Koolipingi taga tunnen minagi end tema kõrval juba nagu ebakindlalt.
Nils vaatab mulle pikalt otsa. Tal on ilusad sügavpruunid silmad, niisked, truud. Niisugust värvi silmad olid minu kunagisel maakoeral Armil, kui ta mind vaatas ja saba liputas. Ja Jeesus Kristusel olen ma ühel suurel pildil selliseid silmi näinud. Täis lausa nõrguvat armastust. See pole päris sobiv kõrvutamine, aga tõsi mis tõsi.
“Huvitav, miks sa ei küsi, mis mu käega lahti on…” lausub ta. “Sa oled vist väga peenetundeline poiss,” arvab Nils.
Mida peaksin ma vastama?
“Minu kõige suuremaks veaks on uudishimu,” selgitab ta. “Ma olen, jah, kole uudishimuliku loomuga.” Ta vaatab rääkides sulle otse silma sisse. “Kui ma veel koolis ei käinudki, leidsin ma kord ühe sidruni moodi raudmuna… See oli granaat.”
Selge.
“Kas see… noh… kas see sind segab ka?”
“Eks klaveritunnid jäid katki. Ja pallimängijat minust kah enam ei ole. Aga muidu olen nagu harjunud. Inimene harjub ju kõigega,” lõpetab ta elutargalt. Temale see elutarkus sobib. Kuid siiski ei lõpeta ta veel päriselt. Ta lisab, imelik naeratus suul:
“Muuseas mõjub see minu protees eriti just tüdrukutele.”
“Et nad on justkui kaastundlikumad või?” ei saa ma aru.
“Kaastundesse, Toomas, ma ei usu.” See kõlab mõtlikult ja väga vanainimeselikult.
“Üleüldsegi või?” pean ma küsima.
“Nii see on.” Ma ei saa aru, kas see rõõmustab või kurvastab teda.
Aga et Nilsi vasak käsi tüdrukutele tõesti imelikult mõjub, seda märkan ma tantsukursustel, mis varsti algavad. (Muide on Nils ainus poiss klassis, kes juba enne kursusi tantsida oskab; aeglast ehk inglise valssi tantsib ta tõsiselt ja kaunilt. Aga eks ta ole meist aasta vanem ka.) Kui Siiri daamide valiku ajal – mis daamid need nüüd või?! – teda tantsima palub, siis ei ole selles midagi erilist. See oli ette arvata, et tema esimesena teistele teed näitab. Ja Siiri näost ei saa tõesti välja lugeda, et Nilsi käsi temale kuidagi iseäralikult mõjuks. Aga neile, kes mu pinginaabriga järgmistena tantsupõrandale lähevad, mõjub see minu arust küll. Kui nad Nilsi kätt puudutavad, siis näikse nad nagu elektrit saavat ja võpatavad. Nii on mõnega. Teine jälle võtab kummkäe pihku – käe, mis ju ise haarata ei saa – mingi ootushirmuga: tahaks, aga nagu ei julge hästi. Nii puudutatakse tundmatut selgrootut looma. Kolmandais on mingi raskesti kirjeldatav, mulle tollal osalt ka arusaamatu kihk, mida nüüd, aastakümneid hiljem julgeksin nimetada salaiharuseks. Aga pärast juhtun ma pealt kuulma, kuidas tüdrukute WC eesruumis, suure peegli ees juukseid sättides muljeid vahetatakse; poolihääli, aga siiski. Ja ma kuulen ära:
“Natuke jube ka,” pihib üks ja itsitab imelikult.
“Aga igatahes etem kui teiste poiste higised pihud. Nihuke… jahe,” arvab teine rahulikult.
Kuid Vilma – tema priukshääle tunnen ma kui tahes kaugelt ära – kuulutab hukkamõistvalt:
“Vastik! Külm nagu limukas. Ja need, kellele nisukesed asjad meeldivad, on patu… patuloogilised!”
Kas see on sõnast “patt”? mõtlen ma.
2
Seitsmendas klassis õpime me looduslugu. Meie õpetaja täpsustab pidevalt, et mitte mingit tavalist lihtlooduslugu ei õpi me, vaid hoopis “mitšuurinlikku bioloogia teadust.” Naisõpetaja nimi on Melanie Kaunis, kuid kaunis pole too naisolend küll hoopiski. Õige iseäralik indiviid aga küll; kui keegi meie hulgast end tema moodi ülal peaks, siis küsitaks tollelt, et ütle ausalt välja, kas sa oled loll või mängid lolli. Me ei saa aru, kas ta on erakordselt naiivne või hoopiski pahatahtlik. Kuid me teame oma nappidest elukogemustest, et ega täpne määratelu eriti oluline olegi: naiivne inimene – ja see, keda juba meie naiivseks peame, peab seda tõesti olema – on alati ka ohtlik.
Jah, kujuteldagu keskealist, õigemini küll väga ebamäärases vanuses nirginäolist luukõhna naist, kes on riietatud millessegi, mis kujutab endast range inglise kostüümi ja Ždanovi frentši ristsugutist. Selle ebamääraselt halli ihukatte jakk, võiks aga ka otse välja öelda pintsak, toetub ühele kleenukesele, küllap hirmteravale õlanukile ning lausa ähvardab sellelt alla libiseda; mitšuurinlase seelik on eest pikem kui tagant, vasakult küljelt ulatub aga tükk maad madalamale kui paremalt. Vaevalt see rätsepa süü on – kandja lihtsalt ei seisa hetkegi paigal, aina rapsib, rabeleb, tormab tahvli ees edasi-tagasi, ja seljasolev ürp ei jõua sebijaga sammu pidada.
Pluus, muidugi valge, on nii kortsus, et isegi meie seda imeks paneme – meile tehtaks niisuguse puhul küll märkus; kaelas kannab õpetaja-seltsimees Kaunis leekivpunast, pioneeri kaelaräti värvi meestelipsu.
Lips tal ees kui linnutiib,
püksid pandimajja viib,
ütleb vana lorilaul. Kujuteldamatu oleks, et õpetaja Melanie kannaks mingeid pitspüksikesi. Igatahes näib ta kõike naiselikku vihkavat: piisab kenast soengust, isegi ilusast paelakesest juustes, kui selle kandja saab põlglik-iroonilise pilgu osaliseks. “Te näete välja nagu mõni klikiaegne kodutütreke,” võidakse mürgiselt lisada. Õpetaja Melanie Kaunis näeks tüdrukuid meelsasti pügatudpealiste, kotitavais dressipükstes komsomoliaktivistidena. Jah, õpetaja-seltsimees Melanie Kaunis ise kannab tõenäoliselt maikat ja trussikuid. Kui ta üleüldse midagi kannab… Meie seda ei tea. Kui üldse keegi seda teada võiks, siis vast ehk koolipealik Ivan Tönk. Sest Ivani pilgu all sulab meie Melaniekene, ja on järsku isegi natuke naiselik.
Kui pedagoog sedasi tormleb ja kriiskab, on meil tunne, et veel natuke, ja nüüd kohe vajub kostüüm tõesti kandja seljast maha; jaki hõlma vahelt välgub haaknõel – kui see lahti peaks minema, küllap siis juhtub just ni, nagu ausammaste avamisel; katteriie sajab kohinal alla… Sel puhul sobiks “tuhhovoil” mängida laulu sellest, et suur ja väga lai on maa, mis on meie kodu, kusjuures just iseäranis loodusvarade poolest on tema pind vägagi rikas…
Meie kutsume oma õpetajat lihtsalt “nõukogude veiseks”. Ja ega selles hüüdnimes olegi erilist halvakspanu. Põhjus on õige lihtne: sõna “nõukogude” on tema kõnepruugis hirmus tihti kasutatav: nõukogude veiste piimaand on rekordiline, nõukogude ploomid suhkrurikkaimad, nõukogude ööbikud (vist Kurski kandist), maailma tunnustatuimad laulumeistrid. Peale teadlaste ja loomatõugude on Melanie Kaunil tõesti koguni liigidki kõik aina “nõukogude”. Ning just sellepärast ongi ta ise lahja nõukogude veis…
Me loeme neid “nõukogusid” kokku ja jõuame ühe tunni jooksul üheksakümne üheksani: täpselt lõpukella helisemise ajal suudab mu pinginaaber lisada ise sajanda. Sai kihla veetud, et tunnis kõlab see uhke, ent väga ebamäärase tähendusega sõna vähemalt sajal korral. Ajapuudusel sünnib mõiste “nõukogude rott”… See aga teeb mitšuurinlase siiski valvsaks.
“Mis sa ütlesid? Nõukogude rott?”
Ja ta küsib veel, et miks peaks rott olema nõukogude rott. Mille poolest see muudest, näiteks Ameerika rottidest erineb?
Ent õpilane Kibbermann ei jää iial hätta.
“Väga ja väga,” kuulutab ta. “Ameerikas polegi rotte, seal on ainult võhrud ehk rändrotid. Ja need paistavad silma erakordse kiskjalikkuse ja apluse poolest!”
Melanie Kaunis mõtleb viivu ning jääb siis rahule: kiskjalikkus ja aplus on ju kapitalistlikule maailmale ja selle sigidikele tõesti ürgomased.
Kas Melanie Kaunis on lihtsalt loll või üritab ta kogu hingest karjääri teha – vaat sellele ei oska meist keegi vastata. Karjäärihimuline loll on igatahes see kõige ohtlikum loll, teab tark Nils.
Ja minu pinginaaber Nils