide iseärasus koguni mingi kriminaalromaani aineks olnud?)
Andsin korralduse, et tõbine jutupaunik teistest lindudest eraldataks. Linnumaja sulgemiskäsku ei tundunud põhjust veel rangelt nõuda.
Sain veterinaarilt kolme viletsama väljanägemisega linnu verd, pidasin maha ammu pähekulunud loengu desinfektsioonist ja hügieenist. Mul polnud küll kedagi millegagi üllatada, kuid palusin siiski, et kui keegi end pisutki haigemana tunneb – lõimetusaeg võib olla küllalt pikk – siis astutagu otsemaid minu juurest läbi. Oma analüüsitulemustest teatan ma aga kõige lähemal ajal nende direktorile.
Ja oligi kõik.
Tegin loomaaiale tiiru peale. Mulle meenus kusagilt loetud aforistlik näide kõige suhtelisusest päikese all: siinsete asukate positsioonilt vaadates võib asja ka nii käsitleda, et maailmast kui tervikust oleme end traatpuuridega ära lõiganud just meie: eks puuri sise- ja väliskülg ole ju kokkuleppelised mõisted; ainult territooriumide suurused on erinevad küll. Kuid astronoomiliste suurusjärkudega opereerides pole neiski erinevustes midagi vapustavat. Eriti just minu teaduses on objektide suuruses üüratuid erinevusi – suuremaid kui vaalal ja lehetäil.
Imetlesin hüljeste imeilusaid, ütlemata truid silmi. Miskipärast meenus mulle kohe Nils…
Ja siis läksingi ma oma laborisse tagasi.
Enamikul neist, keda kohanud olen, on kujutlus, et immunoloogia labor kujutab endast midagi eriti vapustavat – vaata et tuumaosakeste uurimise keskust. Jaa – muidugi on ka üksikuid vägevaid uurimiskeskusi, mida tuumafüüsikute omadega võrrelda võib. Kuid siiski harva. Ja mitte meie riigis.
Minu labor on õige tagasihoidlik – puualused lõputu katseklaasikestereaga, kõigil vatitropid ees; kõrgeservalisi klaasist alustasse meenutavad Petri tassikesed, mõned laua-tsentrifuugid, termostaadid, kaalud, pH-meeter, Sephadex-kolonnid, mille eesmärgist rääkimine läheks pikaks ja ebahuvitavaks; peenematest riistadest tuleks siiski mainida natuke moodsamat Beckmanni globuliinide määrajat, automaatlugejaga spektrofotokolorimeetrit ja eks see ole peaaegu kõik. Suure restorani köök jätab igatahes imposantsema mulje.
Ah