Ühel päeval saan ma Nilsilt kuulda ülimalt põnevaid ja ketserlikke asju: see, mida pläriseb meie “nõukogude veis”, olevat suur jama! Uurigu ma “Eesti entsüklopeediat”, kui mul see on… Miks mul ei ole. Neid tumepruuni nahkseljaga, kalingurköites raamatuid olen ma ennegi uurinud ning sealt pilte vaadanud.
Nils räägib mulle mingitest geenidest ja kromosoomidest ning Weissmanni “surematust ideoplasmast”. Ta ütleb mulle mõned märksõnad, mille alt võin leida asju, mida punased maha vaikida tahavad.
“Miks maha vaikida?” imestan ma.
“Nemad ei armasta pärilikkusest suurt rääkida.”
Ja jälle järgneb minu “miks?”. Kust see Nils küll kõike teab?
“Vaata, kui su ema oleks loll pesunaine ja isa joodik kutsar, ega siis sinagi tahaks.”
Mind, nagu kunagi Aadamat, on meelitatud keelatud-viljapuult õuna maitsma. Ma uurin entsüklopeediat. See on tõesti imeväärt õun, mille juurde mind on juhatatud. Ma leian veel mõne teisegi raamatu. “Surematu ideoplasma” – see on põnev asi. See lubab meil olla teatud määral surematu. Minu poisikeseaju on tegevuses millegi vapustavaga, mis jätab varju rahvastepalli ja õunaraksud.
Ja niisugused imelised asjad on Melanie-sugused otsustanud maha vaikida! Ei lähe läbi! Ärgu tuldagu meid lollitama! Ma aiman, et teen riskantse sammu, kui selgub, et ma tean. Kuid eks mindud oma veendumuste eest tuleriidalegi.
Kui meil tuleb järjekordne kontrolltöö, mille eesmärgiks on välja selgitada, mida teab VIIa pärilikkusest ja selektsioonist, kirjutab üks kollanokk ürpis enesekindlalt:
“… nõukogude teadlaste mõningad (!) saavutused on hästi mõistetavad, kui võtame arvesse kaasaegse geneetikateaduse põhitõdesid.” Taevas appi, milline stiil! Ja mida ma neist põhitõdedest ise üldse teadsingi!? “Mendeli seadused, arendatuna Weissmanni ja Morgani poolt, geenide ja kromosoomide põhjalik edasiuurimine annab tulevikus kindlasti veelgi kõnekamaid resultaate…”
Resultaat ei lase end loomulikult kaua oodata.
Kuidagi eriti pidulikult asub õpetaja Melanie Kaunis, see nõukogude veis, järgmisel tunnil meie ette. Ta soeng ei olegi sassis, viltutallatud kingaplätakate asemel kantakse täna koguni kõrge kontsaga kingi. Neid “loodotškaid”. Temast õhkub mesimagusust.
“Teie kontrolltöödega tutvumine oli seekord huvitavam kui kunagi varem. Ma ei teadnudki, et teie hulgas leidub tõsiseid teadussepürgijaid. Kolmemees Toomas üllatas mind üliväga. Ehk tõused sa, Toomas, püsti, et kõik sind näeksid! Tema on meil suvatsenud kirja panna järgmist: “Nõukogude teadlaste mõningad, mhmm, tõesti mõningad saavutused on hästi mõistetavad, kui võtame arvesse kaasaegse geneetikateaduse põhitõdesid…””
Nõukogude veise lubjakarva põsed löövad õhetama – niisugused punased plekid olevat iseloomulikud tiisikuse lõppfaasile; õitsvale tiisikusele. Ta hääl värahtab, ent Melanie peab esiotsa veel vastu. Ta loeb edasi: “Mendeli seadused, edasiarendatuna Veismanni ja Morgeni poolt, greenide ja komosoomide…” Jah, nüüd on see siis käes: mitšuurinliku bioloogiateaduse kirgliku propageerija hääl murdub, meie kõrvu lõikab kile kila, turunaise räige sõim; Melanie Kauni ehe põhiolemus murdis läbi. Ürg-rableelikult kõlab tema mahlakas keelepruuk. Vana soliidse gümnaasiumi seinad kuulevad esimest korda sellist “pidurtamattust”. Mind tituleeritakse “õnnetuks värdjaks”, “keldrikakandiks”, “sõprade taskusse pissijaks” ja takkatippu veel ka klassivaenlaseks. (Ei tea, kas VIIa klassi?) Olete te kunagi avanud limonaadipudelit, millele langeb ere päikesevalgus – tillukesed, väljapaiskuvad pritsmed sädelevad. Piisakeste müriaad. Ka Melanie Kaunis seisab parajasti kesk päikeselaiku – ta on otsekui süljepiisakeste fontään. Ma rohkem vaatan, kui kuulan teda.
“Tema imetleb Morganit. Too multimiljonär aga piinab vaeseid pisikesi kärbseid, kisub nendelt tiibu ära, torkab neid pimedaks.”
“See pimedakstorkamine nõuab küll väga suurt osavust,” sosistab minu muigav pinginaaber.
“Ja siis sunnib ta vigaseid omavahel paarituma…”
“Sunnib? Ei tea kuidas?” imestab Nils.
“Ja kui neil sünnivad kah pimedad ja tiibadeta lapsukesed, siis see rasvamagu itsitab… Ja see kõik meeldib meie Toomale väga. On ju nii?”
“Aga kas Pavlov ei lõiganud elusaid koeri?” julgen ma, õnnetu värdjas, iitsatada.
“Pavlov… suur Pavlov tegi seda teaduse ja inimkonna helgema tuleviku nimel. Ja ta nuttis koos koertega!..”
Keegi kihistab.
“Kes itsitab?! Tähendab, Toomal on mõttekaaslasi, on teisigi kärbsepiinajaid ja iduplasma kummardajaid?!”
“Ideo plasma,” söandab Nils parandada.
“Ah ka sina, muidu tubli õpilane, oled niisugustest jõledustest huvitatud…” Aga nüüd muudab Melanie Kaunis tooni. Mesimagus on ta taas.
“Ma saan aru. Neid antileninlikke õpetusi on teie hulka külvanud klassivaenlane! Meie seitsmendat a-d tahab keegi katkukülvaja nakatada. Kust sa, Toomas, neid ilgeid tobedusi kuulsid? Tunnista üles!”
“Ma lugesin “Eesti entsüklopeediat”. Ja siis veel ka “Elava Teaduse” raamatuid.” Ja nii see tõesti oligi.
“See on kodanlik rämps! Niisugustest raamatutest tuleb eemale hoida! Õigupoolest tuleks nad ära põletada.” Jaa – raamatupõletajaks sobiks nõukogude veis suurepäraselt.
“Ükski normaalne koolipoiss ei tuhni sellistes raamatutes! Ma olen kindel, et keegi on tegelnud ässitustööga… Sina, Toomas, jääd pärast tunde siia, tuled õpetajate tuppa ja räägid mulle kogu loo ära. Keegi pidi sind selle ebateadusliku rämpsu juurde suunama. Ja ma tahan väga teada, kes see oli. Loomulikult pean ma sinu kirjatööd näitama seltsimees direktorile. Tema otsustab, mis edasi teha. Mina igatahes soovitan talle seda räpast kirjatükki ministeeriumis ja võib-olla ka komsomolikomitees tutvustada. Niigi heidetakse meile ette, et me peaksime tegelema senisest rohkem õpilaste maailmavaate kujundamisega. Noh, nüüd siis nähakse, et me seisame partei poolt meie ette püstitatud ülesannete kõrgusel! Tehtagu sellest omad järeldused!”
“Nii et ikkagi karjerist ka. Ja seda nagunii ennekõike. Nüüd saime selle endale selgeks,” sosistab Nils. “Sinu kontrolltöö ei kurvasta, vaid rõõmustab teda.”
“Kas mina üksi pean teie juurde tulema?” küsin ma õpetajalt.
“Aga kes siis veel?” imestab aadetekaitsja.
Ma olen nõutu. Heliseb päästev kell.
Vahetunnil küsin ma Nilsilt, milles asi? Kas tema siis ei kirjutanudki neist geenidest ja kromosoomidest. Ta ju ise kuulutas, et “kui me kõik selle, Tom, millest meil natuke aimu on, kirja paneme, saab veis kreepsu…”
“Ma algul kirjutasin küll,” tunnistab Nils. Ta sügavpruunes silmis on kurbus, isegi häbi. “Aga pärast rebisin ma selle lehe vihikust välja. Ma kartsin, Toomas. Kõik pole nii julged kui sina…”
Ja ta lööb pilgu maha ning astub süüdlaslikult, pea langetatud, minust mööda.
“Muidugi võid sa öelda, et mina soovitasin sulle neid asju uurida,” poetab ta vaikselt üle õla.
Ja muidugi teab ta, et ma seda ei tee.
Siis, seal trepinurgal seistes – alt sööklast tõusis ninna kõrbenud pudru haisu – uskusin ma oma kummkäega pinginaabri iga sõna, isegi imetlesin tema julgust tunnistada, et on asju, mida isegi tema ei söanda teha.
Aga sellel päeval polnud ma veel näinud üht pruunide kaantega kaustikut tema portfellis. Kaustikut, kuhu hoolikalt sisse kantakse hämmastavaid asju ja plaane.
3
Kui mind järgmisel